9.12.07

Armastuseta sinu


On hiline õhtu või varane öö (kuidas kellegile); olen nõnda väsinud, et millekski arukaks pole ma ka enam võimeline... silmad on sedavõrd väsinud, et lugemine on samuti võimatu. Kuid und veel pole ja niisama voodis vedelemine tundub jabur olevat – selge, vaatan telekat! Öise telerivaatamise eeliseks on ka reklaamide väiksem hulk.

Sellise loiu vaatamisega on märkamatult mu lemmikuks kujunenud Tuvikeste-tegijate «Armastuseta sinu». Sari, mis keskendub ühe juhmivõitu pere saamatule elule. Kibestunud ja elus pettunud pereema, sekspommist tütar, juhm poeg ja arukas nohikust väikevend. Perele paneb aga krooni eriti juhm pereisa, kes joob keldris õlut ja vestleb alailma kiimas mängujänkuga.

Tegu on küünilise ja poliitiliselt ebakorrektse naljasarjaga, kus enamik nalju tegeleb alaga, mis jääb põlvedest ülespoole ja vöökohast allapoole. Kõlab jaburalt, aga vaadates tundub märksa arukam ja vaimukam...

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes OS Telenädal, kus ajalehe Oma Saar töötajad soovitasid omi lemmiksaateid. Põhjuseks siis ajalehe esimene sünnipäev. Objektiivsetel asjaoludel pärineb minu soovitus TV3 kavast. Kuna seda ajalehte wõrgus pole, siis kopeerisin oma jupi ka siia.

Taustaks: Fields Of The Nephilim «Slow Kill»

7.12.07

Kuma tegi tibladele kalendri


Avastasin eile poest jabura taskukalendri, mis aitab tibladel ka järgmine aasta oma pronkspuuslikku meeles pidada.

Asjaga on hakkama saanud AS Kuma, kes oma taskukalendrite lehel seda toodet ei presenteeri. Üks pisiasi on veel täiusest puudu – linna nimi võinuks Tallin olla...

Taustaks: Dive «Bloodmoney»

6.12.07

Mis kuradi Läti kämp?


Mis kuradi lätakate bänner see blogipuus ripub? Kas see on miski blogipuu tegijate sajandi tehing... või on hoopis miski Räimesõja uus vaatus? OK, reklaami on üldedetabelis ka enne olnud, aga siis on olnud ka juures viide, et reklaam. See Läti toru aga ilutseb ka spetsiifilistes kanalites, kuigi selle seos filmi, kirjanduse või ulmega on enam kui hämar. Jälk igatahes!

Tegelikult ei tahakski ma blogipuud kogu aeg sõimata, sest see I+I tsensuur mulle täitsa meeldis... kohe puhtam ja kuivem tunne oli, aga koos Läti töllidega tuli ka I+I tagasi. Kas nende vahel on miski seos?

Lisanduseks, et ka Kivisildnikule jäi see jama juba jalgu: (:) I`LL GO TO PORNCAMP

Taustaks: :wumpscut: «Rotten Meat»

Mõistlik toitumine – teooria ja praktika


Alustuseks pean ütlema, et mul pole meditsiinilist haridust ning kõik järgnev põhineb isiklikel tähelepanekutel.

Toitumine on üheaegselt teoreetiline ja praktiline tegevus. Teooria on see, mida räägivad arstid, teadmamehed, sõbrad ja tuttavad. Praktika on toituja isiklikud kogemused.

Teoreetikud väidavad, et mida lahjem, seda parem. Tore! On ju avalik saladus, et alla 3,5% protsendine piim ei ole piim, vaid lihtsalt valge vesi. Ja kui inimene seda nn piima joob, siis peab ta vajalikud ained ju mujalt saama. Näiteks kaltsiumi tablettidest. Kas sellisel «tervislikkusel» on mõtet, mis eeldab tablettide lisaksnärimist?

Või soovitus, et süüa võimalikult palju toorest ja rohelist. Kui aga organism ei saa selle n-ö maltsakuhja seedimisega enam hakkama? Nagu minul pärast sapipõiest ilmajäämist. Ikka süüa ja valudes vaevelda?

Või lõputud jutud sellest, et kui tervislik on sibul. Kui aga pärast sibulase toidu söömist on veel terve ööpäev sapp kurgus?

Mõistlik toitumine on arukas katse ühendada teooria tarkused ja praktika reaalsus. Iseküsimus, et kuivõrd tervislik see kõik lõppkokkuvõttes on. Aga selleks ju inimesel ajud antud ongi, et eristada õige valest ning leida realistlikud võimalused ideaali poole püüdlemiseks.

Arukas inimene kuulab tarkade teoreetikute juttu, aga lõplikud otsused peaks toituja tegema siiski isiklikest kogemustest lähtuvalt.

*

Antud kirjatükk ilmus kolmapäeval ajalehes «OS Saaremaa Terviseleht» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Creaming Jesus «A Forest»

2.12.07

Pingviin ja surm


Ukraina on suur maa ja ukrainlased suur rahvas. Kahjuks on sellest maast ja rahvast raskelt üle sõitnud venekeelne rahvaste sõpruse teerull, mille tulemusena valdab suur hulk ukrainlasi teise emakeelena vene keelt ning suur osa ukraina kirjandusest kirjutatakse vene keeles. Andrei Kurkov kirjutab samuti vene keeles, aga rõhutab alati, et ta on ukraina kirjanik.

Romaani «Võõra surm» peategelaseks on algaja kirjamees Viktor, kel ei õnnestu oma loomingut kuidagi avaldada, kuid kes ootamatult leiab just seetõttu tulusa tööotsa. Üks Kiievi suurimaid ajalehti tellib Viktorilt portsu nekrolooge tuntud isikutele. Kummaline on vaid see, et need inimesed on veel elus. Makstakse hästi ning Viktor muudkui kirjutab nekrolooge. Mingil hetkel hakkavad aga need inimesed surema ning Viktor on piisavalt arukas, et märgata seost surmade ja endakirjutatud nekroloogide vahel.

Ei saa ka märkimata jätta, et Viktori korteris elab Miša-nimeline pingviin. Kiievi loomaaial olid rasked ajad ja vähemad loomad-linnud jagati huvilistele toitmiseks. Nekroloogid, surmad ja pingviin korteris. Kummaline, eksole?

Kummalisemaks veel läheb. Viktori nekroloogikirjutaja kuulsus levib ning neid tellitakse temalt ka haltuurakorras. Ühel nekroloogitellijal läheb aga jalgealune tuliseks ning ta on sunnitud pakku minema. Oma väikese tütre jätab ta aga Viktori hoole alla. Tüdrukule on ka hoidjat vaja ning nõnda ilmub Viktori korterisse veel ka nooruke naisterahvas.

Romaani põhivõlu ongi minu arust teatavat sorti kummalises õhustikus, sest romaani saab kõige paremini iseloomustada eituste kaudu: tegu pole ei ulmeromaani, ei kriminaalromaani, ei realistliku romaaniga. Samas on tegevus siiski piisavalt ulmeline, kriminaalne ja ka realistlik.

Romaan ilmus esmakordselt 1996. aastal ning selle aastakümne esimene pool polnud just meeldiv aeg SRÜ elanike jaoks. Kehtivaks valuutaks oli dollar ja võimuvõitlus ei erinenud oluliselt pätikampade vahelisest arveteklaarimisest. Sünge aeg. Ka romaan on sünge, aga samas ka helge ning kindlasti ei mõju masendavalt.

Kellele minu arvamus väheveenev tundub, neile teadmiseks, et romaan on ilmunud enamikes kultuurkeeltes ja sageli suisa mitmes trükis ning seda ostetakse ja loetakse Euroopas ja Aasias rohkelt.

Ilmselt on Eestis palju raamatuhuvilisi, kes pole kunagi lugenud ühtegi ukraina romaani. Andrei Kurkovi «Võõra surm» on suurepärane võimalus selle vajakajäämise likvideerimiseks. Tahaks loota, et eesti keelde tõlgitakse ka romaani järg, ning kui see järg siis ilmub, ei maksaks kirjastusel ka autorit tutvustava järelsõna pealt kokku hoida.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Merry-Go-Round»

26.11.07

2ILU pildid


Kirjutasin eile kuidas «2ILU sai edukalt läbitud».

Krafinna pani täna oma fotoblogisse ülesse valiku nädalavahetusel Pärnus toimunud 2ILU Festivali pilte.

Taustaks: György Ligeti «Musica ricercata II: Mesto rigido e cerimonale»

25.11.07

2ILU sai edukalt läbitud


Käisime Krafinnaga Pärnus ning põhjus polnudki pereline... hoopis 2ILU Festival oli.

Üritus oli aus ja loodan, et see saab ka regulaarselt toimuma – asi oleks seda väärt! Isiklikult mulle oli kõikse sümpaatsem just erinevate asjade põimumine, et luule ja ooper ja sõnalis-tantsulised vahepalad ja siis veel ka kõnekoosolek.

Kõnekoosolekuga seostub ka kõikse ägedam elamus: Andrus Kallastu ettekanne «Seriaalsest hullumisest muusikas: «Le charme des impossibilités» ja totaalne kontroll». Peamiselt just seetõttu, et antud temaatika oli mulle täiesti tundmatu, kuid mitte ainult seetõttu...

Krafinna tegi hulga pilte ning loodan, et (vähemasti) paremik neist läheb õige pea ka tema fotoblogisse ülesse.

Taustaks: György Ligeti «Atmosphères»

23.11.07

Ma olevat Coca-Colat sõimanud



Kirjutasin blogipostis «Coca-Cola jõulujälkus», et kui rõve on nn jõulukoola. Postituse leidis üles ajakirjanik Riina Kallas, kes vormistas selle artikliks «Tarbija jäi Coca-Colat sõimates ise rumalasse olukorda». On mis on, aga kuum lugu vist oli, sest eile kogus see Ärilehes kõikse enam kommentaare... Coca-Cola esindaja selgitus mind muidugi ei veennud.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Still Alive»

22.11.07

Soovituslik kirjandus Austraalia sõjaväelastele


Sattusin hämaraid teid pidi sellele blogipostile ning olin lummatud, et sõjaväelastele sedavõrd head ja arukat kirjandust soovitatakse.

Antud brošüüri leiab sellelt lingilt. NB! Tegu on *.pdf failiga.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Guns'n'Drums'n'March'n'Fun»

21.11.07

Naughty Zombies «Hospital»




Olen viimasel ajal olnud enamjaolt deathrocki ja gootiliku pungi lainel ning selle käigus avastasin täna laheda bändi – Naughty Zombies.

Nende MySpace'i lehelt leiab sellesama video ja ka viis hurmavat audionäidet.

20.11.07

Coca-Cola jõulujälkus



Jõulud võivad ajuti üsna jälgid olla... näiteks Coca-Cola jõulupruul! Pudeli silt on siinsamas näha ning normaalsest pruulist eristab seda valge kork. Jälgiks teeb jõulukoola kanguse puudumine ja liigne magusus. Kasutan nimelt tavakoolat tööl kohvi aseainena, aga jõulukoola seda eesmärki ei täida...

OK, kes mul keelab tavakoolat osta? Vaat siin ongi kaubanduslik konks: seoses saabuvate jõuludega tavakoolat ei müüda. Uurisin seda mitmest müügikohast ning sain vastuseks, et selle tavalise (punase korgiga) on nad kõik ära müünud ja nüüd kui juurde tellivad, siis saavad selle asemel seda valgekorgilist. Noh, et joogi tootja ei tee neil vahet... minu maitsmismeel ja organism seda vahet kahjuks tunnevad.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Still Alive»

19.11.07

ROSTA Aknad


ROSTA Aknad kannaks tänapäeval ilmselt tiitlit «projektipõhine kollektiiv», sest üks lõputu rida projekte see bänd ju on. Omal ajal nimetati kollektiivi ilmselt vaid ansambliks, või kes seda enam täpselt mäletab.

Värskeltilmunud kogumik, mis kahest CD-st, sisaldab hulgaliselt materjali, mis seni eksisteeris vaid fännide meeltes ja üksikutel sahisevatel kassetidel: Ysolti laulud, austuseavaldus Salvador Dalíle, Eesti Orjandusliku Partei manifest ja linnalüürika. Liskas veel DVD, mis sisaldab nn Majakonski-kava.

Olgem ausad, tegu eelkõige siiski n-ö nostalgiatootega, et kunagised Tartu muusikapäevad ja rämedalt skandaalne vürst Volkonski. Kuna mina pole kunagi eelnimetatud musapäevadele sattunud, siis nostalgiat saab viljeleda vaid sedavõrd, kuivõrd olen ma neid lugusid kuulnud/näinud teles või sahisevatel kassetidel. Kuulnud ja näinud ma neid olen ning seetõttu ei olnud taaskuulamisel ka erilisi üllatusi.

Üllatusi polnud, aga ajaline distants andis end küll tunda. Minu arvates on ROSTA Akendel sellisel kujul kaasaegses muusikas kohta samapalju, kuipalju võib pidada heaks maitseks Viktor Vassiljevi värviliste kleepsudega kaetud kitarri. Omal ajal oli tõenäoliselt ilgelt kuum, aga tänapäeval pole isegi enam jahe. Et kui kuulad ja vaatad kui mälestust nõukogude Eesti poolpõrandaausest rockielust, siis on kõik korras... kui püüad tarbida aga taustu tundmata, siis jääb elamus ilmselgelt haledaks.

Kindlasti ei kahetse ma kogumiku ostmist ja kuulamist, aga asja väärtus on pigem siiski selles, et nüüd on see lõpuks kompaktplaadil olemas. Isiklikult mind teeb nukraks, et kogumikult puuduvad nn Schuberti laulud. Mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et Ysolti laulud mõjuvad-meeldivad mulle praegu rohkem, kui omal ajal.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: ROSTA Aknad «Kuulake!»

Kirjaoskamatud ametnikud


Ajuti ma mõtlen, et milleks on ametnikel vaja kõikvõimalikke andmeid, kui nad neid isegi kasutada ei oska? Või ei taha?

Näiteks kirjutan ma miski organisatsiooni jaoks igale poole püüdlikult enda postiaadressi ning siis mingi ametnik otsustab, et tema teab paremini, et mida sellest tekstimassiivist ümbrikule panna...

Konkreetne juhtum!

Maksuamet saadab mulle tähitud kirja, kirja saab vale isik... paar nädalat hiljem saan ma siiski kirja kätte. Helistan ja küsin, et millisel kujul on neil mu aadress... selgub, et aadress on õige! Paar nädalat hiljem saadavad nad järgmise kirja ja taas valel aadressil... õnneks kohalikus postkontoris juba taibatakse, et kellele maksuameti kiri ja võetakse minuga ühendust. Saan kirja kätte. Kirjad muideks on selles stiilis, et kui te x-aja jooksul ei vasta, siis loeme selle nõusolekuks. Helistan taas maksuametisse ning küsin, et milles seekord probleem oli? Vastus oli hämar... ok, võibolla oli põhjuseks ka minu küsimuse toon...

Probleem selles, et minu nimi on Jüri Kallas. Tavaline nimi, eksole. Ja meil külas on veel üks Jüri Kallas! Seetõttu olen ma igas ametkonnas niikui rauda raiunud, et talu nimi on aadressis oluline, et külas elab mul ka nimekaim! Maksuamet leidis aga, et talu nimi on ilmne liialdus, et aitab küla nimest küll.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Connected or Infected»

15.11.07

Lahingukuulsuse radadel


Käisin Tallinnas ning kohtusin ka paari tuttavaga. Tuli tahtmine pisut jooki manustada ning miskipärast sattusime sinna, kus aprillikuus üks tibla otsa leidis.

Kuna ma polnud sealkandis käinud, siis tehti mulle väike turismituur... noh, et seal sai tibla nuga ja seal ta pärast lamas... näe, seal on see aed, mille lipid löömingus käiku läksid jne. Mõnusalt joogine ja hariv õhtupoolik oli.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Death Song»

12.11.07

Uus koomik Coelho


Täna üks tuttav komistas keelt ning tulemus oli vägev...

Tead küll, see uus ja äge koomik Paulo Coelho!


Taustaks: The Last Days of Jesus «Everyday Is Halloween»

11.11.07

Nimetu detektiiv needuse kallal

Tundub, et kirjastus Tänapäev on asunud täitma tänuväärset lünka eesti tõlkemaastikul. Eelmine suvi ilmus Dashiell Hammetti romaan «Punane lõikus», käesoleval aastal aga sama mehe «Daini suguvõsa needus». Kuigi Dashiell Hammett pole sedavõrd viljakas autor, kui on seda näiteks Agatha Christie, Rex Stout või Erle Stanley Gardner, on tegu siiski moodsat kriminaalkirjandust tugevasti mõjutanud autoriga. Jääb vaid loota, et kirjastuse hoog ei rauge.

Romaanis «Daini suguvõsa needus» (nagu ka romaanis «Punane lõikus») tegutseb Kontinentaalse Detektiiviagentuuri nimetu agent, kes peab alguses uurima esialgu pelgalt kindlustuspettusena näivat juhtumit. Kellegi mr Leggetti majast on röövitud teemandid ning kindlustuskompanii ei taha seda lugu uskuda. Õige kah, maja hinnalist kraami täis ja keegi võtab vaid kaheksa väheväärtuslikku teemantit.

Loomulikult on teemandirööv vaid sündmusi käivitav algtõuge – järgnevad mõrvad, narkootikumid, valepühakud ja kahtlased sektid. Kõike seda seob aga üheks rohmakas ja pisut tõpralik detektiiv, kes ilmselgelt on teinud poppi sealt, kus häid kombeid õpetati.

Dashiell Hammettit nimetatakse koos Raymond Chandleriga kriminaalkirjanduse nn karmi koolkonna loojateks. Antud kriminaalkirjanduse alaliigis ei kohta lugeja eksootilisi mürke, ei peeneid aadlimehi ning kindlasti mitte ka autundest ajendatud õilsaid roimasid. Hammetti kreedoks oli, et tapatööd teevad inimesed meie ümber, tapavad triviaalsetel põhjustel ja teostavad seda käepäraste vahenditega.

Eks hea kriminaalloo tunnuseks olegi mõnusalt segaseksaetud intriig, reljeefsed tegelased ning leidlik ja ootamatu lõpp. «Daini suguvõsa needus» täidab hea kriminaalloo põhitingimused kenasti ära ning lugeja saab veel boonuseks mõnusalt küünilise esituslaadi. Lauri Saaberi tõlge on samuti tasemel. Võiks ju kaevelda järelsõna puudumise üle, aga see oleks juba virisemine.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Novalis «Drowning»

3.11.07

Järsku ökohullud ei valetagi..?




Taustaks: Mentallo and the Fixer «Grim Reality»

2.11.07

Riputasin kontmehe laua kohale


Paar päeva tagasi oli Halloween ning mina ja Krafinna sattusime lõunale minnes mööduma poest, mille aknale oli üks kontmees müügiks välja pandud.

Astusime kohe sisse ja avastasime, et Halloweeni puhul oli igasugu luist ja muidu tumedat nänni müüki paisatud. Otsustasime, et käime söömas ära ja siis ostame, kui veel huvi on... Pärast sööki oli huvi ikka niisama suur ning nii me ostsimegi mulle ühe kontmehe ja küljeluu sai miski häälitseva helendavate silmadega nõia jäänused.

Toimetuses tekitasid meie ostud muidugi omajagu elevust. Üks kolleeg suisa küsis, et mis meil viga on, et muudkui must värv ja luukered..? See oli muidugi tögamisi küsitud.

Rahvas eriti ei ehmunud, vaid üks rotiomanik mainis, et ega see rott nüüd nii jube ka polnud...

Kõikse jõulisema elamuse sai vist õhtul koristaja, kes õhtul üksi majas olles hämarates tubades muudkui luukeresid kohtas, aga sellest kirjutas juba Krafinna oma blogis.

Taustaks: Girls Under Glass «Humus 2005»

1.11.07

Lastekirjanik Roald Dahli täiskasvnum pool


Viimases Arkaadias ilmus minult kirjatükk «Lastekirjanik Roald Dahli täiskasvanum pool ajab hirmu nahka».

Kuna Arkaadiat wõrgus pole, siis kerkis taaskord valusalt päevakorda küsimus, et miks ei saa kusagilt osta paari päeva vanust ajalehte? On ju sageli nõnda, et keegi räägib, et miskis ajalehes/ajakirjas ilmus äge lugu... lähed seda väljaannet siis ostma ning selgub, et lehekiosk on järelejäänud eksemplarid juba tagasi saatnud...

Kellel Arkaadiat käepärast pole, see võib (vähemasti) minu lugu siitsamast lugeda: piisab, kui klõpsata pildile.

Taustaks: Sleeping Dogs Wake «Walk On»

19.10.07

Mõnikord olen ma Ants


Vähemasti olid/on ühe toa toimetajad veendunud, et mu nimi on Ants!

Kui ma sündisin, siis taheti mulle Rene nimeks panna... ka on arvatud, et ma olen Henri. Ants, see on midagi uut!

Taustaks: yelworC «Soulhunter»

16.10.07

Tööpäev algab rotiga


Tänane tööpäev algas rotiga.

Astusin toimetusse, panin tagi nagisse ja sussid jalga ning istusin laua taha. Seejärel sikutasin laua alt välja sahtli arvuti klaviatuuriga... ning seal see oligi. Rott! Tudises pisut ja väristas oma roosat saba.

Kolleeg kommenteeris pärast, et kapi tagant oli kostnud üllatunud «Tohoh!»

Tegelikult oli rott kummist ning tegu oli kolleegide katsega kombata mu piire...

Taustaks: Clock DVA «Voice Recognition Text (Remix)»

15.10.07

True Blue (2001)


Filmi «True Blue» (2001) hakkasin ma vaatama ilma eriliste ootusteta. Vaatasin ja vaatasin ning esimese reklaamipausi ajaks sai selgeks, et film köidab... ja mis veel tähtsam, et film ka meeldib.

Tegu siis sellise pehmema film noiriga, mis teadupärast on nn karmi koolkonna krimka taaskehastuseks filmikunstis.

Et on võmm, kes kisub pidevalt suitsu ja joob kangeid jooke ning enamjaolt satub ka jamasse. Uurimise käigus külastab võmm muidugi ohtralt kõikvõimalikke veidraid ja poolkriminaalseid asutusi... kasvõi näiteks S/M klubi.

Võmmi nimeks on Rembrandt Macy ja teda mängib Tom Berenger, kelle soolofilm see suuresti ka on. Rembrandt Macy on ülemisel pildil ning siin kõrval on tema asiaadist ekspartner, kes filmi sündmuste ajaks on erru läinud.

Film algab uljalt: mingid pisut kaagistunud tattnokad kisuvad tiigist välja purjelaeva mudeli, mille küljes kett ja keti küljes inimese käsi. Kuna narkovõmm Rembrandt Macy on parasjagu järjekordse käkiga hakkama saanud, siis antakse see (naise)käe juhtum talle... noh, et las pusib ühe lootusetu asjaga.

Ma ei tahaks filmi keerdkäike ümber jutustama hakata, sest esmavaatamisel on lugu küllaltki segane. Eks omajagu segasid vett ka veel tagasivaated, mis samas olid kriminaalintriigi seisukohalt enam kui vajalikud.

Film meeldis, aga niipea uuesti ei vaataks... filmi vaataks uuesti alles siis, kui sisu juba pisut ununenud on. Samas arvan, et IMDB või Rotten Tomatoes on oma hinnanguis mõttetult karmid.

Taustaks: Chris Isaac «Blue Hotel»

12.10.07

Varjude kuningriigi üheksa väravat


Tänapäeval on raamatul raske, kui mitte võimatu saavutada eduka filmiga sarnast populaarsust. Film on alati menukam! Hispaania kirjaniku Arturo Pérez-Reverte romaan «Dumas' klubi» (1993) on selle väite ehe tõestus.

Roman Polanski tegi filmi «Üheksas värav» (1999). Film sai hea, ja saavutas ka menu. Ja kuidas saabki mittemenukas olla film, kus mängivad Johnny Depp ja Lena Olin. Filmi näidati ka Eesti kinodes ning siin-seal müüdi isegi idanaabrite tehtud eestikeelsete subtiitritega DVD-d ning võib üsna kaljukindlalt väita, et ilma filmita poleks see romaan ka eesti keeles ilmunud.

Raamatu sisu on esmapilgul lihtne. On Lucas Corso, kes jahib rahakate klientide jaoks haruldasi köiteid. On n-ö raamatudetektiiv. Võrdlus detektiiviga kipub keelele ka seetõttu, et sarnaselt nn karmi koolkonna detektiividele pruugib Corsogi ohtralt alkoholi ja sigarette ning saab regulaarselt kere peale.

Romaanis on Corso esmaseks ülesandeks tuvastada ühe käsikirja ehtsus. Käsikirjaks on Alexandre Dumas' romaani «Kolm musketäri» peatükk «Anjou vein». Kuid algsele ülesandele lisandub teine ja märksa müstilisem: Lucas Corso peab tuvastama ühe ääretult haruldase köite ehtsuse. Tegu on raamatuga, mida on säilinud vaid kolm eksemplari, sest ülejäänud põletati koos autoriga tuleriidal. Inkvisitsiooni otsuse põhjuseks oli raamatu sisu kui ka tõsiasi, et raamatu kaasautoriks olevat Saatan ise.

Romaan on põnev: toimuvad mõrvad ja lahendatakse mõistatusi. Kuid see on kõik vaid pealispind, sest raamatu tõelise sisu moodustavad vanad raamatud ning kõik nendega seonduv. Kirjaniku suurimaks saavutuseks tulekski pidada, et ta on suutnud kirjutada põneva loo sedavõrd nohiklikul teemal... sedavõrd põneva, et raamatut loeb huviga ka mittebibliofiil.

Kirjastus Varrak venitas romaani avaldamisega omajagu ning tänapäevase kiire elutempo juures polegi imestada, et viis aastat pärast filmi ei suuda enamik lugejaid romaani filmiga seostada. Märksa kurvem on, et sellise rahuliku kirjastamistempo juures on eestikeelses raamatus vähemasti kaks totrat viga. Esimene viga on rohkem iluvea laadi: tiitellehel väidetakse, et tõlge on tehtud prantsuse keelest. Ma siiralt loodan, et see tõlge tehti siiski hispaania keelest! Teine viga on suurem ja sisulisem: üks gravüüridest on trükitud kaks korda ja üks on seega puudu.

Kuid isegi selliste vigadega on romaan väärt lugemisvara.

*

Antud kirjatükk ilmus täna ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Pisut sobramist ning leidsin, et romaanist olen ise kirjutatud siin ja kamraad Trash on filmist kirjutanud siin.

Taustaks: Wojciech Kilar «Corso»

8.10.07

Kui Nirti on kirjanik, siis mina olen elav klassik...


Vaatasin eile öösel huvi pärast oma blogi kaunteri statistikat ning avastasin, et härjalt on hakanud rahvast tulema SL Õhtulehe kaudu. Järgisin siis linki ning leidsin loo «Kes on Eesti netiprominendid?».

Loost leidsin ka lause, milles olevate linkide kaudu mu blogisse tuldi...

Blogiedetabeli tipuosas on aga näiteks nooruke ulmekirjanik Nirti alias Triin Põldra, teise ulmeguru Jüri Kallase leiab edetabeli lõpuosast.


Kõik oleks ju ilus, aga lauses on kaks viga: Nirti pole kirjanik ja minu blogi ei asu tabeli lõpuosas. Ei saa ju pidada kirjanikuks isikut, kes on avaldanud ÜHE laastu ning koht nr. 51 ei ole ka TOP100 lõpuosa!

Taustaks: Funhouse «Confused»

3.10.07

Fotod Karl Höckeri albumist


Ajaleht «Postimees» avaldas eile järjekordse natsiviha õhutava loo. Pealkirjaks «Pildid Auschwitzi surmalaagri valvurite muretust elust» ja sisuks Karl Höckeri fotoalbum, mis alates eelmisest aastast asub USA holokausti muuseumis.

Miks «Postimees» just nüüd sellest albumist kirjutab? Vastus on lihtne: sellest on taas kirjutanud maailma ajakirjandus. Huvitav on aga see, et «The New York Times» pealkirjastas oma loo küll kui «In the Shadow of Horror, SS Guardians Frolic», aga avaldas selle Art & Design lehekülgedel. Maakeelse loo pildid ja tekst pärinevad suure tõenäosusega lehe «The Daily Mail» loost «Day off from Auschwitz: The laughing death-camp guards at play».

Kogu see albumijama näitab suurepäraselt kuivõrd ebasiiras on kõik see, mis haakub holokaustitööstusega. Et natsi-Saksamaa mundrikandjad oleks otsekui koletised olnud, kelle puhul nüüd ootamatult avastati suisa inimlik külg. Eks oma vaenlast ole kõik demoniseerinud, aga natside asjus omandab see pidevalt miski apokalüptilise mõõtme. Tahetakse seda tunnistada või mitte, aga ka natsid olid kõigest inimesed.

Mulle meenus praegu ühe mu kunagise kolleegi ütlus, et ka Stalini ajal inimesed armusid, armastasid ja olid õnnelikud. Miks ei taha me seda siis uskuda Hitleri-aegse Saksamaa inimestest?

Eestikeelne lehelugu on muideks vigane ja kallutatud. Fotoalbumi omaniku nimi on valesti kirjutatud ja ei mainita ka seda, et holokaustitööstusel ei õnnestunudki Karl Höckerist suurt süüdlast teha. Loomulikult puuduvad elementaarsed lingid originaallugudele ja -galeriidele.

Siinoleva grupipildi ja kõik ülejäänud albumi fotod leiab aga siit. Grupipildil (vasakult alates): dr. Josef Mengele, Rudolf Höss, Josef Kramer ja tundmatu ohvitser. Piltide tehniliselt töödeldud versioonid leiab aga siit.

Tõe huvides tuleb märkida, et eestikeelse loo leidsin ma selle blogiposti kaudu.

Taustaks: Vennaskond «Lili Marleen»

28.9.07

Imen nüüd vilinal ...


Sõprade/tuttavate soovitusel/pealekäimisel registreerisin ka ennast lõpuks Blog.tr.ee kasutajaks ja valideerisin ka oma avalikud blogid. Samuti tegin uue kanali, Ulme nimeks.

Olen siin öelnud palju kurje sõnu Blog.tr.ee uue kujunduse/arenduse teemadel. Samas ei näe põhjust öeldust taganemiseks, eriti tänase registreerimise/valideerimise valguses. Eriti halvasti tahaks öelda Blog.tr.ee KKK kohta. Ega minimalistlikumalt vist enam ei saanud..?

Taustaks: VNV Nation «Kingdom»

24.9.07

Avalikud selgitused Rain Tolgile


Kirjutasin eelmine nädal oma blogis, et boikoteerin Aktuaalset Kaamerat ning täna avastasin, et sinna lõppu on laekunud kommentaar, kus Rain Tolk nõuab minult seletust. Kuna vastus venis kole pikaks ja ehk huvitab see teisigi, siis tegin uue postituse.

Rain Tolk kirjutas:
saan aru, et sul on isiklikult midagi mu sõprade vastu ja sa üritad igal võimalikul juhul kellegi õnne või õnnetuse arvelt oma ego upitada, aga kuna sa võtad avalikult sõna ja inimesed su blogi mingil kummalisel põhjusel loevad, siis täpsustuseks - koer, kelle surmast kirjutab õhtuleht, ei jooksnud vabalt ringi joodikute keskel, vaid ta lipsas omanikul käest ja temaga mitte ei mängitud, vaid teda püüti kätte saada. kuni tuli auto ja sõitis ta surnuks. kirjanikuna võiksid ehk teinekord olla vähe tekstikriitilisem kui õhtulehte näed ja mitte mõtlematult kõike üksüheselt vastu võtta.

kuid täiesti arusaamatuks jääb mulle, miks sa niivõrd vaenulikult suhtud filmi, mida sa pole isegi näinud ja filmi tegijatesse, keda sa isegi ei tunne. nimetada mind ja mu sõpru "INIMVÄRDJATEKS".. juhul kui ma olen sulle midagi halba teinud, siis palun vabandust. vastasel juhul aga leian, et võlgned selgituse.


Minu selgitused:

Juhtumist.
* Isiklik on see vimm vaid niipalju, et ma isiklikult ei salli seda, mida konkreetne kamp kohalikus kultuuris teeb.
* Ei upita enda ego kellegi õnne- ega õnnetuse arvelt, sest pole enam kuhugi upitada... ego mul niigi suur ja maksimumkõrgustes.
* Olen tekstikriitiline ja ei võta ühtegi meediaväljaannet maailmas puhta kullana.
* Kui mul oleks ainult valida ajalehe versiooni ja osaliste versiooni vahel, siis antud juhul eelistaksin ma pimesi ajalehe versiooni, sest seda soovitab mu isiklik kogemus.
* Kuna mul on siit-sealt tilkunud ka lisainfot, siis seda enam võtan ma juhtumiga seotud boikotiaktsiooni ja Siim Nestori kirjatükki kui topsisõprade ringkaitset.

Filmist.
* Iga arukas inimene peab suutma valida... infoajastul on see suisa eluline oskus.
* Mulle tundub, et just seepärast antaksegi kõrgkoolides füüsiliselt ülejõukäivaid kohustusi... näiteks peaksid filoloogid mingitel semestritel lugema üle 200 lehekülje päevas ja nii iga päev... loll hakkabki lugema ja pöörab ära... arukas inimene teeb kaudinfo põhjal miski eelvaliku ja loeb ainult olulised asjad.
* Filmide, muusika ja raamatutega on samamoodi, et kaudinfo põhjal eelvaliku tegemine on eluline oskus, sest kõike ei jõua lihtsalt füüsiliselt. Minul see oskus on ja enamjaolt ma oma eelvalikutega ka ei eksi... loomulikult hindan ma omi seisukohti ümber ning mõnikord siiski tarbin hiljem toodet, mille algselt maha kandsin... sageli selgub, et poleks siiski pidanud.
* Konkreetse filmi puhul ütleb mu eelinfo (nähtud jupid ja tegijate nimed), et pole mõtet filmi vaatamiseks aega raisata.

Inim- ja muudest värdjatest.
* Olen nõus, et ilmselt pole väljendid «inimvärdjas», «kultuurivärdjas» või «kultuuripede» kõikse ilusamad. Samas, kui ma sellest nõmedast ja jälgist juhtumist kuulsin ja lugesin, siis valdas mind viha ja vastikus tegelaste asjus, kelle süü tõttu hukkus väike loom.
* Loomaomanik peab hoolitsema ja vastutama nende eest, kes tema hoolde on antud ning kes ise (näiteks lemmikloom tänaval) iga kord hakkama ei saa. Loomulikult juhtub õnnetusi, aga õnnetusel ja «õnnetusel» on vahe!

Blogist.
* Blogi kui selline on (Eestis) siiski suhteliselt uus nähtus ning ilmselt sellest ka (eesti) inimeste teatav peataolek. Kindlasti pole blogi ajakirjandus, kuigi paljud blogijad seda nõnda näha tahavad. Afišeeritakse seda või mitte, aga blogi on eelkõige siiski isikliku mõtte avaldamise koht. Kuna enamus blogisid on avalikult kättesaadavad, siis ilmselt on blogid avalik-isiklik meedia.
* Minu blogi pole kuigi menukas: keskeltläbi 60 külastust päevas. Antud juhtumit lahkav kirjatükk on poole nädalaga kogunud küll 150 vaatamist, aga see ei tähenda, et ma hakkaks nüüd ainult teatud kultuuritegelastest kirjutama. Minu huvid on mujal ning pole ka mu blogi populaarsus omaette eesmärk. Samas oleksin ma silmakirjalik, kui ma väidaks, et mulle mu blogi loetavus üldse korda ei lähe. Kõiki avalikke blogisid peetakse selleks, et teised neid loeksid.

Olen omi kommentaare jätnud ka siia ja veel kahte kohta (mis teatud filmi poolehoidjate tõttu on nähtamatuks keeratud) ... ehk siis blogipostituste juurde, mis sellestsamast sündmusest ajendatud.

Taustaks: Soft Cell «Youth»

21.9.07

Ulmekirjandust kimbutab ikaldus


Kirjutasin siin, et esinen Tartus kirjandusõhtul. Rahvast oli ootamatult palju, puudus juhuslik publik ning kohal oli ka ajakirjandus Raimu Hansoni isikus.

Ajalehe «Tartu Postimees» tänases numbris avaldas Raimu Hanson loo «Ulmekirjandust kimbutab ikaldus», mis kajastab seda üritust ja minu räägitut.

Krafinna tegi üritusel ka mõned pildid, üks on siin kõrval ja tosinajagu leiab sellelt lehelt.

Taustaks: Emilie Autumn «Largo»

20.9.07

Mina boikoteerin Aktuaalset Kaamerat!


Kuna ajaleht kirjutas ausalt ja otsekoheselt mingist portsust inimvärdjatest, siis otsustasid inimvärdjate poolehoidjad hakata ajalehte boikoteerima, sest ajaleht tegi lihtsalt oma tööd ja kirjutas inimvärdjatest täpselt nii, nagu nad seda väärt on.

Et lollakale boikotiüleskutsele veel suuremat kaalu anda, siis seoti boikott ühe juhmi eesti filmiga. Nüüd võiks vastukaaluks ju kutsuda üles, et inimesed boikoteeriksid koeratapja filmi. Aga milleks?

Kuna ma filmi niikuinii vaatama ei lähe (põhjuse leiab siit), siis boikoteerin ma parem Aktuaalset Kaamerat, sest midagi ilmselt boikoteerima peab ning minu suhe AK-sse on umbes samasugune nagu nende nö. boikoteerijate suhe sellesse ajalehte. Suhe lihtsalt puudub!

Taustaks: Koer «Hingede rändamine (feat. Kivisildnik)»

14.9.07

Stalkeri kümme aastat


Tartu Linnaraamatukogu kodulehelt võib lugeda, et täna...

14. septembril kell 17.00 toimub Tartu Linnaraamatukogu (Kompanii 3/5) kohvikus Vaikne Nurgake kirjandusõhtu «Stalkeri kümme aastat».
Eesti ulmest ja ulmekirjandusauhinnast kõneleb ulmeguru Jüri Kallas.


Üritus haakub ka ühe näitusega.

5. september – 5. oktoober II korruse näituseruumis raamatunäitus «Stalker – ulmekirjanduse auhinna 10 aastat». Näitus tutvustab Eesti Ulmeühingu poolt väljaantavat ulmekirjandusauhinda Stalker. Stalker on loodud tunnustamaks kalendriaasta jooksul eesti keeles ilmunud parimat ulmeromaani ja -kogumikku ning parimaid algupäraseid ja tõlkejutte, kategooriad on varieeruvad vastavalt kalendriaasta saagile. Näitus tutvustab stalkeriküsitluse parimaid kronoloogiliselt ning stalkerivõitjaid ka isikuti.


Taustaks: Helium Vola «Omnis Mundi Creatura»

12.9.07

«Algernoni» septembrinumber ilmunud




Ilmus Eesti vanima järjepidevalt ilmuva ulmeajakirja «Algernon» järjekordne number.

Värskes numbris pole sedakorda kahjuks küll ühtegi algupärast juttu, küll on aga tõlkejutt, minu veerg ning ports artikleid. Artiklid on Estcon 2007 ettekannete kokkuvõtted ja mälumängu küsimused ja vastused. Soovi korral võib igaüks omi võimeid testida...

Numbris teeb ulmedebüüdi Kivisildnik, kes on antud tõsiasja ka oma blogis märkinud.

Taustaks: Funhouse «Voices»

11.9.07

Hando Runnel sõnast ja vabadusest


Ma poleks uskunud, et ma siin blogis mõnele Hando Runneli kirjatükile viitama hakkan. Aga näe!

Hando Runnel: sõnast ja vabadusest

Tegu on sellise taheda kirjatükiga, kus on nauditavat vormi ja asist sisu. Iseäranis sümpaatne, et sellistel teemadel kirjutab vanem inimene.

Blogipost sai tehtud ka seepärast, et ma leiaksin selle kirjatöö kunagi hiljemgi, kui vaja on.

Taustaks: In Spe «Isamaa»

10.9.07

Uus Blog.tr.ee imeb vilinal


Eile õhtul avastasin, et Blog.tr.ee omab uut kujundust. Uus kujundus on sedavõrd rõlge, et mul läks seda vaadates suisa süda pahaks. OK, kujundus on paljuski maitseasi, aga siis püüdsin ka pisut aru saada, et mida seal tehtud on. Ja vaat siis sain ma tõeliselt vihaseks.

Enamus asju on ainult parooliga kättesaadavad ning sellisena on see eriti jabur, et parooliga piiratakse juurdepääsu asjadele, mis wõrgus vabalt üleval. OK, ma võiks ju end registreerida, aga kui ma tahtsin lugeda, et mis tingimustega ma siis nõustuma pean... siis selgus, et kõigepealt nõustu ja küll hiljem ka tingimused tulevad.

Ma tõesti ei saa aru, et miks peaks TOP100 vaatamiseks, kui ka blogide, kanalite ja kasutajate vaatamiseks end sisse logima. Ilmselt on selle jaoks olemas miski jabur põhjendus, aga isiklikult kaldun arvama, et tegu on lihtsalt tegijate suutmatusega.

Viimaste postituste tulp on ka muudetud tõeliseks surimuriks. Ning kellele jäi ette see õnnetu pildiriba? Või tuleb pildiriba vaatamise eest maksta? Alpidele tegelastele on juba ka antud võimalus omi postitusi raha eest edetabelisse panna.

Siis on tekkinud veel miski vaheleht, kuhu satud, kui klõpsad sind huvitama hakanud postitusele. Vaheleht tegeleb loomulikult rahalunimisega. Jah, ma tean, et selle saab ära kaotada, kui oled registreerinud... kuna ma end registreerida ei kavatse ja seda lisaklõpsu teha ei soovi, siis jääb mul ka Blog.tr.ee kasutamine soiku. Sõbrad/tuttavad ja muidu köitvad blogid on mul niikuinii bookmargitud ja feeditud... lugemata jäävad juhuslikult huvipakkuvad postitused ja blogid. Eks pisukese leevenduse annab Veebium ning edaspidi tuleb blogide juhulugemist teostada sealtkaudu.

Taustaks: Koer «Mine munni»

7.9.07

Tasuta armastus


Üsna äsja lõppes ETVs film «Reegleid murdes: Ameerika subkultuuriline läbilõige» (Breaking the Rules; 2005), mis suisa hiilgas erilise tõlkevärdjalikkusega.

Mul jäi tõlkija nimi kahjuks märkamata, aga see olend võiks enesele küll jõukohasema tegevuse leida... või vähemasti võiks ta valida tõlkimiseks filmid, mille taustu ta paremini tunneb. Kõiksugu «pärleid» oli sedavõrd palju, et alles naersid ja kiristasid hambaid ühe peale, kui juba tuli järgmine.

Sõnaühend «free love» sai eesti keeles vasteks «tasuta armastus», «counterculture» oli aga hoopis «vastandkultuur». Kuna blogimaailmas liigub ringi palju kirjaoskamatut ja keelekurti rahvast, siis teadmiseks, et eesti keeles on need terminid vastavalt siis «vabaarmastus» ja «kontrakultuur»! Ka pole filmi mugandaja midagi kuulnud ansamblile The Doors nime andnud Aldous Huxley krestomaatilisest raamatust «The Doors of Perception» (1954).

Hilisem lisandus. Veel üks tõlkelollus tuli meelde! Subtiitrite järgi sai The Doors kokku Veneetsia rannal... inglise keeles räägiti siiski kohast nimega Venice Beach.

Taustaks: Nosferatu «People Are Strange»

5.9.07

Lõvi ja hiired




Sügis. Hiirtel uued pesakonnad ja hiired otsivad talvekortereid... st. hiired kolivad majadesse. Ka meie tallu.

Õnneks on meil kaks kassi. Põnn on juba teeneline massimõrvar, Lõvi aga alles astub omi esimesi samme sel verisel rajal. Seni on Lõvi tapnud vaid neid hiiri, mis Põnn tema jaoks püüdnud on. Eile toimus aga ajalooline sündmus ja Lõvi püüdis elu esimese hiire.

Tegelikult pole sugugi kindel, et kas pildil olev on esimene Lõvi püütud hiir või teine, sest eile õhtul püüdsid kassid majast kahepeale kolm hiirt. Arvepidamist raskendab asjaolu, et Lõvi krabab mõlema püütud hiired enda kätte ja hoiab neid urisedes hambus. Pildil olev hiir on aga kindlalt Lõvi püütud, sest sel hetkel Põnn põõnas...

Igatahes oli pärast selle hiire kinnipüüdmist Lõvi urinat ja hiire hädakisa sedavõrd palju, et Põnn ja Lilleke ärkasid üles ning isegi Krafinna ronis voodist välja. Krafinna tegi ka mitmeid pilte. Üks on siinsamas näha... ja Krafinna pildiblogis on ka siin, siin ja siin.

Taustaks: Funhouse «Midnight»

2.9.07

Telekava probleem


Huvitav, et kes oleks see hea inimene ja ütleks, et mis filmi ma täna hommikusöögi kõrvale vaatasin?

Tegu oli mõistulooga lastele, kus näidati inimese eluteed. Filmi omapäraks oli see, et hirm, armastus, kahetsus ja ülejäänud mõisted olid personifitseeritud konkreetsete näitlejate/tantsijatega. Et siis peamiselt lummava visuaaliaga tantsufilm..?

Filmi näitas TV3, aga üheski telekavas (ei paberil, ei wõrgus) seda pole. Ilmselt oli tegu lühema filmiga (kestvus circa 30-40 minutit) ning näidati seda alates poole kaheteistkümnest ja järgmine saade oli miski «Malev». Kas oli saatekavas muutus, või oli see kavasse kirjapanemata jäänud?

Kõige eelnevaga seoses meenus taas ka see värdjalik tõsiasi, et enamikes wõrgus olevates telekavades pole võimalik takkajärgi teada saada, et mida sa just äsja vaatasid... kõik need telekavad näitavad vaid ekraanil olevat ja tulevasi saateid. Rääkimata sellest, et hoolimata asukohast wõrgus on tegelikult tegu ühe ja sama telekavaga.

Taustaks: The Neon Judgement «TV Treated»

31.8.07

Classix Nouveaux «Guilty»




Käesolev blogipost on taaskord teraapilise toimega, sest ma pole päris kindel selles, kas kamraad Trashi suurepärane tervislik seisund on taastunud.

Sedakorda on raviks pisut pehmemad vahendid, ehk siis Classix Nouveaux ja laulu «Guilty» video.

Antud laul tegi Nõukogude Eestis futu propageerimiseks ilmselt rohkem, kui kõik ülejäänud laulud kokku... vähemasti väljaspool Soome telekanalite leviala.

Kel midagi arusaamatuks jäi, siis neile viide esimesele raviseansile.

25.8.07

Istuv Härg


Selle postitusega alustan ma oma blogis uut rubriiki, milles jäädvustan omamaiste tõlkevärdjate tegemisi.

Sattusin täna telekapulti klõpsides miski Metsiku Lääne filmi peale, kus subtiitrid näitasid, et jutt käib mingist iseäranis mässulisest indiaanipealikust Istuv Härg!?

Ilmselt tõlkijal on jäänud lugemata olulised teosed südame matmisest ja tomahookide ajast, ilukirjandusest rääkimata... järsku on aga neid inimesi veel? Kordame siis kooris: Sitting Bull on eesti keeles Istuv Sõnn!

Hiljem uurisin siis TV3 kava ning sain teada, et tegu oli minisarja «Into the West» (2005) viimase osaga. Eesti keeles on selle sarja pealkirjaks vaimuvaene «Metsik Lääs».

Taustaks: Sex Gang Children «Guy Wonder»

24.8.07

A Flock of Seagulls «I Ran (So Far Away)»




Antud blogipost on teraapilise toimega, sest kamraad Trash kirjutas oma blogis miskist filmist, mis tekitas talle tugeva tervisekahjustuse 80ndate teemal. Lootes, et see kahjustus pole jäädava iseloomuga, alustan oma blogides Trashi taastusraviga. Alustuseks midagi kerget ja peaaegu peavoolu kuuluvat... ehk bänd A Flock of Seagulls ja nende tuntuim lugu «I Ran (So Far Away)»

20.8.07

Lõvi võttis puhkust




Eile õhtul tundus juba, et oleme Lõvist ilma...

Lõvi läks pühapäeva hommikul pool üheksa koos Lille ja Põnniga välja. Kusagil südapäeva paiku ma teda veel korra õues nägin, aga kui kella kahe paiku Põnnile õue süüa viisin, siis ei tulnud Lõvi ka kutsumise peale. Arvasin, et ju siis magab aidas või keldris või lakas või kusiganes. Nääpsuke ja osav ronija – mahub ju igale poole.

Õhtul muutus olukord kergelt paaniliseks, sest Lõvi ei ilmunud ikka kutsumise peale välja. Sai teda siis otsitud igast võimalikust ja võimatust kohast. Lõvi polnud kusagil.

Ei ilmunud Lõvi ka välja õhtul üheteistkümne paiku, kui sai koeraga viimane tiir tehtud. Hämmastas, et isegi Põnn ei ilmunud koera jalutusajaks välja... tavaliselt käib ta koos meie ja koeraga õhtul jalutamas.

Hommikupoole ööd, kui ma kella viiest sahiseva teleka ees tugitoolis ärkasin, siis läksin igaks juhuks õue vaatama. Lõvi polnud, küll aga oli Põnn, kes tuli tuppa sööma ja paid saama. Kui Põnn pärast sööki veendus, et Lõvi toas pole, siis nõudis Põnn kohe häälekalt enda õue laskmist. Kuidas sa looma ikka keelad...

Kui ma pool üksteist hommikul ärkasin ja koeraga õue läksin, siis esimese tegelasena märkasin ma aidaukse august väljuvat Lõvi. Sauna suunalt ligines ka rahulolev Põnn. Kus Lõvi oli ja kas Põnn tõi ta tagasi... see ilmselt jääbki saladuseks...

Taustaks: Girls Under Glass «I Will Follow You»

18.8.07

Uuriv ajakirjandus ja «Kroonika»


Sattusin üksöö suurest tülpimusest suvalisi blogisid lugema.

Enamus oli saast (nagu arvata võiski), aga ajuti esines ka naljakaid kohti... näiteks kaebles üks vasakpoolne tiblalemb, et Eestis puudub uuriv ajakirjandus. Samas oli seesama isik pühendanud terve postituse miskile «Kroonika» loole! Tõeline skisofreenia: tunneb puudust uurivast ajakirjandusest ja loeb meditsiiniajakirja «Kroonika»! Millest mõtled seljaaju?

Taustaks: Engelsstaub «The Return (Victim Of Love Pt. 2)»

16.8.07

Ja-muud-loomad




Krafinna sai täna uue fotoka kätte ning päev möödus tal siis aparaadi katsetamises. (Mis seal salata – tegin isegi paar klõpsu.) Põhiliselt jauras aparaadiga siiski Krafinna ning kuna ilm oli suht vihmane, siis tähendas see kassidele lõputut ja tubast fotosessiooni. Minu ässitusel tegi Krafinna endale ka fotoblogi Ja-muud-loomad.

Taustaks: The Cure «Love Cats»

10.8.07

Lõvi sai süsti


6. augustil sai Lõvi kolmekuuseks. Üha enam huvitab väikest kassipoega maailm, mis asub õues. Selle tulemusena sai talle sisse söödetud elu esimesed ussirohud, peale määritud elu esimene kirbu- ja puugirohi ning loomaarsti aeg kinni pandud.

Täna siis saigi arstil käidud ja Lõvile esimene komplekssüst tehtud. Septembri alguses läheb protseduur kordamisele.

Taustaks: Deine Lakaien «Nobody's Wounded»

9.8.07

Eesti Post: igale saadetisele 55 krooni juurde


Tegelikult ei tahaks ma ei sõimata, ei iriseda, ei kaevalda jne. Aga peab, sest igapäevane eesti elu on enam kui ebanormaalne...

Juulikuus näiteks avastasin, et meie küla postkontor on läinud puhkusele... st. et kirjad ja ajakirjad postkasti tuuakse, aga postkontor on kinni. Noh, paar nädalat tuli siis igale postisaadetisele 55 krooni juurde, sest selleks tuli linna sõita ning edasi-tagasi sõit maksab just 55 krooni. Teoreetiliselt oleks saanud odavamalt, aga see eeldaks ümbriku ja margi olemasolu kodus... meil pole, sest tigukirju saadame harva. Enamus tigukirju läheb mul aga niikuinii välismaale ning seega poleks markidest kodus miskit abi, sest neid tariife ma niikuinii peast ei tea... ning väliskirju eelistan ma ka tähitult saata. Pakkide puhul pole aga mingit kasu, kui margid kodus olemas.

Kes on süüdi?

Süüdi on Eesti Post, kes arvab, et maal inimesi ei ela ning kes arvab, et maal kulub inimese teenindamiseks sama palju aega, kui linnas. Igatahes on kevadise optimeerimise järel meil postkontoris vaid KAKS töötajat (postiljon ja letitöötaja)... enne oli vist neli. Kui letitöötaja oli puhkusel, siis oligi postkontor kinni. Ma parem ei mõtle, et mis siis juhtub, kui postiljon puhkama hakkab? Või kui keegi veel haigeks jääb?

Lisaks: Hans Teiv: Eesti Postile peab jääma sotsiaalne mõõde

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

18.7.07

Kapiga paraadil


Kuna üks teatav vikerkaarekarvaline paraad on tulekul ning kogu meedia on juba ila ja hala täis, siis väike soovitus ka minult. Soovitus siis neile, kes tahaksid paraadil osaleda, kuid kardavad, et ei paista kirjus massis silma...

Leia hea sõber... selline, kes viimasel hetkel alt ära ei hüppa. Leidke suur riidekapp ning tarige see vahetult enne paraadi algust selle tänava äärde, kus paraad peaks läbi minema. Seadke kapp ustega tänava poole ja ronige sõbraga sinna sisse. Kui paraad kapini jõuab, siis lööge uksed pauguga lahti ning astuge sõbraga käest kinni hoides ja üliõnnelike nägudega kapist välja.

Usun, et õnnestumise korral oleks see Tallinna paraadi kõige olulisem sündmus sel aastal!

Tõele au andes, pean tunnistama, et idee pole minu oma... kes mulle sellest aga rääkis, seda ma enam ei mäleta...

Taustaks: Rosetta Stone «Smalltown Boy»

16.7.07

Ogniem i mieczem (1999)


Kui ma nüüd väga ei valeta, siis ilmus minult reedel elu esimene DVD-arvustus. Kirjatüki ilmutas ajalehe «Oma Saar» lisa, mil nimeks «OS Telenädal». Kuna antud üllitist wõrgus pole, siis siin see tuleb...

Tänapäeval määrab reklaam filminduses palju, kui isegi mitte kõik. Ilmselt on paljud ajalooliste filmide huvilised näinud filme «Kuningas Arthur» (King Arthur; 2004) ja «Taevane kuningriik» (Kingdom of Heaven; 2005). Kui paljud on aga kuulnud filmist «Tule ja mõõgaga» (Ogniem i mieczem; 1999)? Retooriline küsimus, eksole? Seda ma ei hakka küsimagi, et paljud seda näinud on...

Olgu, erinevalt kahest ülalmainitud lombitagusest filmist, pole filmi «Tule ja mõõgaga» Eesti kinodes näidatud. Küll on aga kõik kolm müügil eestikeelsete subtiitritega DVD-na. Ma ei tea küll nende plaatide müügitulemusi, aga olen siiski üsna veendunud, et «Tule ja mõõgaga» on neist kolmest kõige viletsamini müünud. Ja oletatava viletsa läbimüügi põhjuseks pole mitte filmi tase, vaid olematu reklaam.

«Tule ja mõõgaga» põhineb poola kirjanduse klassiku Henryk Sienkiewiczi samanimelisel romaanil, mis esmakordselt ilmus 1884. aastal. Koos romaanidega «Uputus» (Potop; 1886) ja «Pan Wołodyjowski» (1888) moodustab see nö. ajalooliste romaanide triloogia, mida Sienkiewicz kirjutas rahvustunde ergutamiseks. Eesmärgist tulenevalt on tegu rahvusromantiliste romaanidega, kus kirjeldatakse poolakate vägevat vaimu ja rasket võitlust arvukate vaenlaste vastu.

Poola lavastaja Jerzy Hoffman on kõik kolm romaani ka ekraniseerinud, aga erinevatel põhjustel sai triloogia filmideks pahupidises järjekorras. Üks põhjusi oli poliitiline, kuna nõukogude ajal oli ilmselt enam kui võimatu teha filmi, kus poolakad sõdivad Bogdan Hmelnitski juhitud kasakate vastu. Nõukogude ajalooteadus nägi neis kasakates ju suisa eelrevolutsioonilist liikumist poola maa-aadli vastu. Eks vanad hirmud ole visad kaduma ning ametlik Poola oli pärast filmi valmimist üsna nõutu ja kardeti suhete jahenemist küll Ukraina, küll Venemaaga.

Sõda kasakatega on siiski vaid taustaks, sest filmi põhiline raskuspunkt on neljal uljal poola sõjamehel ning nende sõprusel ja vapral võitlusel. Olukorda pingestab ka armastuskolmnurk. On orb Helena Kurcewiczówna ning on sõjamehed Jan Skrzetuski ja Jurko Bohun (pilt vasakul). Esimene siis üks neljast uljast poolakast, teine aga on pöörane kasakas. Helena võõrasema lubas neiu vastu ta tahtmist Bohunile ära, sest segastel aegadel kulub Bohuni-taoliste sõprus marjaks ära.

Juhuslikult satub Helena võõrasema mõisa aga Jan oma sõpradega, noorte vahel lööb esimesest pilgust lõõmama armastus ning võõrasema peab taas oma diplomaatilist meelt näitama ja Helena teistkordselt ära lubama. Kui Bohun asjast teada saab, siis...

See neljaosaline film on eelkõige võimas ajalooline ja romantiline vaatemäng, mis lahtiseletatuna tähendab uhkeid rõivaid, ehedaid interjööre ja tohutuid massistseene. Viimatimanitud löövad Hollywoodis tehtuid igast asendist, sest kasutatud pole arvutigraafika abil loodud eriefekte, vaid hoopis ajaloo taaskehastajate ja muidu huviliste horde, mis annab lahingustseenidele erilise veenvuse ja julmuse.

Mis seal salata: «Tule ja mõõgaga» oli ka üsna mitu aastat Poola kalleim film. Filmi tegijad on oma ehedusetaotluses läinud suisa sinnamaani, et tatarlane räägib filmis tatari keelt, türklane türgi keelt ja ukraina kasakad ukraina keelt.

«Tule ja mõõgaga» on film, mis on eelkõige võimas vaatemäng ning sellisena enam kui mõjuv. Isegi ametliku Poola kartused olid asjata, sest Ukraina valitsus andis ataman Hmelnitskit mänginud Bogdan Stupkale rahvakunstniku tiitli.

Kohaliku DVD kvaliteet tekitab mõningaid nurinaid. Menüüst pole võimalik valida erinevaid seeriaid, mis lahtiseletatuna tähendab seda, et esimese osa järel algab lihtsalt teine. Ka ei saa ma aru, et millised taevased väed ei lubanud kogu filmi ühte karpi panna, vaid käsivad seda kahe eraldi DVD-na müüa? Esineb ka tõlkejaburusi, aga õnneks vähem, kui eestikeelse filmiplaadi puhul kombeks.

Taustaks: Krzesimir Debski «Szarza jazdy polskiej»

9.7.07

«Algernoni» juulinumber ilmunud




Ilmus Eesti vanima järjepidevalt ilmuva ulmeajakirja «Algernon» järjekordne number.

Värskes numbris on üle pika aja taas ka minu kolumn ning sedapuhku on vaatluse all «Robert Sheckley personaalküsimus».

Ajakirjas on muudki huvitavat...

Taustaks: Malaise «Another Day»

6.7.07

Forgotten Sunrise «Willand»


Kui ma nüüd väga ei valeta, siis ilmus minult täna elu esimene plaadiarvustus. Kirjatüki ilmutas ajalehe «Oma Saar» lisa, mil nimeks «OS Telenädal». Kuna antud üllitist wõrgus pole, siis siin see tuleb...

Kui lugeda ansambli Forgotten Sunrise plaatide arvustusi, siis korduvad sageli tekstilõigud: «maailma originaalseim industriaalbänd» ja «ilmvõimatu stiilide segu». Võiksin veel omalt poolt lisada, et «Eesti tundmatuim bänd».

Kõik see on õige, aga kõik see pole üldse oluline! Muusikakriitika (ja eriti sellega haakuv kaubanduslik reklaamitööstus) mõtleb pidevalt välja kõlavaid lauseid, mis peaksid mõnda toodet või artisti iseloomustama ning müüma. Forgotten Sunrise'i puhul tegeletakse sedasorti tekstiloomega aga eriti usinalt, sest bändi muusikat on keeruline iseloomustada kuulajale, kes seda kuulnud pole.


Muusikud ise kasutavad terminit deathbeat, mis peaks siis kokku võtma death metali ja kõikvõimaliku elektroonika. Muusikaliste näideteta jääb ka see vaid sõnakõlksuks, sest bändi muusika ühendab lisaks surmametalsele korinale ja agressiivsele industriaalsele biidile ka gootilis-romantilist kaduviku ilu, süntpopilikku tantsulisust ja paljut muud. Kui seda kõike sõnades kirjeldada, siis tundub selline stiilide segu ilmvõimatu olevat. Kokku võib ju kõike segada, aga kuidas see kõlama jääb? Forgotten Sunrise'i tehtu kõlab üle ootuste loomulikult ning tundub, et nii see peabki olema.

Bändi juhtfiguur Anders Melts on ühe oma suurima mõjutajana nimetanud filmimeest David Lynchi ning selle seose esiletoomine oleks heaks algatuseks üsna viljakatele tõlgendusvõimalustele. Saavad ju ka Lynchi filmides kokku asjad, mis kokku saama ei peaks... vähemasti mitte sellisel kujul.

Käesoleva aasta aprillis ilmunud «Willand» on bändi teine album ning ilmus sarnaselt esimesele «Ru:mipu:dus» (2004) itaalia labeli My Kingdom Music vahendusel. Arvustused muu maailma meedias pole ehk sedavõrd ülistavad, kui olid seda esikalbumi puhul, aga kiitvad on nad ka «Willandil». Tundub lihtsalt, et ootamatuse võlu on kadunud ning kriitikud hakkavad juba harjuma...

Võimalik, et põhjused on mujal. Isiklikult minu jaoks neil kahel plaadil olulist vahet pole: meeldis esimene ja meeldib ka teine. Kui aga tahta uuelt albumilt mõnda lugu eriti esile tõsta, siis oleks selleks «Nextep Suicide».

Ma ei saa öelda, et kohalik meedia Forgotten Sunrise'i tegemisi ei kajastaks, aga kui kasutan seda nime väljaspool kitsamat tutvusringkonda, siis on vastuseks tavaliselt üllatunud näod ja asjatundmatud küsimused. Eks omajagu ole põhjuseks asjaolu, et tegu alternatiivbändiga, kelle albumid ilmuvad välismaise labelis. Igatahes Kuressaare plaadilettidel ma seda albumit kohanud pole. Kuid on olemas wõrk, kust leiab kiire otsimise järel nii muusikanäiteid, kui ka video ning kui meeldib, siis on omamaised wõrgupoed, kust saab ka tellida.

Taustaks: Forgotten Sunrise «Nextep Suicide»