9.12.07

Armastuseta sinu


On hiline õhtu või varane öö (kuidas kellegile); olen nõnda väsinud, et millekski arukaks pole ma ka enam võimeline... silmad on sedavõrd väsinud, et lugemine on samuti võimatu. Kuid und veel pole ja niisama voodis vedelemine tundub jabur olevat – selge, vaatan telekat! Öise telerivaatamise eeliseks on ka reklaamide väiksem hulk.

Sellise loiu vaatamisega on märkamatult mu lemmikuks kujunenud Tuvikeste-tegijate «Armastuseta sinu». Sari, mis keskendub ühe juhmivõitu pere saamatule elule. Kibestunud ja elus pettunud pereema, sekspommist tütar, juhm poeg ja arukas nohikust väikevend. Perele paneb aga krooni eriti juhm pereisa, kes joob keldris õlut ja vestleb alailma kiimas mängujänkuga.

Tegu on küünilise ja poliitiliselt ebakorrektse naljasarjaga, kus enamik nalju tegeleb alaga, mis jääb põlvedest ülespoole ja vöökohast allapoole. Kõlab jaburalt, aga vaadates tundub märksa arukam ja vaimukam...

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes OS Telenädal, kus ajalehe Oma Saar töötajad soovitasid omi lemmiksaateid. Põhjuseks siis ajalehe esimene sünnipäev. Objektiivsetel asjaoludel pärineb minu soovitus TV3 kavast. Kuna seda ajalehte wõrgus pole, siis kopeerisin oma jupi ka siia.

Taustaks: Fields Of The Nephilim «Slow Kill»

7.12.07

Kuma tegi tibladele kalendri


Avastasin eile poest jabura taskukalendri, mis aitab tibladel ka järgmine aasta oma pronkspuuslikku meeles pidada.

Asjaga on hakkama saanud AS Kuma, kes oma taskukalendrite lehel seda toodet ei presenteeri. Üks pisiasi on veel täiusest puudu – linna nimi võinuks Tallin olla...

Taustaks: Dive «Bloodmoney»

6.12.07

Mis kuradi Läti kämp?


Mis kuradi lätakate bänner see blogipuus ripub? Kas see on miski blogipuu tegijate sajandi tehing... või on hoopis miski Räimesõja uus vaatus? OK, reklaami on üldedetabelis ka enne olnud, aga siis on olnud ka juures viide, et reklaam. See Läti toru aga ilutseb ka spetsiifilistes kanalites, kuigi selle seos filmi, kirjanduse või ulmega on enam kui hämar. Jälk igatahes!

Tegelikult ei tahakski ma blogipuud kogu aeg sõimata, sest see I+I tsensuur mulle täitsa meeldis... kohe puhtam ja kuivem tunne oli, aga koos Läti töllidega tuli ka I+I tagasi. Kas nende vahel on miski seos?

Lisanduseks, et ka Kivisildnikule jäi see jama juba jalgu: (:) I`LL GO TO PORNCAMP

Taustaks: :wumpscut: «Rotten Meat»

Mõistlik toitumine – teooria ja praktika


Alustuseks pean ütlema, et mul pole meditsiinilist haridust ning kõik järgnev põhineb isiklikel tähelepanekutel.

Toitumine on üheaegselt teoreetiline ja praktiline tegevus. Teooria on see, mida räägivad arstid, teadmamehed, sõbrad ja tuttavad. Praktika on toituja isiklikud kogemused.

Teoreetikud väidavad, et mida lahjem, seda parem. Tore! On ju avalik saladus, et alla 3,5% protsendine piim ei ole piim, vaid lihtsalt valge vesi. Ja kui inimene seda nn piima joob, siis peab ta vajalikud ained ju mujalt saama. Näiteks kaltsiumi tablettidest. Kas sellisel «tervislikkusel» on mõtet, mis eeldab tablettide lisaksnärimist?

Või soovitus, et süüa võimalikult palju toorest ja rohelist. Kui aga organism ei saa selle n-ö maltsakuhja seedimisega enam hakkama? Nagu minul pärast sapipõiest ilmajäämist. Ikka süüa ja valudes vaevelda?

Või lõputud jutud sellest, et kui tervislik on sibul. Kui aga pärast sibulase toidu söömist on veel terve ööpäev sapp kurgus?

Mõistlik toitumine on arukas katse ühendada teooria tarkused ja praktika reaalsus. Iseküsimus, et kuivõrd tervislik see kõik lõppkokkuvõttes on. Aga selleks ju inimesel ajud antud ongi, et eristada õige valest ning leida realistlikud võimalused ideaali poole püüdlemiseks.

Arukas inimene kuulab tarkade teoreetikute juttu, aga lõplikud otsused peaks toituja tegema siiski isiklikest kogemustest lähtuvalt.

*

Antud kirjatükk ilmus kolmapäeval ajalehes «OS Saaremaa Terviseleht» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Creaming Jesus «A Forest»

2.12.07

Pingviin ja surm


Ukraina on suur maa ja ukrainlased suur rahvas. Kahjuks on sellest maast ja rahvast raskelt üle sõitnud venekeelne rahvaste sõpruse teerull, mille tulemusena valdab suur hulk ukrainlasi teise emakeelena vene keelt ning suur osa ukraina kirjandusest kirjutatakse vene keeles. Andrei Kurkov kirjutab samuti vene keeles, aga rõhutab alati, et ta on ukraina kirjanik.

Romaani «Võõra surm» peategelaseks on algaja kirjamees Viktor, kel ei õnnestu oma loomingut kuidagi avaldada, kuid kes ootamatult leiab just seetõttu tulusa tööotsa. Üks Kiievi suurimaid ajalehti tellib Viktorilt portsu nekrolooge tuntud isikutele. Kummaline on vaid see, et need inimesed on veel elus. Makstakse hästi ning Viktor muudkui kirjutab nekrolooge. Mingil hetkel hakkavad aga need inimesed surema ning Viktor on piisavalt arukas, et märgata seost surmade ja endakirjutatud nekroloogide vahel.

Ei saa ka märkimata jätta, et Viktori korteris elab Miša-nimeline pingviin. Kiievi loomaaial olid rasked ajad ja vähemad loomad-linnud jagati huvilistele toitmiseks. Nekroloogid, surmad ja pingviin korteris. Kummaline, eksole?

Kummalisemaks veel läheb. Viktori nekroloogikirjutaja kuulsus levib ning neid tellitakse temalt ka haltuurakorras. Ühel nekroloogitellijal läheb aga jalgealune tuliseks ning ta on sunnitud pakku minema. Oma väikese tütre jätab ta aga Viktori hoole alla. Tüdrukule on ka hoidjat vaja ning nõnda ilmub Viktori korterisse veel ka nooruke naisterahvas.

Romaani põhivõlu ongi minu arust teatavat sorti kummalises õhustikus, sest romaani saab kõige paremini iseloomustada eituste kaudu: tegu pole ei ulmeromaani, ei kriminaalromaani, ei realistliku romaaniga. Samas on tegevus siiski piisavalt ulmeline, kriminaalne ja ka realistlik.

Romaan ilmus esmakordselt 1996. aastal ning selle aastakümne esimene pool polnud just meeldiv aeg SRÜ elanike jaoks. Kehtivaks valuutaks oli dollar ja võimuvõitlus ei erinenud oluliselt pätikampade vahelisest arveteklaarimisest. Sünge aeg. Ka romaan on sünge, aga samas ka helge ning kindlasti ei mõju masendavalt.

Kellele minu arvamus väheveenev tundub, neile teadmiseks, et romaan on ilmunud enamikes kultuurkeeltes ja sageli suisa mitmes trükis ning seda ostetakse ja loetakse Euroopas ja Aasias rohkelt.

Ilmselt on Eestis palju raamatuhuvilisi, kes pole kunagi lugenud ühtegi ukraina romaani. Andrei Kurkovi «Võõra surm» on suurepärane võimalus selle vajakajäämise likvideerimiseks. Tahaks loota, et eesti keelde tõlgitakse ka romaani järg, ning kui see järg siis ilmub, ei maksaks kirjastusel ka autorit tutvustava järelsõna pealt kokku hoida.

*

Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: The Last Days of Jesus «Merry-Go-Round»