2.12.07

Pingviin ja surm


Ukraina on suur maa ja ukrainlased suur rahvas. Kahjuks on sellest maast ja rahvast raskelt üle sõitnud venekeelne rahvaste sõpruse teerull, mille tulemusena valdab suur hulk ukrainlasi teise emakeelena vene keelt ning suur osa ukraina kirjandusest kirjutatakse vene keeles. Andrei Kurkov kirjutab samuti vene keeles, aga rõhutab alati, et ta on ukraina kirjanik.

Romaani «Võõra surm» peategelaseks on algaja kirjamees Viktor, kel ei õnnestu oma loomingut kuidagi avaldada, kuid kes ootamatult leiab just seetõttu tulusa tööotsa. Üks Kiievi suurimaid ajalehti tellib Viktorilt portsu nekrolooge tuntud isikutele. Kummaline on vaid see, et need inimesed on veel elus. Makstakse hästi ning Viktor muudkui kirjutab nekrolooge. Mingil hetkel hakkavad aga need inimesed surema ning Viktor on piisavalt arukas, et märgata seost surmade ja endakirjutatud nekroloogide vahel.

Ei saa ka märkimata jätta, et Viktori korteris elab Miša-nimeline pingviin. Kiievi loomaaial olid rasked ajad ja vähemad loomad-linnud jagati huvilistele toitmiseks. Nekroloogid, surmad ja pingviin korteris. Kummaline, eksole?

Kummalisemaks veel läheb. Viktori nekroloogikirjutaja kuulsus levib ning neid tellitakse temalt ka haltuurakorras. Ühel nekroloogitellijal läheb aga jalgealune tuliseks ning ta on sunnitud pakku minema. Oma väikese tütre jätab ta aga Viktori hoole alla. Tüdrukule on ka hoidjat vaja ning nõnda ilmub Viktori korterisse veel ka nooruke naisterahvas.

Romaani põhivõlu ongi minu arust teatavat sorti kummalises õhustikus, sest romaani saab kõige paremini iseloomustada eituste kaudu: tegu pole ei ulmeromaani, ei kriminaalromaani, ei realistliku romaaniga. Samas on tegevus siiski piisavalt ulmeline, kriminaalne ja ka realistlik.

Romaan ilmus esmakordselt 1996. aastal ning selle aastakümne esimene pool polnud just meeldiv aeg SRÜ elanike jaoks. Kehtivaks valuutaks oli dollar ja võimuvõitlus ei erinenud oluliselt pätikampade vahelisest arveteklaarimisest. Sünge aeg. Ka romaan on sünge, aga samas ka helge ning kindlasti ei mõju masendavalt.

Kellele minu arvamus väheveenev tundub, neile teadmiseks, et romaan on ilmunud enamikes kultuurkeeltes ja sageli suisa mitmes trükis ning seda ostetakse ja loetakse Euroopas ja Aasias rohkelt.

Ilmselt on Eestis palju raamatuhuvilisi, kes pole kunagi lugenud ühtegi ukraina romaani. Andrei Kurkovi «Võõra surm» on suurepärane võimalus selle vajakajäämise likvideerimiseks. Tahaks loota, et eesti keelde tõlgitakse ka romaani järg, ning kui see järg siis ilmub, ei maksaks kirjastusel ka autorit tutvustava järelsõna pealt kokku hoida.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Merry-Go-Round»

3 comments:

Karuema said...

tekitasid huvi selle raamatu vastu küll :) hakkan uurima, kas ka raamatukogudest laenutatakse. aitäh väärt kirjatüki eest

Mart said...

BAASis on sees, järelikult ulmekas! Ei vaidle!

;-)

jail.ee said...

lugesin. meeldis. väga.
ma ei tea mis, aga miski selles raamatus liigutas mind, puges mulle hinge. rõhuv üksindus, rutiin... ja pingviin.
mnjaaa. ja minul pole isegi mitte pingviini.... :D