18.7.07

Kapiga paraadil


Kuna üks teatav vikerkaarekarvaline paraad on tulekul ning kogu meedia on juba ila ja hala täis, siis väike soovitus ka minult. Soovitus siis neile, kes tahaksid paraadil osaleda, kuid kardavad, et ei paista kirjus massis silma...

Leia hea sõber... selline, kes viimasel hetkel alt ära ei hüppa. Leidke suur riidekapp ning tarige see vahetult enne paraadi algust selle tänava äärde, kus paraad peaks läbi minema. Seadke kapp ustega tänava poole ja ronige sõbraga sinna sisse. Kui paraad kapini jõuab, siis lööge uksed pauguga lahti ning astuge sõbraga käest kinni hoides ja üliõnnelike nägudega kapist välja.

Usun, et õnnestumise korral oleks see Tallinna paraadi kõige olulisem sündmus sel aastal!

Tõele au andes, pean tunnistama, et idee pole minu oma... kes mulle sellest aga rääkis, seda ma enam ei mäleta...

Taustaks: Rosetta Stone «Smalltown Boy»

16.7.07

Ogniem i mieczem (1999)


Kui ma nüüd väga ei valeta, siis ilmus minult reedel elu esimene DVD-arvustus. Kirjatüki ilmutas ajalehe «Oma Saar» lisa, mil nimeks «OS Telenädal». Kuna antud üllitist wõrgus pole, siis siin see tuleb...

Tänapäeval määrab reklaam filminduses palju, kui isegi mitte kõik. Ilmselt on paljud ajalooliste filmide huvilised näinud filme «Kuningas Arthur» (King Arthur; 2004) ja «Taevane kuningriik» (Kingdom of Heaven; 2005). Kui paljud on aga kuulnud filmist «Tule ja mõõgaga» (Ogniem i mieczem; 1999)? Retooriline küsimus, eksole? Seda ma ei hakka küsimagi, et paljud seda näinud on...

Olgu, erinevalt kahest ülalmainitud lombitagusest filmist, pole filmi «Tule ja mõõgaga» Eesti kinodes näidatud. Küll on aga kõik kolm müügil eestikeelsete subtiitritega DVD-na. Ma ei tea küll nende plaatide müügitulemusi, aga olen siiski üsna veendunud, et «Tule ja mõõgaga» on neist kolmest kõige viletsamini müünud. Ja oletatava viletsa läbimüügi põhjuseks pole mitte filmi tase, vaid olematu reklaam.

«Tule ja mõõgaga» põhineb poola kirjanduse klassiku Henryk Sienkiewiczi samanimelisel romaanil, mis esmakordselt ilmus 1884. aastal. Koos romaanidega «Uputus» (Potop; 1886) ja «Pan Wołodyjowski» (1888) moodustab see nö. ajalooliste romaanide triloogia, mida Sienkiewicz kirjutas rahvustunde ergutamiseks. Eesmärgist tulenevalt on tegu rahvusromantiliste romaanidega, kus kirjeldatakse poolakate vägevat vaimu ja rasket võitlust arvukate vaenlaste vastu.

Poola lavastaja Jerzy Hoffman on kõik kolm romaani ka ekraniseerinud, aga erinevatel põhjustel sai triloogia filmideks pahupidises järjekorras. Üks põhjusi oli poliitiline, kuna nõukogude ajal oli ilmselt enam kui võimatu teha filmi, kus poolakad sõdivad Bogdan Hmelnitski juhitud kasakate vastu. Nõukogude ajalooteadus nägi neis kasakates ju suisa eelrevolutsioonilist liikumist poola maa-aadli vastu. Eks vanad hirmud ole visad kaduma ning ametlik Poola oli pärast filmi valmimist üsna nõutu ja kardeti suhete jahenemist küll Ukraina, küll Venemaaga.

Sõda kasakatega on siiski vaid taustaks, sest filmi põhiline raskuspunkt on neljal uljal poola sõjamehel ning nende sõprusel ja vapral võitlusel. Olukorda pingestab ka armastuskolmnurk. On orb Helena Kurcewiczówna ning on sõjamehed Jan Skrzetuski ja Jurko Bohun (pilt vasakul). Esimene siis üks neljast uljast poolakast, teine aga on pöörane kasakas. Helena võõrasema lubas neiu vastu ta tahtmist Bohunile ära, sest segastel aegadel kulub Bohuni-taoliste sõprus marjaks ära.

Juhuslikult satub Helena võõrasema mõisa aga Jan oma sõpradega, noorte vahel lööb esimesest pilgust lõõmama armastus ning võõrasema peab taas oma diplomaatilist meelt näitama ja Helena teistkordselt ära lubama. Kui Bohun asjast teada saab, siis...

See neljaosaline film on eelkõige võimas ajalooline ja romantiline vaatemäng, mis lahtiseletatuna tähendab uhkeid rõivaid, ehedaid interjööre ja tohutuid massistseene. Viimatimanitud löövad Hollywoodis tehtuid igast asendist, sest kasutatud pole arvutigraafika abil loodud eriefekte, vaid hoopis ajaloo taaskehastajate ja muidu huviliste horde, mis annab lahingustseenidele erilise veenvuse ja julmuse.

Mis seal salata: «Tule ja mõõgaga» oli ka üsna mitu aastat Poola kalleim film. Filmi tegijad on oma ehedusetaotluses läinud suisa sinnamaani, et tatarlane räägib filmis tatari keelt, türklane türgi keelt ja ukraina kasakad ukraina keelt.

«Tule ja mõõgaga» on film, mis on eelkõige võimas vaatemäng ning sellisena enam kui mõjuv. Isegi ametliku Poola kartused olid asjata, sest Ukraina valitsus andis ataman Hmelnitskit mänginud Bogdan Stupkale rahvakunstniku tiitli.

Kohaliku DVD kvaliteet tekitab mõningaid nurinaid. Menüüst pole võimalik valida erinevaid seeriaid, mis lahtiseletatuna tähendab seda, et esimese osa järel algab lihtsalt teine. Ka ei saa ma aru, et millised taevased väed ei lubanud kogu filmi ühte karpi panna, vaid käsivad seda kahe eraldi DVD-na müüa? Esineb ka tõlkejaburusi, aga õnneks vähem, kui eestikeelse filmiplaadi puhul kombeks.

Taustaks: Krzesimir Debski «Szarza jazdy polskiej»

9.7.07

«Algernoni» juulinumber ilmunud




Ilmus Eesti vanima järjepidevalt ilmuva ulmeajakirja «Algernon» järjekordne number.

Värskes numbris on üle pika aja taas ka minu kolumn ning sedapuhku on vaatluse all «Robert Sheckley personaalküsimus».

Ajakirjas on muudki huvitavat...

Taustaks: Malaise «Another Day»

6.7.07

Forgotten Sunrise «Willand»


Kui ma nüüd väga ei valeta, siis ilmus minult täna elu esimene plaadiarvustus. Kirjatüki ilmutas ajalehe «Oma Saar» lisa, mil nimeks «OS Telenädal». Kuna antud üllitist wõrgus pole, siis siin see tuleb...

Kui lugeda ansambli Forgotten Sunrise plaatide arvustusi, siis korduvad sageli tekstilõigud: «maailma originaalseim industriaalbänd» ja «ilmvõimatu stiilide segu». Võiksin veel omalt poolt lisada, et «Eesti tundmatuim bänd».

Kõik see on õige, aga kõik see pole üldse oluline! Muusikakriitika (ja eriti sellega haakuv kaubanduslik reklaamitööstus) mõtleb pidevalt välja kõlavaid lauseid, mis peaksid mõnda toodet või artisti iseloomustama ning müüma. Forgotten Sunrise'i puhul tegeletakse sedasorti tekstiloomega aga eriti usinalt, sest bändi muusikat on keeruline iseloomustada kuulajale, kes seda kuulnud pole.


Muusikud ise kasutavad terminit deathbeat, mis peaks siis kokku võtma death metali ja kõikvõimaliku elektroonika. Muusikaliste näideteta jääb ka see vaid sõnakõlksuks, sest bändi muusika ühendab lisaks surmametalsele korinale ja agressiivsele industriaalsele biidile ka gootilis-romantilist kaduviku ilu, süntpopilikku tantsulisust ja paljut muud. Kui seda kõike sõnades kirjeldada, siis tundub selline stiilide segu ilmvõimatu olevat. Kokku võib ju kõike segada, aga kuidas see kõlama jääb? Forgotten Sunrise'i tehtu kõlab üle ootuste loomulikult ning tundub, et nii see peabki olema.

Bändi juhtfiguur Anders Melts on ühe oma suurima mõjutajana nimetanud filmimeest David Lynchi ning selle seose esiletoomine oleks heaks algatuseks üsna viljakatele tõlgendusvõimalustele. Saavad ju ka Lynchi filmides kokku asjad, mis kokku saama ei peaks... vähemasti mitte sellisel kujul.

Käesoleva aasta aprillis ilmunud «Willand» on bändi teine album ning ilmus sarnaselt esimesele «Ru:mipu:dus» (2004) itaalia labeli My Kingdom Music vahendusel. Arvustused muu maailma meedias pole ehk sedavõrd ülistavad, kui olid seda esikalbumi puhul, aga kiitvad on nad ka «Willandil». Tundub lihtsalt, et ootamatuse võlu on kadunud ning kriitikud hakkavad juba harjuma...

Võimalik, et põhjused on mujal. Isiklikult minu jaoks neil kahel plaadil olulist vahet pole: meeldis esimene ja meeldib ka teine. Kui aga tahta uuelt albumilt mõnda lugu eriti esile tõsta, siis oleks selleks «Nextep Suicide».

Ma ei saa öelda, et kohalik meedia Forgotten Sunrise'i tegemisi ei kajastaks, aga kui kasutan seda nime väljaspool kitsamat tutvusringkonda, siis on vastuseks tavaliselt üllatunud näod ja asjatundmatud küsimused. Eks omajagu ole põhjuseks asjaolu, et tegu alternatiivbändiga, kelle albumid ilmuvad välismaise labelis. Igatahes Kuressaare plaadilettidel ma seda albumit kohanud pole. Kuid on olemas wõrk, kust leiab kiire otsimise järel nii muusikanäiteid, kui ka video ning kui meeldib, siis on omamaised wõrgupoed, kust saab ka tellida.

Taustaks: Forgotten Sunrise «Nextep Suicide»

5.7.07

Olen tolmuahv


Õigemini on mul lõõrid tolmu täis ja ajab aevastama.

Asi sai alguse sellest, et eile õhtul tõstis Krafinna kisa, et kabinetis pole võimalik olla, sest mu masin undab kõrvulukustavalt. Eks tal oli õigus kah, aga mina (kes ma seda päev läbi kuulnud olin) ei pannud seda enam tähele...

Eilaõhtuse nagina tulemusena toimus talutrepil siis tegevuskunst, mille käigus Ulmeguru puhastas tolmust mõlemad masinad. Krafinna masin oli seest tegelikult tolmusem, aga seal oli tolm rohkem korpuse sisepinnal... minu masinas aga põhiliselt ventilaatorites. Miks ma seda aga õues tegin? Saarel on teadupoolest suur tuul ning õhkutõusnud tolm puhuti seetõttu kiirelt minema...

Taustaks: The Last Days Of Jesus «Connected Or Infected»

2.7.07

Kommarid ise kommunismi ei taha



Ilmselt pole suur saladus, et ma käin teinekord ka vaenlaste blogisid kaemas... noh, et mida lollust nad jälle on kokku jahvatanud... et siis jälle hea tuju tükiks ajaks...

VasakSirje blogis on ühe postituse kommentaariumis taas andmiseks läinud! Vasakpoolsetele tüüpiliselt taandub kogu argumentatsioon enamjaolt oponentide solvamiseks ja enam kui abituks demagoogiaks.

Näiteks kirjutas Ants:

Olen teinud kahele siinsele vasakpoolsele ettepaneku luua koos sõpradega, s.t. kommunismiideelistega ühine pangaarve. Kanda sellele kõik sissetulekud ja jagada see omavahel vastavalt igaühe vajadusele. Mõlemad on mitmesuguste põhjendustega väitnud, et seda teha pole VEEL võimalik. Mina küll ei saa aru – miks? Luua kommunistlik rakuke ja tõestada selle eeliseid. Vastasel korral jääb tunne, et vasakpoolsed õigustades küll igati kommunismiideed tegelikult ei usalda iseendidki!


Vastused on isegi vasakpoolsete mõõtkavas sogased... et kes süüdistab Antsu selles, et too kõik rahale taandab... kes väidab, et abielu ongi kommunism... kes räägib miskipärast lennust tähtedele...

Ants tegi ju lihtsa ettepaneku, et tühja jutu asemel võiks kommarid praktikas tõestada, et see punane umbluu töötab... kommarite vastused näitasid, et ise nad kommunismis elada ei tahaks.

Illustreeriva pildi autoriks on Rocky Davies.

Taustaks: L'Âme Immortelle «Hate Is Just A Four Letter Word»