30.8.05

Torm sai vist mööda...



© Zurgutt

Tundub, et vihmaperiood on selleks korral siin saarel läbi saanud.

Pühapäeval hakkas asi juba karmi mõõdet võtma, sest lisaks kestvale paduvihmale lisandus ka tuul, mis iiliti suisa tormi meenutas. Õuemurule hakkasid igatahes juba loigud tekkima, sest maa ei suutnud seda kõike taevast langevat enam vastu võtta. Esmaspäeval jäi küll vihm üle, aga tuul võttis algul mobiililevi (telefonilt kadus Lümanda mast) ning hiljem ka wõrguühenduse. Täna hommikuks oli wõrk tagasi ning õhtuks ilmus telefoniekraanile taas ka kiri «Lümanda». Loeme vahejuhtumi ammendunuks...

Kes nüüd juuresolevat pilti vaadates tahaks küsida, et kas meil ongi juba puud raagus... siis neile rahustuseks, et pilt pärineb eelmise aasta esimesest maist.

Taustaks: The Cascades «Tapping Me»

17.8.05

Switchblade Symphony «Sinister Nostalgia: A Switchblade Symphony Remix Collection»


Tänapäeval on muusikatööstuses kaks tüütut eneseteostuse avaldumisvormi: coverdamine ja remiximine. Mul pole midagi kummagi tegevuse vastu, kuid praeguseks on need mõlemad omandanud epideemia mõõtmed. Kahjuks kipub heade coverite ja remixide hulk ikka sama olema, teisisõnu öeldes suureneb vaid kõntsa hulk.

Switchblade Symphony oli suurepärane San Francisco bänd, mis sulatas perfektselt üheks trip hopi ja gootika. Võiks öelda, et Susan Wallace ja Tina Root tegid seda niivõrd täiuslikult, et igasugune edasine katsetamine sellel suunal näib vaid tühi töö ja vaimu närimine olevat. Miks «oli» ja «tegid»? Kuigi bänd pole ametlikult laialiminekust teatanud, võib üritusele siiski joone alla tõmmata, sest dueti viimane album ilmus kuus aastat tagasi ning uut pole kusagilt paistmas. Ilmub vaid remixide ja livede kogumikke. Selge märk, et asjaga on ühele poole jõutud.

«Sinister Nostalgia: A Switchblade Symphony Remix Collection» ilmus 2001. aasta suvel ning võiks teoreetiliselt võimas kogumik olla... vähemasti tracklist seda lubab, sest peaaegu kõik dueti suurimad hitid on esindatud. Ka remixijate nimekiri lubab paljut, piisab kui nimetada bände Apoptygma Berzerk, Rosetta Stone ja Razed In Black. Tulemus on kahjuks siiski kehvapoolne ning pigem techno kui trip goth. Kõik mis originaallugudest pärineb on endiselt hea, ehk siis Susan Wallace'i meloodiad ja Tina Root'i laul. Kõik muu, mida on lisanud remixijad, on suhteliselt keskpärane. Ja jõuamegi jutuga tagasi algusesse, ehk sinna, et on üha rohkem remixe, aga heade remixide hulk on kahjuks lõplik! Kogumik sobibki pigem techno fännile, kui dueti Switchblade Symphony austajale, kes võib selle vabalt ka kuulamata jätta...

Taustaks: Switchblade Symphony «Dissolve (Messy Mix)»

16.8.05

Sergei Lukjanenko «Лабиринт отражений»




Ei juhtu just sageli, et eesti keeles ilmub tõlkeulmekas, mida pole tõlgitud inglise keelest. Ei saa väita, et selliseid tõlkeid ei ilmuks, aga enamjaolt on tegu madalakvaliteedilise toodanguga, mis võiks samahästi ka tõlkimata jääda. Sergei Lukjanenko romaan «Лабиринт отражений» on raamat, mille eesti keeles ilmumist saab vaid tervitada.

Ülalpool ongi siis näha eestikeelse väljaande kaanepilt ning ka kahe venekeelse kaanepildid. Neist esimene on (minulgi kodus oleva) esmatrüki oma, mis lisaks romaanile sisaldab ka jutte «Поезд в Теплый Край» ja «Фугу в мундире». Teine on aga Anry kaanepildiga tüüpväljaanne.

Jah, kirjastus «Varrak» teenib siin kõvad plusspunktid, kuigi võiks ka viriseda. Peamine põhjus virisemiseks on kirjastusepoolne uimasus. Romaani tõlge oli valmis juba kusagil viis aastat tagasi ning selle avaldamisega on ka kohalikke ulmefänne üsna mitu head aastat peibutatud. Hea kirjandus ei vanane, kuid vahepeal on eesti keeles ilmunud Neal Stephensoni romaan «Snow Crash» ning see fakt on Lukjanenko romaani kahjuks. Ma ei tahaks mõne isiku kombel väita, et Lukjanenko on oma virtuaalsuse kontseptsiooni Stephensoni pealt maha viksinud, aga sarnased on need tõesti. Samas kahtlustan, et Lukjanenko polnud Stephensonist oma romaani kirjutamise ajal kuulnudki, sest sellise muheda tiblana näib ta ulmet lugevat ainult vene keeles.

Kirjastus «Varrak» on väitnud, et neil läks seetõttu nii kaua, et ei saadud autori agendiga ühendust. Nomaeitea, ühel teisel kirjastajal kulus selleks vaid nädal! Võttes aga juba arvesse ka Neal Stephensoni maakeeles ilmumise, siis praegusel hetkel oleks märksa aktuaalsem olnud romaani «Ночной Дозор» tõlkimine. Eriti kui võtta arvesse ka seda suurepärast ja populaarset ekraniseeringut.

Romaani eesti tõlge «Peegelduste labürint» on üldiselt korralik, aga ajuti saab selgeks, et Tanel Rõigas pole kogenud tõlkija. Paiguti on eestikeelne tekst täiesti kramplik tõmmmis vene keelest, esineb ka lohakusest ja harimatusest tulenevaid vigu. Samas mõistan ma tõlkija probleeme ja väga viriseda ei tahaks, sest olukorras, kus näiteks Stephen Kingi The Dark Tower sari eesti keeles ilmumata, on suhteliselt keeruline hoomata, et Laskur (ingl. Gunslinger) on austusavaldus selle sarja Rolandile. Ja sedasorti vihjeid on romaanis küll ja küll. Eelnevaga ei taha ma nüüd sugugi öelda, et tõlge halb oleks... pole meisterlik, aga enam kui hea käsitöö on küll.

Romaani sisust ma siinkohal parem ei räägiks, vaid soovitaks hoopis lugeda. Kasvõi seetõttu, et omada ettekujutust ühest palju vaidlusi tekitanud moodsast vene ulmeromaanist, mis on ka hulga Deeptowni teemalist fan fictionit põhjustanud. Ja ega romaan ainult Venemaal menukas pole, sest tõlgetena on see ilmunud Leedus, Poolas, Bulgaarias ja Hiinas. Wõrgus ringleb ka vene fänni tehtud tõlge inglise keelde. Tahaks loota, et kirjastus «Varrak» avaldab eesti keeles ka romaani järjed... samas kardan, et lootuseks see jääbki, sest antud kirjastus on sarjaulme lugejatele kogu aeg kõrges kaares sülitanud. Võib juhtuda aga ka hoopis mustem stsenaarium ja korduda Anne McCaffrey juhtum ning romaani järje asemel antakse eesti keeles välja hoopis mõne teise sarja avaromaan.

Taustaks: Nautilus Pompilius «Дыхание»

15.8.05

Girls Under Glass «Nightmares»


Eneselegi ootamatult avastasin, et olen peaaegu kogu suve kuulanud ansamblit Girls Under Glass ja eriti nende albumit «Nightmares». Tegu on ansambli 1999. aastal ilmunud best of kogumikuga USA turu jaoks. Girls Under Glass plaanis selle plaadiga USAs kanda kinnitada. Ma ei olegi eriti kursis, et kuivõrd hästi see neil õnnestus, aga tõenäoliselt ei õnnestunud... vähemasti mitte hiilgavalt.

Mõnikord on väidetud, et Girls Under Glass on kõige enam alahinnatud gooti bänd. Üldiselt mulle sellised «kõige-kõige» tüüpi hinnangud eriti ei meeldi, kuid mingi tõetera selles ütluses on, sest kindlasti pole Girls Under Glass ülipopulaarne bänd... pigem selline austusväärne tegija, kel oma üsna kindel austajaskond on. Staarid ja fännide hüsteeria on kindlasti kusagil mujal.

«Nightmares» on mõneti väga hea plaat ja mõneti mitte... tõttöelda on selline kogu ansambli looming. Girls Under Glass on üsna raskesti seeditav inimesele, kel on väga kindlapiiriline muusikamaitse, sest bändi lood on nii ballaadlikud gooti armastuslaulud, kui ka räme sotsiaalne industriaal ning kõik mis sinna vahele ka veel jääb. Mulle isiklikult meeldib see rahulikum ja gootilisem pool rohkem, samas hindan ma bändi just eelkõige selle pärast, et nad on ühed maitsekamad kitarrigootika ja elektroonilise tantsumuusika ühtesulatajad. Algaja võib selline sõge kompott üsna ära ehmatada, aga samas saab kogumiku «Nightmares» abil üsna selge pildi bändi võimetest ja suundumustest. Samas on «Nightmares» täiesti ehe kogumik, sest siin on bändi kuumemad hitid (When I Think About You, Reach For The Stars, New Gold Dream, jne.), coverid (Halloween, Der Mussolini, Down In The Park), remixid Die Kruppsilt ja KMFDMilt ning isegi «Hidden Track»!

Taustaks: Girls Under Glass «When I Think About You»

14.8.05

Looduslik blogi




Teiste isikute blogidest leiab nii mõnegi vahva lolluse. Vanevald õpetas oma blogis wõrgulehekülgi looduslikuna nägema. Vaeva nõudis, aga asja sai ... sain ka enda blogi loodusliku väljanägemise oma blogisse pildi kujul üles. Eriti hea on see kärbes, keda on näha selle rohelise varre juures, kui silmusest allapoole vaadata...

Asja nimi on OrganicHTML, kui keegi veel proovida soovib!

Taustaks: Girls Under Glass «Never Go»

13.8.05

Molly Brown «Virus»




Molly Brown ja tema 1994. aastal ilmunud romaan «Virus» on tekitanud minu peas portsu seoseid. Neist, mida ulmekirjanik Molly Brown minus tekitanud on... neist kirjutan kunagi teinekord. Romaani eesti tõlge tekitas minus aga paraja portsu sallimatuid mõtteid kohalike ulmefännide asjus.

Jah, tegu on lasteulmekaga, kuid kas see on siis põhjus, miks päris suured ja piisavalt vanad inimesed peaksid BAASis suu vahus tõestama kuivõrd lolli raamatuga on tegu. Kindlasti pole see romaan miski kirjanduslik suursaavutus... isegi mitte ulmekirjanduslik saavutus. Lihtsalt selline tubli käsitöö ja aeguv lastekirjandus. Samas ei näe ma aga mingit põhjust, et miks seda romaani nõnda jõuliselt materdama peaks. Ilmselt kuulub see mõistatus siis taas rubriiki «ulmefännid, kui ühed iseäranis piiratud tüübid». Või siis on lihtsalt raha (et osta) ja aega (et lugeda) priilt käes ning siis ostetakse ja loetaksegi ebaeakohast kirjasõna.

Ning filmiga «Virus» (millest ma siin kirjutasin) pole sel jutul mingit pistmist!

Taustaks: Girls Under Glass «Down In The Park»