Neljandal oktoobril möödub 110 aastat August Mälgu sünnist. Kui kirjanikul on juubel siis räägitakse temast rohkesti ning reeglina on põhilised jututeemad autori tuntumad teosed ja eraelu. Mõneti on see isegi mõistetav, sest juubelijutud on mõeldud alati laiemale publikule ning nemad ei pruugi ju juubilari loomingu kõiki nüansse teada.
August Mälgu romaani «Läänemere isandad» (1936) peetakse kriitikute poolt tema tuntud teostest vast kõige vähem oluliseks. Võimalik, et ma eksin, aga selline mulje jääb, kui lugeda romaani kohta arvatut. Samas on teos tänaseni menukas, sest miks muidu tõi Salme vallateater suvel selle lavale. Loomulikult oli teatritüki eelduseks autori lähenev juubel, aga kas ainult?
Ajuti tundub isegi, et tegu on isegi pisut ebamugava raamatuga – korraliku Eesti romaani kohta on selles ju liialt palju seiklusi ja romantikat. Lisaks veel alapealkiri «Romaan eestlaste viikingiajast» ja Sigtuna küsimus, mis ripuvad otsekui veskikivid romaani kaelas. Pean silmas, et kui romaanist räägitakse, siis hakatakse kohemaid arutlema, et kas eestlased ikka olid Sigtuna hävitajad või polnud seda mitte. Sigtuna juurest jõutakse kiirelt ajaloolise tõepära manu ning siis on juba rööpad n-ö sees ja edasi läheb otsekui lepase reega, et ajalugu väänav, konjukturistlik, rahvusromantiline, seiklusromaan ning mõnikord nimetatakse veel ka kritiseerimishoos noortekirjanduseks.
Iga teost tuleb vaadelda eelkõige loomis- ja avaldamisaja kontekstis ning 1936. aasta omas ei saa romaani kuidagi pidada noorsookirjanduseks, või isegi poisteromaaniks. Peamise põhjusena võiks esile tuua romaanis esinevad küllaltki karmid ja lihalikud kirjeldused.
Kui minna veelkord ilmumishetke, siis kuidas saab August Mälku nimetada konjukturistiks, kui ta ise oli üks selle rahvusromantiliste ajalooliste romaanide laine alusepanijaid. Tinglikult võiks seda nimetada sedasorti kirjanduse teiseks laineks, kui esimeseks oleks eelkõige Eduard Bornhöhe ja Andres Saali samalaadseid teoseid.
Ajalooline ilukirjandus on alati pseudoajalooline ning mida vanemast ja vähemuuritud ajast kirjanik kirjutab, seda enam tuleb tal tugineda oma fantaasiale. Pole siin Mälk kuidagi ebateaduslikum kui tema kaasaegsed Mait Metsanurk ja K. A. Hindrey samalaadsetes romaanides. Jah, Metsanurga «Ümera jõel» on ehk ajalooliselt neist kõigist täpseim, aga on samas kuidagi hakitud ja tasakaalust väljas. Hindrey «Urmas ja Merike» on neist kolmest ehk kirjanduslikult kõige tugevam, aga samas on ajalooliselt see ka kõige jaburam. Mälgu «Läänemere isandad» on neist kolmest kõige paremini ja kõige stiilipuhtamalt väljapeetud.
Jah, romaan sai 1937. aastal Eesti Panga auhinna ning Konstantin Päts kinkis kirjanikule talu ka ilmselt just seda raamatut silmas pidades. Kuid kas saaksid need faktid olla etteheiteks kirjanik Mälgule? Pigem näitavad seda, et oli aeg, mil Eestis hooliti oma loovisikutest ka nende eluajal.
Kirjanik pole ajaloolane ning August Mälk pole ka eestlaste poolt hävitatud Sigtuna hüpoteesi väljamõtleja, küll on aga Mälk teinud sellest meeldejääva kujundi, sest «Läänemere isandad» on romaan, mis ei unune. Raamat on vägagi hästi loetav ka kolmveerand sajandit pärast esmatrükki ning eks seegi näitab midagi autori võimekuse ja romaani taseme kohta. Ilmselt tuleb just siit otsida põhjusi, miks romaanist arvutimäng tehti.
Nüüdsed viikingilaevade leidmised Saaremaal tõstavad romaani aga hoopis tõsisemasse konteksti, sest tekib küsimus, et järsku polnudki see vaid kõigest kirjaniku fantaasia.
* * * * * * * *
Antud kirjatükk on tellimuslugu. Telliti seoses
August Mälgu juubeliga kirjatükk romaanist «Läänemere isandad» (1936). Telliti küll midagi muud, aga see muu ei vedanud lugu välja ning seetõttu kirjutasin lihtsalt raamatust. Noh, et kui kellegil tekib küsimus, et miks ma just sellest romaanist...
Ilmus see 1. oktoobril ajalehe «
Meie Maa» lisalehes «Nädalalõpp».
Kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin loo ka siia blogisse.
Taustaks: Pink Turns Blue «Your Master Is Calling»
.jpg)
