Arturo Pérez-Reverte «El club Dumas, ó La sombra de Richelieu»

Romaan «El club Dumas, ó La sombra de Richelieu» (1993) on ilmselt üks minu arvukatest lemmikraamatutest. Olen seda umbes kolm ja pool korda lugenud ning kindlasti loen veel. Kolm ja pool korda pole just palju, aga antud romaan pole ka miski sopakas, mille paari tunniga läbi lappad. Selle raamatu lugemine võtab siiski pisut rohkem aega. Raamat ei ole halb ja ei ole ka miski ajusid umbeajav lugemine... antud raamat on selline nautimist vajav köide. Vähemati mina pean selle raamatu lugemisel küll lühemaid/pikemaid pause, et elamust pikendada.

Romaani autoriks on hispaania ajakirjanik (nüüdseks küll pigem siiski kirjanik) Arturo Pérez-Reverte. Tegu on rohkelt tõlgitud ja ka rohkelt ekraniseeritud kirjanikuga. Ülalpool ongi romaani esimese hispaanikeelse väljaande kaanepilt ning kahe pehmekaanelise inglisekeelse väljaande kaanepildid.

Ilmselt paneb taustsüsteemi kõikse paremini paika see, kui ütlen, et selle romaani põhjal tegi Roman Polanski filmi «The Ninth Gate» (1999). Kindlasti aitas film raamatu romaani levikule kõvasti kaasa, tõlgetele ilmselt eriti. Paljud võõrkeelsed väljaanded omavadki kaanel pilti, millel verise laubaga Johnny Depp, või kannavad hoopiski filmi pealkirja... või on kaanel esitatud mõlemad variandid.

Esimest ja teist väidet toetab prantsusekeelse väljaande kaas paremal ning teist soomekeelse kaas vasakul. Raamatute müümine filmide kaudu on üks küllaltki nüri tegevus. Samas pean ma ausalt tunnistama, et ka mina selle raamatuni nõnda jõudsin... tõsi, pisut kaudseid teid pidi. Mulle sattus üsna hämaratel ajenditel kätte see inglisekeelne väljaanne, mis ülareas viimane on. Kuna aga inglise keeles ilmub väga vähe tõlkeraamatuid, siis huvitun ma alati, et millega tegu ning püüan ära arvata, et miks antud tekst tõlgiti? See, et kas raamat on hea või halb, või originaalkeeles populaarne... see ei lähe enesekesksele inglisekeelsele kirjastusmaailmale reeglina korda. Arturo Pérez-Reverte romaani puhul sain ma oma küsimustele muidugi kiirelt vastuse ja sain teadlikuks filmi olemasolust.

Sel ajal polnud mul aega seda inglisekeelset väljaannet lugeda, lappasin vaid pisut ning nautisin gravüüre. See ongi siis see ülapool mainitud pool lugemiskorda. Igatahes sain aru, et tegu on väärt raamatuga... soovitasin seda ka ühele tegelasele ning nõnda ma oma inglisekeelsest väljaandest ilma jäingi.

Mõni aasta hiljem ostsin siis venekeelse «Клуб Дюма, или Тень Ришелье», mille kaanepilt ka siin kõrval näha on. Minuarust on see kaanepilt ilusaim neljast venekeelsest väljaandest, kuigi paber on sellel üks viletsamaid. Inglise ja vene väljaande omamise vahele jäi oma paar-kolm aastat ning vahepeal olin ostnud ka filmi DVD ja filmi ka korduvalt vaadanud. Romaani nautimist see muidugi ei seganud.

Taustaks: Wojciech Kilar «Corso»

Psyche «Intimacy»

Olen mitmel õhtul magamamineku eel pannud mängima Psyche albumi «Intimacy».

See 1. veebruaril 1994. aastal ilmunud album oli mul omal ajal teine selle bändi album, mida kuulsin. Esimene oli selle Canada bändi nö. best of kogumik «69 Minutes Of History» (1993), millest saadud hea mulje oligi üks peamisi tõukeid «Intimacy» ostmiseks. «Intimacy» on selline üsnagi sünge synthpop, mille puhul arvustused millegipärast alati ka tekstide tihedust ja küpsust rõhutavad. Ei tea küll miks? Minuarust pole need tekstid ilma muusikata suurt midagi väärt... kui aga muusika lisada, siis saabki võrratu ja meeleoluka produkti.

«Intimacy» ja ka teised minu poolt kuuldud selle bändi albumid sobivad kõige paremini kuulamiseks sellises pisut väsinus olekus, kus meeled on juba servapidi uneriigis. Minuarust saab siis neist lugudest kõige enam kätte... õiges konditsioonis kuulates võib elamus olla suisa painav.

Kel nüüd pisut huvi tekkis, see leiab lisaks eespool olnud linkidele siit veel infot ja ka neli lugu kuulamiseks ning lugeda tasub ka küllaltki informatiivset Wikipedia kirjet.

Taustaks: Psyche «Love Is A Winter»

Tremors 4: The Legend Begins (2004)

Reedel oli mu vaim valmis, et vaadata filmi «Tremors 4: The Legend Begins» (2004)... kahjuks oli aga liha liialt nõder.

Meil on koeral taas jooksuaeg ning sellest tulenevalt ärkan ma igal hommikul kell seitse Lillikese niutsumise peale. Daamil on vaja ju minna õue isaseid otsima! Kui niutsumine ei aita, siis hakatakse lakkuma kehaosi, mis teki alt väljas... Tänu koeradaami seksuaalse aktiivsuse tõusule ja sellest tulenevate ülivarajastele ärkamistele kustusin ma filmi vaadates juba esimese reklaamipausi ajal ära.

See pool tundi, mis ma filmist nägin, tuletas meelde, et neljas film on ikkagi siiski vist kõige viletsam. Sellise hinnangu põhjustas suuresti just küünilise nalja vähesus. Jah, ma saan aru, et XIX sajandi Metsik Lääs on pisut teistsugune paik, kui XX sajandi USA kolgas... kuid siiski pole need erinevused nii suured, et oleks pidanud miskisse pateetikasse laskuma. Võimalik, et mu maailmapilti on liialt kalestanud makaronivesternite kalk küünilisus, aga selline ma lihtsalt olen...

Taustaks: Attrition «I Am»

Mu meel nii rõõmus

Ma sattusin vaatama. Einoh, kole oli! Samas on suur rõõm hinges, et see Eesti «laul» põrus. See Eesti laul oli ikka selline hale käkk. Järgmisel aastal võiks Eestit esindama saata mõne kohaliku telešõu võitnud tola... noh, näiteks selle Grupika Kati... mis seal vahet, kas oma või välismaine realityahv.

Ahjaaaaaa, paljud tuttavad on rääkinud Soome laulust kui eriti lahedast loost. Brrrrr, tegu ju täitsa mannetu popprokiga... selline kehvemapoolne hevi. Tüüpide välimuses leiab originaalsust vaid ahv, kes pole viimased pool sajandit ühtegi õudusfilmi ja hevibändi näinud. See muusika ilmselt pededele ei meeldi, kuid siiski võib selle tolatsemisega Soome oma kõrgeima koha saada!

Kõige naljakamad olid Leedu ja Island, keda võis võtta padutõsiselt... samas võis jääda ka mulje, et tüübid lihtsalt panevad eurosongale ära.

Tänane kohalik kobrulehendus on muidugi kultuurisündmusest tiine: Eurovisiooni finaalis Eestit ei näe, Paadam: mõtlen, kas üldse jätkame, Sandra kahetseb ebaedu ja Paadam: mõtlen, kas edaspidi üldse jätkame. Tüüpiliselt otsitakse juba jälle miskit balkani&slaavi vandenõud... selle asemel, et tunnistada ausalt, et taas oli sitt laul!

Taustaks: Nik Turner «Careful With That Axe, Eugene»

Puised telepastorid

Minu blogis on olnud postitus «Kivisildnik ja «Maaleht»» ning praegune oleks võinud sama pealkirja kanda (lisandiks number 2), aga pole vist mõtet, sest minu sünnipäeval ajalehes «Maaleht» ilmunud tekst «Puised telepastorid» jääb vist tükiks ajaks seal viimaseks Kivisildniku kirjatükiks. Vähemasti annab sellest aimu vastav lõik postitusest «(:)sinu miljard näeb odav välja». Kes linke klõpsida ei viitsi, siis neile täpne tsitaat:

maaleht kehtestas tsensuuri
tuleb arvutimaailma poole üle minna

kirstlaste ja kommunistide
roojase vandenõu tagajärjel
peksis ML mul 2 lugu tagasi

Iseäranis lustlik on muidugi esimene kommentaar sellele tekstile, kus kodanikul on viha pildi tasku löönud ning kodnik siis Kivislidniku pähe Kivirähka noomib...

Taustaks: Dead Kennedys «Ill In The Head»

What horror movie death would you have?

Symbolic Death Following the Death of the Main Threat
How will it happen?	You will be killed by the stench of aliens who want to take over earth.
'What horror movie death would you have?' at QuizGalaxy.com

Taustaks: Sex Pistols «Holidays In The Sun»

The Faculty (1998)

«The Faculty» (1998) on film, mis mulle meeldib! Meeldib film ise ja meeldib ka see, kuidas publik nõutu on. Selle filmiga pani Robert Rodriguez vist kriitikud endas lõplikult pettuma. Noh, et seati tüübile miskeid selliseid nõudmisi, mida tüüp polnud plaaninudki täita. Vähemasti mulle on jäänud küll mulje, et tüüp on kogu aeg tahtnud teha mõnusaid ajaviitefilme.

Film kannab eesti keeles pealkirja «Õuduse õppetunnid» ning eelkõige muhe õuduskomöödia. Samas tuleb nentida, et film on ulmeküsimustes haritum, kui paljud nö. tõsised ulmefilmid. Lisaväärtuseks tuleb pidada, et fikseerisin enda jaoks sellise toreda näitleja, kel nimeks Clea DuVall.

Eesti tõlke tegija on end samuti üsna vabalt tundnud... st. on täpsuse toonud ohvriks ütlemislustile, aga sellise filmi puhul pole see vast ka kõikse suurem patt.

Igatahes olen märganud, et kipun seda filmi rohkem suviti vaatama. Kuna ma seda viimase nädala jooksul kaks korda vaadanud olen, siis võib suvehooaja alanuks lugeda.

Taustaks: Class Of '99 «Another Brick In The Wall»

Arthur C. Clarke «The Pacifist»

Arthur C. Clarke'i jutt «The Pacifist» ilmus esmakordselt ajakirja «Fantastic Universe» 1956. aasta oktoobrinumbris. Kõrval ongi selle ajakirjanumbri kaanepilt, mille autoriks legendaarne Hannes Bok. Kuigi Clarke'i jutu pealkiri on isegi ajakirja kaanel eraldi välja toodud, ei illustreeri kaanepilt ometigi seda juttu. Kuid ega sellest see pilt kehvemaks muutu. Jutt kuulub kirjaniku klubilugude sarja ning on koos teiste omasugustega ilmunud autorikogus «Tales from the White Hart» (1957). Võimalik, et ma kunagi loen isegi selle kogumiku tervikuna läbi, kuid üksikud selle sarja loetud jutud mind selleks eriti ei innusta.

Antud klubilugude peategelaseks on keegi Harry Purvis, kelle isik seob siis need üsna eriilmelised lood pisut terviklikumaks sarjaks. Selleteemaline Wikipedia kirje avab pisut tausta, jättes samas mainimata, et juttudes osaleb ka autor omaenda pseudonüümide all. Näiteks jutus «The Pacifist» esinev Charles Willis on Clarke'i pseudonüüm, mille all ta avaldas neli juttu.

Kuna ma olen seda juttu vaid vene keeles lugenud, siis räägikski vene tõlgetest, sest nendega on seotud vähemasti üks lahe juhtum ja hunnik toredaid illustratsioone. Esimene tõlge ilmus ajakirja «Znanije – sila» 1957. aasta esimeses numbris. Selle tõlke leiab siit. Jutu üks tõlkijaid oli Igor Možeiko, kes vast rohkem on tuntud kui ulmekirjanik Kir Bulõtšov. Oma mälestustes «Как стать фантастом» meenutab Bulõtšov:

Не помню уж кто – Леня или я – отыскал рассказ писателя Артура Кларка «Пацифист» о роботе, который не хотел участвовать в гонке вооружений. /.../ Рассказ мы отнесли в журнал «Знание – сила», и там его напечатали. Еще один шажок к фантастике случился через полтора года, когда я летел в Бирму. Самолет приземлился в Пекине. Мы ждали пересадки на Куньминь. На столике лежали китайские журналы, я принялся листать один их них и увидел вдруг иллюстрации из «Знания – силы». Я спросил кого-то из китайцев, кто знал русский, что иллюстрируют эти картинки. И тот сказал, что это перевод с русского, фантастический рассказ «Пацифист», который написали Игорь Можейко и Леонид Седов.

Kuna ma ei loo illusioone inimeste vene keele oskuse kohta, siis seletan, et hiinlased tõlkisid selle jutu omakorda vene keelest ning mingil põhjusel said jutu vene tõlkijad hiina ajakirjas jutu autoriks. Ilmselt siis punases Hiinas polnud sobilik avaldada kapitalistliku autori juttu, aga kuna jutt ideoloogiliselt sobis...

Jutu järgmine tõlge vene keelde ilmus 1963. aastal ajakirja «Nauka i žizn» viiendas numbris. Zinaida Bobõr on muidugi märksa kõrgema tasemega tõlkija, kui stipilisa teenivad tudengid Možeiko ja Sedov. Vene keele oskajad võivad muidugi ise võrrelda, sest selle tõlke leiab koos illustratsioonidega siit.

Ja kui juba linkide panemiseks läks, siis siit leiab kolmanda vene tõlke. Tõlkijaks sedapuhku Andrei Novikov.

Tegelikult olid need kolm ajakirjas «Nauka i žizn» ilmunud mustvalget illustratsiooni peamiseks ajendiks, miks ma otsustasin oma blogis sellest jutust kirjutada. Need L. Smehhovi pildid on kuradima stiilsed! Ega tegelikult jutt ise ju ka kuigi halb pole, aga ma pole siiski kindel, et kas ma oleks ilma nende piltideta viitsinud...

Taustaks: The Cascades «Where We Go To»

Paycheck (2003)

Vaatasin pühapäeval filmi «Paycheck» (2003) ning olin sunnitud hämmeldusega nentima, et täitsa vaadatav oli.

Millegipärast oli mul jäänud mulje, et see film on miski käkk. OK, ilmselt on põhjus selles, et Hollywood on nüüdseks avastanud Philip K. Dicki loomingu ning kui juba John Woo hakkab Dicki jutu põhjal filmi tegema, siis... Lühidalt öelduna, olin arukate eelarvamuste küüsis! Õnneks siis seekord eksisin. Kindlasti pole tegu miski epohhiloova šedöövriga, aga korralik ulmeline põnevik on see küll ning ega filmile aluseks olnud samanimeline jutt ka miski tipplugu polnud.

Keegi Skylord oma arvustuses on väljendanud mõtteid, millega ka mina enamjaolt nõus olen. Lisaks kriitikute virinale võib wõrgust leida veel ka «An Interview with the Director and Stars of Paycheck, John Woo, Ben Affleck and Uma Thurman» ning loomulikult filmi kodulehe ja Wikipedia kirje.

Taustaks: Front 242 «Until Death (Us Do Part)»

Anatoomia eri

Õnneks ei kuulu ma ajakirjade «Just!» ja «Kroonika» lugejate hulka ning seega jääb mul palju fakte kohalike inimeste alpusest ja lollusest teadmata. Kuid ega alasti tõde kotis seisa...

Sattusin hämaratel asjaoludel Banaaniahvi kisa arhiivi lugema ning seal ma siis selle peale sattusin. Tundub, et teema on kuum olnud, sest siin, siin ja siin räägitakse kah. Ka emased foorumid on tibile omad lõngad pühendanud: Kuulsa tibi kannikad ja Heti pilt teile siis. Repro tervest leheküljest leiab aga siit.

Tegelikult olen ma kogu aeg mõelnud, et mis väärikat ametit peab või milliste suurepäraste võimete ja annetega hiilgab Heti Tulve. Noh, et mis põhjusel selline ilmselgelt ajupidurdunud tütarlaps teles figureerib. Mitte, et see küsimus oleks mind eriliselt painanud, aga selline küsimus on korduvalt kerkinud. Nüüd siis tean: Heti Tulve on pesumodell!

Mis mind aga selle anatoomilise pildi kommentaaride juures pisut hämmastab... need on naisterahvaste, eriti naisajakirjanike kommentaarid. Hetikesele tuntakse suisa kaasa? Ma saan ehk veel aru, et miks keskeltläbi naisterahvas seda teeb, et võibolla on tõesti miski geneetiline viga küljes... kuid naisajakirjanikud peaksid ju teadma, et kuidas (kõmu)ajakirjandus toimib.

Taustaks: OMD «Talking Loud and Clear»

Tremors 3: Back to Perfection (2001)

Nagu pealkirigi ütleb, on «Tremors 3: Back to Perfection» (2001) sarja kolmas film ning vaataja viiakse taas sinna, kust asi alguse sai. Asi sai alguse aga Nevada osariigi väikelinnast, mil nimeks Perfection. See linnahakatis ei paistnud ka varemalt silma erilise elanikkonna rohkusega, kuid kolmanda filmi alguseks elab linnakeses vaid viis inimest.

Tõttöelda ei oskagi ma öelda, et kas see on sarja viletsaim film või pole seda mitte. Selge on see, et esimese filmi taset ei ületa ükski järg, aga siiski oli see film parem, kui ma mäletasin. Eks peerupõletid olid lahedad tegelased ning tore oli ka nende koht looduse ringmängus. Filmi kõrghetkedeks oli siiski Burt Gummeri teekond hiidussi sisemuses ning seinumööda allanõrguvad peerupõleti soolikad.

Muheda killurebimisega on selles osas olukord halvem, kuid midagi siiski kuuleb.

Burt: Have you heard from the feds?
Jack: Not since this morning. Haven't been able to raise 'em. They were chasing a Graboid.
Burt: They were chasing it? It wasn't chasing them?

Filmil on ametlik sait ja ametlik fännisait ning filmi kohta on ka napp Wikipedia kirje. Kahjuks ei suutnud ma aga wõrgust leida korralikku peerupõleti pilti... kõik, mis leidsin, olid sellised töötlemata kaadrid.

Ega's midagi, järgmine nädal siis «Tremors 4: The Legend Begins» (2004).

Taustaks: Leæther Strip «Face Of Evil»

Aleksandr Gromov «Счастливая звезда Агафокла-младшего»

«Счастливая звезда Агафокла-младшего» oli omal ajal kõige esimene Aleksandr Gromovi tekst, mida ma lugesin. Esmamulje oli sedavõrd vägev, et esimesel võimalusel ostsin kohe paar kirjaniku raamatut.

Jutu esmatrükk ajakirja «Если» 1998. aasta esimeses numbris kandis pealkirja «Счастливая звезда» ning omas ka mõningaid kärpeid. Tõttöelda ei teagi ma, et kas autor kirjutas ise jutu hiljem ümber, või kärpis ajakirja toimetus valmis juttu. Kahtlustan viimast, sest antud ajakirja toimetusel tundub kombeks olevat tekste tsenseerida ja ka pealkirju muuta.

Jutu täielik versioon ilmus autorikogus «Вопрос права» (2000) ning raamatust lugedes saab selgeks, et ajakirjas kärbiti välja lõik pederastiast ja perverdi nina lömmi löömisest.

Lugu ise on selline muhe-küüniline pajatus keiser Claudiuse 12. valitsemisaastal toimunust ja sellele eelnenud sündmustest. Tegu siis antiigiteemalise ulmejutuga, aga õnneks pole tegu miski (alternatiiv)ajaloolise udutamisega. Ja õnneks pole see jutt ka keiser Claudiusest, vaid hoopis pealkirjas mainitud subjektist ja tema õnnetähest. Viimatimainitu on küll hoopis tulnukate sond, aga see polegi vast nii oluline... oluline on hoopis antud tegelase kannatuste rada kaupmehest galeeriorjaks.

Lugesin hiljuti taas seda juttu ning korduslugemise ajendiks sai anekdoot beduiinist ja kaamelist, mis ka selles jutus tähtsat rolli mängib. Jutt on aga ka pärast viiendat lugemist suurepärane.

Taustaks: Агата Кристи «Тоска без конца»

The Grudge (2004)

«The Grudge» (2004) on üks järjekordne Hollywoodi remake. Sellega võiks kõik ka öeldud olla, aga ei ole mitte. Antud juhul ei tähendagi remake seda, et on võetud hea film ja tehtud sellest miski püdel sodi juhmidele ameritele. Vastupidi, keskmine hamburgerinimene on selle filmiga üsna hädas, sest filmis pole harjumuspärast sirgjoonelist süžeed ning iga asja ei seletata ka pulkadeni lahti. Vähemasti jääb selline mulje, kui lugeda ameeriklaste hinnaguid ja vaadata lombitaguseid reitinguid.

Tuleb samas tunnistada, et ma pole näinud filmi «Ju-on: The Grudge» (2003), mis oli selle uusversiooni algmaterjaliks. Võimalik, et mu arvamus algfilmi vaatamise järel muutuks, aga võibolla ka mitte...

Tahtsin siia postitusse panna ka kohaliku DVD kaanepilti, aga sellega on taas see tüüpiline jama, et igalpool pakutakse DVD-d videokasseti kaanepildiga. Panin siis hoopis plakati, sest kohalik DVD kordab üldiselt seda plakatit... erinevuseks vast see, et originaalpealkiri on ilma artiklita ning all jooksevad reas leedu, eesti ja vene pealkirjad. Pilt karbi kaanel ise on ka viletsam, st. seal on miskid arusaamatud värvitriibud peal. Muidu oli aga DVD selline enam-vähem korralik toode.

Praeguse seisuga pean ma seda filmi igatahes üheks kõigi aegade parimaks õudusfilmiks. Kuid eks selle õudusega olegi nõnda, et suurt rolli mängib isiklik suhe, et kas haagib või ei haagi. Jah, ma annan aru, et film mängib ajuti üsna labaste võtete peale... näiteks see vastik heli. Kuid tulemus loeb ja minu peal see kõik vähemasti töötas.

Filmil on väga kobe ametlik sait ning filmist on ka põhjalik Wikipedia kirje.

Taustaks: Din «On The Run»

Rõõmsad rinnad

Selle pildi (klõpsa ja näed suuremalt) saatis Krafinnale austatud Kriku, va pervar selline...

Küll ikka on tehtud idiootlike plakateid... ma mõtlesin, et miski nõukaaegne plakat mind enam üllatada ei suuda, aga ei, see 1930. aastast pärinev rinnahoolduse propaganda lõi mu ikka pisut tummaks küll.

Pühendan selle postituse kõikidele naistibladele, kes 9. mail seal pronkstibla juures räuskasid. Teile ju see riik meeldis! Ka pühendan ma selle postituse kõiksugu uusvasakpoolsele saastale, kelle unistuseks selline riik näib olevat.

Oeh, täielik marasm!

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

Mul on häbi

Ehk nagu ida pool öeldakse «riigi pärast on piinlik»... see EbW on ikka üks tõeliselt munadeta ja lõputult lömitav moodustis.

Samuti on nukker lugeda, et kuidas politsei enda jobudust õigustab... et justkui oleks politsei vapralt kahte eestlast päästnud. Kui sama loogikat edasi arendada, siis tuleks edaspidi ka kuriteo ohver auto peale laadida ja jaoskonda viia ning suuremaarvulisem pättide kamp tänavale jätta. «Päästmine» ja «vältimine», mu eesel!

Kuniks see pronkstibla seal laiutab, seniks selliseid uudiseid ka jagub. Näiteks sain ma ju ka eelmine aasta oma blogis sel teemal kirjutada, et «Tibla kuju sai värvi!».

Jääb loota, et Jüri Liim enda lubatu teoks teeb, sest riigil selliseks sammuks julgust pole. Ei suuda ju see riik isegi ohjata avalikus kohas korda rikkuvat viiesajapealist tiblajõuku. Ükski põhjendus ei õigusta käitumist, kus politsei ei vahista isikuid, kes ründavad avalikus kohas ja päise päeva ajal ning suisa politseinike silme all.

Tundub, et elame miskis Tiblastanis...

Taustaks: Saast «Pralle»

Girls Under Glass «Touch Me»

Märtsis kirjutasin ma siinsamas kollektiivi Black tape for a blue girl wõrgus tasuta jagatavast viieloolisest kontsertplaadist.

Täna siis kirjutan kollektiivi Girls Under Glass tasuta jagatavast singlist. Mida selleks teha? Tuleb klõpsata näiteks üle-eelmises lauses bändi nimele, siis kerida avanenud lehekülge allapoole, kuni ilmub nähtavale kiri «15.7.05 GUG vs. Mortiis». Jutt on nii saksa kui ka inglise keeles: seega ei tohiks eriti probleeme tekkida. Igaks juhuks mainin, et singel on *.zip faili kujul ning sisaldab lisaks kolmele loole ka failid CD ja ümbrise kujundusega.

Kuigi singli «Touch Me» (2005) kolmest loost kaks pärinevad nende seni viimaselt albumilt «Zyklus» (2005), ei tähenda see siiski, et albumit kuulmata oleks nende lugude nautimine võimatu. Nimiloo remiksi autoriks on keegi Mortiis ning see fakt jätab mu täiesti külmaks, aga remiks ise on suurepärane. Teise loo remiksis bänd ise... nagu ka kolmanda, milleks on bändi 1988. aastal ilmunud esikalbumile nime andnud loo «Humus» uusversioon.

Taustaks: Girls Under Glass «Deliverance (GUG-Remix)»

Sõda Iraagis kohalkäinu pilgu läbi

Sattusin täna huvitavatele mälestustele... ehk pakub veel kellegile huvi. Samas tekkis küsimus, et kas eestlaste muljed sealt oleks samasugused?

Taustaks: Nautilus Pompilius «Шар цвета хаки»

Tremors 2: Aftershocks (1996)

Vaatasin eile segastel ajenditel telekanali TV3 kava ning avastasin, et südaöö paiku näidatakse filmi «Tremors 2: Aftershocks» (1996). Egas midagi, käisin koeraga õhtusel jalutuskäigul ära, segasin kakao ja kohupiima kokku ning sättisin end teleka ette mugavasse poosi. Ja hakkasin nautlema...

Nende värina-filmide sisust pole ju mõtet rääkida, sest inimene, kes neist midagi ei tea... see inimene on lihtsalt surnud. Eile näidatud filmis ilmusid siis tuntud hiidussid kusagil Mehhikos välja ning Earl Bassett palgati neid küttima. Kuna usside arv kiirelt Earli võimed ületas, siis tuli ka Burt Gummer appi kutsuda.

Earl Bassett: Man Burt, you put a whole new shine on the word 'overkill'.
Burt Gummer: When you need it, and don't have it... you sing a different tune.

Ah, tegelikult ei peaks ma sellest filmist siin üldse rääkima, sest isegi minusugune närb telekavaataja on seda vähemasti kolm korda näinud. Kel asi tõesti tundmatu, siis see võib lugeda vastavat Wikipedia kirjet või vaadata filmi fännide kodukat.

Minu jaoks oli filmi kõrghetk, kui pärast madinat kriiskuritega saabus nn. baasi Burt Gummeri korralikult räsitud veoauto (vt. pilti) ning stseeni tegid eriti meeleolukaks auto küljes rippuvad limased lihanarmad ja soolikad. Ja siis väga väsinud Burt Gummer seletas blaseerunult, kuidas ta laskis ja laskis kõigist tulirelvadest... ning lõpetuseks teatas, et esines ka käsikähmlust...

Burt Gummer: I am COMPLETELY out of ammo. That's never happened to me before.

Järgmine nädal siis «Tremors 3: Back to Perfection» (2001). Ah, tegelikult peaks endale ikka selle «Tremors: Attack Pack» ära tellima... siis on õnn õuel.

Taustaks: Hocico «Sexo Bajo Testosterona»

Organiseerisin pisut oma blogi...

Kuna antud blogis pole võimalik postitusi sildistada, siis kogusin ma eraldi postidesse kokku oma blogikirjed filmidest, raamatutest ja muusikast.

Seega:
Filmid minu blogis
Muusika minu blogis
Raamatud minu blogis

Tegin vastavatele postidele ka lingid kõrvalveergu arhiivi alla.

Edaspidi lisandub säherdusi veel... Milliseid ja millises järjekorras, see selgub tegemise käigus.

Taustaks: B-Movie «Nowhere Girl (12'' Version)»

Yicheongu loseuteu memoriseu (2002)

Käesoleva postituse pühendan ma kõikide korea filmide suurele sõbrale musjöö Mordauntile!

«Yicheongu loseuteu memoriseu» (2002) on Lõuna-Korea film, mida mujal maailmas teatakse enamjaolt pealkirjaga «2009: Lost Memories». Tegu on alternatiivajaloolise põnevuslooga, aga korea filmidele omaselt ei keela see ometi ka melodraamat ja paljut muudki. Näiteks küberpunki, millele viitab kasvõi antud arvustus. Võrdluseks siis veel üks hästi entusiastlik ja üks kainem ja siis veel üks asjalik arvustus.

Läänemaailma arvustustes kipub selle filmi puhul probleemiks olema, et paljud poliitkorrektsusega piki pead saanud tegelased ei suuda mõista, et millest korealastel selline viha jaapanlaste vastu. Uuriksid nad Korea ajalugu, oleks ehk pilt selgem? Eestlastel ei tohiks film selles küsimuses küll segadust et tekitada, sest veel üsna hiljuti ei peetud meid eestlasteks, vaid hoopis nõukogude rahva üheks osaks. Ameeriklastel paistab aga olema tõsiseid probleeme okupatsiooni ja selle tagajärgede mõistmisega. Sealjuures tasub märkida, et kindlasti pole see film miski revanšistlik propaganda... lihtsalt vaatemäng.

Ostsin selle eestikeelse DVD «2009: Kadunud mälestused» üsna pimesi ning arvasin, et saan parimal juhul taas miski väikese-eelarvelise sopaulmeka. Vaadates olin suhteliselt üllatunud, sest puudus igasugune jalaga-näkku-nadin, mis enamikes Aasia filmides suisa vältimatu on. Üllatas ka, et ulmeline osa oli enam kui pädev. Tõsi, aasia ulmele omaselt oli piir science fictioni ja mütoloogilise fantasy vahel üsna habras. Mind selline segapuder ei häiri, aga paljusid õhtumaalasi ilmselt küll! Esimese vaatamise järel arvasin, et minu kõrge hinnang põhineb elamuse ja ootuste vastuolul, kuid järgmisel vaatamisel ja ka pisut wõrgus tuhnides sain kinnitust, et tegu tõesti väärt kraamiga.

Antud filmi puhul läheb enamikel Õhtumaa inimestel muidugi üks aspekt täiesti kaduma. Filmi keel nimelt! Tegelased räägivad filmis jaapani, korea ja ka mingit korea laenudega jaapani keelt ning selle abil pannakse filmis palju suhtumisi paika. Isiklikult mina ei ole küll kuulmise järgi võimeline selliseid nüansse eristama ja isegi antud fakti noppisin ma välja miskist korealase arvustusest. Kahjuks ei suutnud ma seda enam leida, muidu oleks lingi pannud, sest seal avati ka kenasti neid ajaloolisi taustu.

Ma olen üsnagi veendunud, et eestikeelsed subtiitrid on tehtud vene tõlke põhjal... samas ei taha ma nende kallal väga viriseda, sest originaalist aru saamata tundusid need suht korralikud olevat.

Taustaks: Leæther Strip «Japanese Bodies»

Singer Vinger «Eesti kullafond: Singer Vinger»

Kuulun nende hulka, kelle arvates Hardi Volmer & sõbrad iga uue bändiga üha tüütumaks muutuvad.

«Pära Trust» on kollektiiv, millega mul seosed puuduvad... seevastu «Turist» oli bänd, mille kahel kontserdil olen ma käinud ning kelle kontserdlindistused mõjustasid omal ajal kindlasti minu maailmavaadet ja muusikalist maitset. Ja siis tuli «Singer Vinger», mis mõjus ajuti suisa nürilt. See nüridus avaldus kaheti. Esiteks jõudis seoses Perestroikaga bänd lõpuks massidesse ning iga vähegi popikam parm lamises neid laule, muust rahvast ma parem ei räägigi. Põhiline nüridus seisnes aga selles, et mingil hetkel otsustasid tüübid muusikuteks hakata ning tapsid oma totakate arranžeeringutega enamuse oma vanadest lihtsatest lugudest. Teisisõnu sai neist tüübiline eesti bänd, kus kõike head asendab tuim professionaalsus ja nö. meisterlik pillipiinamine... igavus niiöelda!

Ostsime paar kuud tagasi siis bändi albumi «Eesti kullafond: Singer Vinger». Oligi just nii hea/halb, nagu mäletasin ja kartsin. Üldiselt ei virise, sest ega mingil muul kujul ju neid laule saada pole, aga neid plaate kuulates sai selgeks, et tahaks ikkagi neid vanu versioone. Eriline käkk on aga lisaplaadil leiduv DVD! Mitte isegi pildi- või helikvaliteedi poolest... häda hoopis selles, et plaadil puudub nii menüü, kui ka igasugune jaotus lugudeks. Kogu DVD on üks ja ainus pikk lugu!!!

Taustaks: Singer Vinger «Mina pean sambat tantsida saama»

Dashiell Hammett «The Glass Key»

Sageli väidetakse, et Dashiell Hammett pidas romaani «The Glass Key» enda parimaks teoseks. See võib tõesti nõnda ka olla, sest tegu on hea romaaniga ning kindlasti on see romaan ka rohkem kirjandus, kui enamus kriminulle. Just see kirjanduslikkus oligi ju Dashiell Hammetti kirg, sest ta soovis, et ta kriminaalromaanidesse suhtutaks kui lihtsalt romaanidesse ning kui mõni krimiautor üldse sellist suhtumist väärt on, siis on see kindlasti Dashiell Hammett.

Romaan ilmus kõigepealt ajakirjas «Black Mask»... ilmus neljaosalise järjejutuna 1930. aastal märtsist juunini. Ajakirja märtsinumber omas ka romaani illustreerivat kaanepilti, mida kasutas ka järgmisel aastal ilmunud esimene raamatuväljaanne. See briti väljaanne on tänapäeval kogujate hulgas vägagi hinnas, mida tõestab suurepäraselt kasvõi uudislugu «The Glass Key Unlocks Bidding at New York Literature Auction». Alati kui ameerika kirjaniku raamat ilmub esmatrükina väljaspool USAt, siis alati leidub hulgaliselt turakaid, kes väidavad, et esimene ameerika väljaanne ongi esmatrükk. Antud juhul peetakse siis nende turakate poolt silmas ülalpool keskmisena iluleva kaanepildiga raamatut.



Siililegi selge, et sedavõrd olulist romaani on korduvalt taasavaldatud. Silmailuks siis kasvõi siin postituses olevad kaanepildid. Kes täpsemat infot tahab, see võib klõpsata postituse alguses olevale romaani pealkirjale. Pisut on romaanist juttu ka samanimelises napis Wikipedia artiklis, aga märksa asjalikum on hoopis see lehekülg.

Väärib märkimist, et kuigi tegu on eelkõige siiski kriminaalromaaniga, pole peategelane Ned Beaumont ei võmm, ega ka lihtsalt detektiiv. Eks peategelase valik andis ka autorile võimaluse rohkem tekstiruumi pühendada üldinimlikele küsimustele... põhiliselt siis mehe-naise suhetele ja poliitika räpasusele. Romaani omapäraks võibki pidada seda, et autori arvates pole kuigi suurt vahet gangsteril ja poliitikul. Üldiselt ma selle seisukohaga ka nõustun.

Tegelikult polegi põhjust romaanist pikemalt kirjutada, sest see on üks kahest Dashiell Hammetti romaanist, mis eesti keeles on ilmunud. Vähemasti raamatukaante vahel. Romaan on korduvalt ka Eesti Raadio järjejutuna eetris olnud ning minugi esmatutvus romaaniga toimus just raadio vahendusel. Korduslugemiste käigus on selgeks saanud, et kõige rohkem jäi mulle raadiost meelde just see klaasist võtmega seonduv.

Romaani on ka vähemasti neli korda ekraniseeritud: «The Glass Key» (1935), «The Glass Key» (1942), «Bande» (1985) ja «Miller's Crossing» (1990). Tõsi, viimatinimetatu ei tunnista oma seotust romaaniga. Kummaline on hoopis see, et ma pole ühtegi neist filmidest näinud... isegi mitte filmi «Bande», mille valmimiskohaks on ometigi Tallinnfilm.

Taustaks: Johnny Cash «We'll Meet Again»

Frank & Wendy (2005)

Vaatasin kohalikku animatsiooni, «Frank & Wendy» nimeks.

Hinnang: masendav idiootia, ehk kohalik animatsioon.

Hämmastab, et säherdune käkk on isegi mitu auhinda saanud... ju siis rohkem filme 2005. aastal siinmail ei tehtud.

Taustaks: Leæther Strip «Nose Candy»