Neetud ulme

Kahetsen pattu ja teatan, et sattusin omaenese rumalusest «Ringvaadet» nägema. Karupojad olid nummid, kuid siis tuli ulmelõik...

Lugu järgmine, et mingid tegelased on Eestis teinud miski lavastuse «Solarise needus». Pidavat põhinema Stanisław Lemi kultusromaanil, kuid telelõiku vaadates sai selgeks, et eelkõige põhineb Hollywoodi ekraniseeringul ja mingitel parauitudel. Vaene poolakas, ta keerleb ilmselt praegu oma hauas kui vurr...

Eks kõike võib töödelda, aga töötlejad võiks mõelda, et mida nad oma tegevusega algteosele juurde annavad, või ainult kahjustavad algteost. Antud juhul tundub küll, et võeti taaskord üks kuulus teos (või selle ekraniseering) ning traageldati selle külge oma väeti luul.

Võiks veel pikalt sõimata, aga milleks? See kõik oli sedavõrd abitu ja hale, et ma ei suutnud isegi meelelahutussaate selleteemalist uudisnuppu lõpuni vaadata.

Taustaks: Kirlian Camera «Solaris»

Fonoraadio

Kamraad Metsavana viskas ühes Facebooki vestluses kergekäeliselt õhku termini «tuumapunk», mõeldes selle all hüpoteetilist ulmesuunda, mis ülistaks ja romantiseeriks ulme kaudu XX sajandi paranoidseid 50ndaid. Teate ju küll: külm sõda, tuumapomm, isiklik pommivarjend tagahoovis ja otse loomulikult kõik see vürtsitatuna rämeda tehnofuturismiga 1950-te tehnikaajakirjade vaimus.

Antud teemaarendus tõi aga meelde ühe ulmeajakirja tagakaanel nähtud reaalse aparaadi reklaami. Ajakirjaks oli «Galaxy Magazine» ning ilmus see reklaam 1962. aasta aprillinumbris. Eks mu blogi lugejad ole kirjaoskajad ning klõpsavad pildile ja loevad ise...

Taustaks: Sparks «At Home, At Work, At Play»

Kohustuslik Avatari-postitus

Ei saa mina teistest viletsam olla ja filmist «Avatar» (2009) kirjutamata jätta. Tõsi, film on mul veel vaatamata, aga kunas selline pisiasi kedagi seganud on...

Et kas oli ka hea film? Kindlasti mitte, sest kuidas saab hea film olla selline, mille kohta isegi kiitjad ütlevad, et sisu polnud.

Tegelikult on mul vaid kaks võimalust: et kas külastada mõnda vastavat wõrgukohta või sõita Tallinna. Isegi head sõbrad räägivad miskit ilmutuslikku ja ekstaatilist juttu sellest, et kuidas see film tuleb kindlasti ära vaadata. Elame-näeme, et kas õnnestub Avatari kiriku külastamist vältida, või ei õnnestu...

Taustaks: The Pussybats «Crimson Girl»

Poola filmisõbrad teevad teadust

Siinolev pilt pärineb filmist «Seksmisja» (1984), millest ma oma ulmeblogis olen mitu postitust teinud.



Selle pildi ja palju sarnaseid leidsin ma aga saidist, mis mul paari päeva eest ühte Poola filmi otsides ette juhtus. Koha nimeks Nudografia ning tegu on poolakeelse saidiga, mis on pühendutud paljale naiseihule filmides, telesarjades jne. Tulenevalt keelest ja tegijatest on vaatluse all Poola näitlejannad ja nende sooritused.

Tegelikult võib seda suisa teaduslikuks saidiks pidada, sest wikiliku ülesehitusega andmebaas sisaldab lehekülgi 900 näitlejanna ja enam kui 1300 filmi kohta. Tõsine pühendumine!

Taustaks: Zeitgeist Zerø «It's Not Easy Being Strange»

Harry Potter ja neegrid

Eile sai hommikusöögi kõrvale vaadatud ühte Potteri-filmi ning taaskord kerkis mul küsimus neegritest selles maailmas.

Mäletan, et esimeses filmis mind kohutavalt häiris see röökiv neegrijõmpsikas, kes tribüünil lendluudpalli kommenteeris. Esiteks oli ta lihtsalt ebameeldiv tegelane... ja seda üldsegi mitte rassilistel põhjustel. Teiseks ei meenunud mulle (või ei märganud ma) raamatus üleüldse sellist tegelast. Filmis oli aga suvalisele kõrvaltegelasele liialt palju ekraaniaega antud... ja tundub, et eelkõige just rassilistel põhjustel.



Nüüd viiendat filmi (taas)vaadates oli jälle üks kõrvalosalisest neeger kolepalju aega ekraanil. Tundus lahe tüüp olevat, aga olukorras kus hulk mõnusaid kohti romaanist filmi ei jõudnud, on sellise tegelase rohke näitamine liigne luksus.

Uurisin pisut tausta ning sain teada, et Potterimaal on mehe nimeks Kingsley Shacklebolt ja et tegu on vägagi tegusa taadiga. Tore on! Samas tuleb tunnistada, et romaani lugedes mees küll meelde ei jäänud ning meelde ei jäänud ka mehe nahavärv.

Tegelikult on mul muidugi ükstapuha, et mis nahavärviga tegelased ekraanil ringi sibavad, aga selline lipitsemine neegrite ees mulle ka ei meeldi. J. K. Rowlingi romaanides olid küll asiaadid, aga neegreid seal küll polnud. Tundub, et filmides on hakatud seda «viga» hoolega parandama...

Taustaks: Switchblade Symphony «Wicked»

Haiglane enesekiitus

Seljanärvi põletik (selline esialgne diagnoos) on ikka jäle asi. Seljal pole suurt häda midagi, aga valu läheb allapoole ning pool tagumikku ja üks jalg on täidetud tuima ja ilgelt näriva valuga. Käisin täna arstil ja sain mingid kõvemad valurohud peale...

Aga oma tervisest ei tahtnud ma kirjutada, pigem sellest, millest ma polekski (veel) tahtnud...

Õigemini annan lingi leheloole «Saarlane kirjutab artikleid TEA entsüklopeediasse». Ei pidanud ise seda nii oluliseks, aga ajakirjanik pidas... aga ma olen ka vilets eneseupitaja... samas, mängureeglid on sellised... ja kui tekib võimalus veel ka rääkida oma muudest tegemistest...

Taustaks: Funhouse «Body And Soul»

Filmide (küünilised) lühitutvustused

Eks igasugune toote tutvustamine on keeruline tegevus. Noh, et tarbija ostma sundida ja samas ka õilist reklaami(sõna)kunsti toota jne.

TITANIC: Crazy old widow disregards lifelong memories of husband, children, and grandchildren in favor of that one time she fucked a bum.

Filmide (ja ka raamatute) puhul ei tohiks tutvustus aga ka lõppu välja lobiseda.

LORD OF THE RINGS: Midget destroys stolen property.

Ning kindel on see, et mida lühem tutvustus, seda suuremat meisterlikkust see nõuab.

THE EXORCIST: Jesus trumps science.

Mõnus ja tabudega žongleeriv jõnks on samuti teretulnud... vähemasti tekitab ühiskondlikku diskussiooni...

SCHINDLER'S LIST: Wealthy industrialist expands not-for-profit ventures.

Kellele aga eelnevad näited meeltmööda olid, siis nemad leiavad rohkelt analoogseid filmitutvustusi siit.

Taustaks: And One «Movie Star»

Eesti piir käib vastu Hiina müüri

Ajuti tundub, et ulmekirjandus saab üha enam reaalseks eluks.

Varasemalt olid need tundmused pigem sellised tehnoloogilised...

Praegusel ajal kisub aga rohkem sinna sotsiaal-majanduslike tundmuste kanti...

Noh, et Hiina muutub arvestavaks juhtriigiks maailmas ning USA ja Euroopa on hireoglüüfidega kirjatud kloaak.

Jääb vaid loota, et ellu jäävad viimata sedasorti ulmekad, kus marutõbine USA Aasiale tuumapommiga virutab ja nood siis sealt miski n-ö räpase pommiga vihaselt vastu annavad...

Taustaks: Japan «Visions Of China»

Kui kodanik saaks ise otsustada, et mida riik ta maksudega teeb..?

Kirjutasin täna oma Ulmeseoste blogis ameerika kirjaniku Jack C. Haldeman II jutust «We, the People» (1983).

Mulle tegelikult ilgelt meeldib jutus olev maailmakorraldus, kus kodanikukohuseks on määrata, et mida riik teeb kodanikult laekuvate maksurahadega. Väikeses riigis, nagu Eesti, see vist ei töötaks, aga suurriikides võiks selline asi isegi tulemust anda...

Keda asi huvitab, see leiab jutu siit ning siit leiab ta autori mõtted poliitilisest ulmest.

Jah, ka ulme on eelkõige kirjandus, aga see ei tähenda, et idee-ulmele enam kohta poleks.

Taustaks: Novalis Deux «Human»

Konkurentsitult koledaim kaas

Tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi n-ö negatiivsed edetabelid... et hääleta 10 maitsetumat staari, või leia 10 kõige lollimat filmi jne.

Konkurentsitult koledaima Eesti raamatukaane juhtum on aga eriline, sest siin pole vaja mingit edetabelit koostada ning siin pole ka midagi valida... antud kaas on oma värdjalikkuses ainulaadne.



Rahvas peab omi kangelasi teadma ning sestap edastan ka olulise info. Tegu on Patrick Süskindi romaani «Parfüüm: Ühe mõrvari lugu» (Das Parfum: Die Geschichte eines Mörders; 1985) eestindusega. Raamatu tõlkis Helgi Loik, avaldas 1994. aastal Eesti Raamat ning kaanekujunduse tegi Rudolf Pangsep(p). Ainukesena sai oma osaga hakkama tõlkija Helgi Loik, kirjastuse ja kujundaja sooritust võib lugeda ebaõnnestumiseks.

Romaan on võrratu ning soovitan lugeda, kui veel lugemata on!

Võiks ju öelda, et mis sest kaanest, peaasi, et hea romaan ja hea tõlge. Vaat, antud kaas on ikka sedavõrd värdjalik, et takistab ostmist ja lugemist – praktiliselt igaüks, kes seda raamatut on näinud, on küsinud põlastavalt, et mida sina loed!?

Tõsi ta on, et nüüd kus on ka film olemas, et nüüd juba teatakse, et mis romaaniga tegu. Filmi valmimine andis ka kirjastusele Eesti Raamat julguse kordustrükiks.




Kordustrükk oli aga selle romaani rehabiliteerimiseks eesti keeleruumis hädavajalik. Õnneks kordustrükiga enam kujunduseksperimente ei tehtud ning juhinduti arukast põhimõttest – kui ise ei oska, siis kasuta originaalkujundust.

Taustaks: The Pussybats «Dance With The Devils»

Blogimise valu ja võlu

Oeh, blog.tr.ee uuendamine on vähemasti minu puhul blogimisele paraja põõna pannud. Kurat, igakord kui ma sinna blog.tr.ee-sse lähen, siis leian ma midagi vigast, mittetöötavat või arusaamtut. Püüad aru saada ja vihastud veel enam ning see vähene blogimisele mõeldud aeg läheb miski mõttetu ajukepi peale.

Nüüd avastasin järjekordse tšombe. Eelmises blog.tr.ee versioonis oli nupp, millega sai teatada uuest postitusest. Hea nupp oli, eriti ebaregulaarsete blogijate jaoks. Nüüd seda nuppu pole ja minu Ulmeseoste blogi viimasel postitusel Harry Turtledove «Joe Steele» kulus peaaegu 12 tundi, et blog.tr.ee selle üles korjaks!!! Ebanormaalne!? Ilmselt oleks see aeg pikemgi, aga ma taipasin selle postituse üle salvestada. Siit moraal: salvestage oma postitus mitu korda üle, siis jõuab see rutem lugejateni. Praktilised vaatlused vähemasti tõestavad seda.

Midagi ilusat kah! Reanimeerisin ja tuunisin muusikablogi, sest saadet enam pole jne. Ka sai tehtud meie perele eraldi kanal Krafinna ja Ulmeguru, mis koondab blogid mida peame.

Taustaks: In My Rosary «Just Like You»

Suur film?

Olen tahtnud sel teemal ammu midagi öelda, aga ikka on ununenud. Ma tegelikult tahaks tõesti teada, et milline turundus«geenius» mõtles TV3s välja sildi «Suur film» ning kuidas ta seda endale ja ülemustele defineeris? Noh, et kui mina kuulen sõnaühendit «suur film», siis arvan, et see võiks ikka olla miski linateos, mis on filmilukku jälje jätnud, pigem suisa pöördelise jälje. Millise jälje on jätnud näiteks «Spider-Man» (2002) või «The Running Man» (1987)? Ja miks ei ole siis suur film «The Delta Force» (1986). Kõik kolm on ju ajalik saast, milles esineb omi helgeid hetki.

Samas näitab telekanal Alfred Hitchcocki tõeliselt suuri filme «The Birds» (1963) ja «Vertigo» (1958). Et kas on liiga ürgsed ja pööblile arusaamatud? Või mõni «geenius» lihtsalt ei pea neid suurteks filmideks? Ilmselt ei saagi ma seda teada...

Eks tegelikult mul ole omad kahtlused selle n-ö suure fimi valikuprintsiibis. Mulle tundub, et need filmid peavad olema pärit vähemasti 1980ndate keskpaigast, mis annab ka aimu valikut tegeva isiku vanusest. Noh, et uued ja rämpslikud kassahitid ja noorpõlve videolemmikud.

Selles kontekstis on uskumatult sümpaatne, et järgmine «Suur film» on «The Sixth Sense» (1999) – esimene film, mille puhul ka minul ei teki tõrget säherduse sildi kasutamiseks. Ja seda üldsegi mitte seepärast, et M. Night Shyamalan on üks mu lemmiklavastajaid.

Taustaks: The Beautiful Disease «Reise»

Hetked, ja mitte vaid talvised

Vene kirjandusel on nii puudusi kui voorusi. Suurimaks puuduseks tuleks lugeda vene rahva erilise rolli rõhutamist. Seda vildakat arusaama propageerivad isegi väga laia silmaringiga kirjanikud. Vene kirjanduse suurimaks plussiks tuleks aga lugeda emotsionaalset ja psühholoogilist sügavust, sest ega asjata pole Tolstoi, Dostojevski ja Turgenjev igihaljas klassika ka väljaspool Venemaad.

Kristjan Sander on noor eesti autor, kes oma loomingus püüab üheks sulatada euroopalikku mõtteselgust ja venelaslikku psühholoogilist tundlemist ning teeb ta seda veel ulmekirjanduse võtestikku kasutades. Just see ulmelisus ja venepärasus on toonud teinekord kaasa ka süüdistusi vendade Strugatskite jäljendamises. Vendadest ulmekirjanikud pole ju halb eeskuju, aga mingist jäljendamisest ei saa rääkida, sest midagi kristjansanderlikku ei oleks Strugatskid kunagi suutnud luua ja seda hoolimata nende geniaalsusest. Nii nagu kirjutab Kristjan Sander, nii saab kirjutada vaid piiririigi (ehk ida ja lääne vahel elav) autor.

Kogumik «13 talvist hetke» sisaldab 2006. aasta romaanivõistlusel äramärkimist leidnud «Kolmteist talvist hetke» ja kolm omavahel seotud lühiromaani. Kuigi teostes esineb päris palju tulistamist ja isegi surma saadakse, pole siiski tegu sirgjoonelise märuliulmega. Raamatu tekstide tegelasi huvitab eelkõige igapäevane elu ning need kõikse suuremad ja igavikulisemad küsimused.

Lühemat romaani «Kolmteist talvist hetke» võib mõneti pidada uueks tasemeks Kristjan Sanderi loomingus, sest esmakordselt on autoril õnnestunud loo otsad enam-vähem kokku sõlmida. Kristjan Sanderile on sageli ette heidetud, et ta oskab väga hästi kirjutada... kuid et selle oskuse juures paistavad eriti abitult silma sisu olematus ja üldine lõpetamatus. Sisukus või selle puudumine on siiski pigem maitseküsimus, sest kogu kirjandus ei pea olema sirgjooneline ja lihtlausetaga. Äbarike lõppude teemaline kriitika oli sageli küll omal kohal, aga talviste hetkede puhul oleks selline etteheide vaid ilmselge kiuslikkus.

Soovitaks raamatut neile, kellele meeldib hea ja arukas kirjandus. Raamatu kuulumine ulmežanri ei tohiks samuti heidutada, sest tavapärase ulmega pole siin mingit pistmist. Kummaline ja ilmselt vaidlusi tekitav raamat, mis vääriks kindlasti rohkem tähelepanu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt.

*

Antud kirjatükk ilmus laupäeval ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.

Taustaks: Vennaskond «Elagu Proudhon!»

Kôkaku kidôtai (1995)

«Kôkaku kidôtai» (1995), mida rohkem teatakse ilmselt pealkirjaga «Ghost in the Shell» on tõenäoliselt üks tuntumaid animesid maailmas. Tuntus põhineb suures osas ilmselt sellel, et antud anime on praktiliselt mööndusteta vaadatav ka neil isikutel, kel igasugune suhe animesse puudub.

Mis seal salata, eks ta ka minul oli esimene teadlikult animena vaadatud anime ning on kahjuks siiani ka ületamatuks jäänud. Einoh, ulmeosa on selles animes paras pulp, aga millises ulmefilmis see eriti intelligentsem on? Vähemasti minu jaoks teeb selle anime vaadatavaks just visiooni kompaktsus ja karakterite loomulikkus... vaadates unustan ma sageli, et vaatan joonisfilmi. Enamus animete puhul on sedasorti unustamine (vähemasti minul) küll võimatu... pigem pean tegema aeg-ajalt mõttes mööndusi, et anime jne. Eks see üks kultuurikonfliktist tulenev probleem ole, kuid mis teha!

Kuigi tegu on ühe mu lemmikfilmiga, ei kavatse ma sellest siin pikalt kirjutada. Arvan, et iga filmihuviline, kes vähegi tahab asjadega laiemalt kursis olla, see peaks kindlasti mõnda animet vaatama ning «Kôkaku kidôtai / Ghost in the Shell» oleks kindlasti õige ja väärikas valik alustamiseks.

Mõned arvamusavaldused wõrgus: küberpunklik , põhjalik venekeelne ja eestikeelses animeportaalis. Linkidena vääriksid mainimist ametlik ja fännlehekülg. Sedavõrd oluline film omab loomulikult ka Wikipedia kirjet.

Taustaks: Kenji Kawai «I – Making Of A Cyborg»