26.1.11

Kajad ja vastukajad

Ajalehtedele kirjutamine on selline mitme otsaga asi... eriti kui rääkida reaktsioonidest.

Esimesena meenub teatav vastuolu endatehtu ja reaktsioonide vahel: et mõni jube oluline ja hästi väljakukkunud tekst jääb praktiliselt tähelepanuta ning mõni suvaline tükk saab jällegi härjalt tähelepanu. Aga sellest kõigest on austatud Hajameelne juba ammu ja põhjalikult kirjutanud.

Siis muidugi teatav vastuolu wõrgu- ja tavakommentaaride vahel. Noh, et wõrgus sõim ja tavaelus tunnustav õlalepatsutus. On muidugi võimalus, et otse näkku halvasti ei öelda. Viimasel ajal ei sõimata isegi enam wõrgus... tundub, et teadmine hävingust on peaaegu kõigile kohale jõudnud.

Kolmas ja kõige huvitavam reaktsioon on aga ootamatud tsiteerimised ja vastulaused...

Kirjutasin kunagi loo «Detektiivžanri topeltmandumine» ning ligi neli aastat hiljem tuli (:)kivisildnikul see tekst miskipärast meelde ja ta kirjutas loos «Kõigi aegade miinus topp kolm», et:

Härra Jüri Kallas kurtis kunagi selle üle, et kaasaegses kriminaalmeelelahutuses ei ole enam tarku kurjategijaid nagu Šerlok Holmsi ajal. Ainult pätid, kes üksteisele joomahoos või lollusest taburetiga kuklasse koputavad. Ei mingit mõttetööd, ei mingit loovat lahendust.

Tsiteerida võidakse ka üsna värsket teksti. Kirjutasin loo «Lumi on ilus!» ja paar päeva hiljem kirjutas Kaupo Meiel oma loos «Lumi on, lumi jääb, lumi olema peab», et:

Kirjatundja Jüri Kallas arutles Meie Maas: “Loodan tasahilju, et ehk toovad talv ja lumi inimeste teadvusesse tagasi tõsiasja, et Eesti on põhjamaa ning külm, talv ja lumi on siin eluolu iga-aastased osad. Et ehk õpivad inimesed jälle ilmastikule vastavalt riietuma, et ehk hakatakse taaskord maju ehitama normaalse soojustuse ja küttekolletega, et ehk lõpeb see aastaringne suve taganutmine. Kolm kuud suve on enam kui küll ja kellele väheks jääb, siis nii palju meil ikka kooliharidust veel antakse, et ekvaatori asukoht teada oleks.”

Või siis sunnib mu kirjatükk lugejat hoopis sulge haarama, nii nagu juhtus looga «Maailmavaade ja valik?», millele Are Veski, Saaremaal puhkav mandrimees, kes ei kuulu ühessegi erakonda, kirjutas vastukaja.

Et mis selle blogipostituse mõte on? Ega eriti olegi teist, tahtsin enese jaoks siia vastavad viited talletada, et siis teinekord lihtsam leida. Möödaminnes ajasin pisut ümarat juttu ka juurde...

Taustaks: Psychoterror «Kuniks elul on antud veel olla»

19.1.11

Parem Käsi enne ja nüüd

Tõttöelda lähevad need presidendiproua tegemised ja skandaalikesed minust enamjaolt mööda, aga eile (või juba üleeile) algas sotsiaalmeedias miski eriline kisa proua Evelini riietuse teemal, mis täna kulmineerus allpoololeva pilapildiga.



Panin selle Facebookist pännu ning ei oska kahjuks ka öelda, et kesse autor (väidetavalt Ragne Rikkonen-Tähnas) on, aga pilt on tabav. Tõesti, nagu kaks tilka vett!

Taustaks: Psychoterror «Tuli on tänava valgus»

18.1.11

Kas talendile on kodu?

Laupäeval ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg, mis suures osas oli minu kirjutis «Kas talendile on kodu?».



Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.

Taustaks: Velikije Luki «Agul»

11.1.11

Maailmavaade ja valik?

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Maailmavaade ja valik?».

Nüüd, kus meie vaimset ruumi taas kord valimisreklaamidega reostatakse, tuli see vestlus meelde ning hakkasin mõtlema nii maailmavaadete kui ka valimisvalikute peale. Tulemus sai üsna lohutu: maailmavaadet ei täheldanud ja valida pole midagi. Jah, ega see mulle uudiseks olnudki, aga on ikka rõve küll, kui taas kord taipad, millises roojas sa siin riigis rähkled.

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

8.1.11

Lumi on ilus!

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg lumest ja üsna suure osa sellest leheküljest võttis enda alla minu kirjutis «Lumi on ilus!».

Lume joonistused. Foto: Valmar Voolaid

Paberlehes on sel küljel veel kolm Valmar Voolaidi lumefotot ja luuletus Krafinnalt.

Taustaks: Faith and the Muse «A Winter Wassail»