22.12.10

Las kõik halb...

Täna vist sattus wõrgus selline kena pühadepilt ringlema ... panin selle toorelt tuuri ja igaks juhuks ka siia blogisse.



Kuigi Edik on üks väga jäle kuju, ei viitsi ma temateemalise tänitamisega tegeleda. Pole ju tegelikult vahet, et kes ja kust raha sai – eestlaste ja Eesti kahjuks on see niiehknaa. Olgu siis raha andjateks keegi Venemaalt, Rootsi pankurid või Eesti omad (raha)jõmmid ning vahet pole, et milline partei või poliitik sai...

Taustaks: Winny Puhh feat. Genka «Peegelpõrand»

6.12.10

Eesti filmi peamine häda

Olen viimasel ajal sattunud teles ja wõrgus kõikvõimalikele Eesti filmi teemalistele sõnavõttudele ja aruteludele, kus ammusurnut püütakse ikka ja jälle iseäranis elusana näidata.

Tegelikult on Eesti filmil üks suur, õigemini ülisuur puudus ning sellest puudusest algavad ka kõik Eesti filmi hädad.

Eesti film on pseudo! Vaatad mistahes filmi ning tahaks kohe kadunud Stanislavski kombel hüüda: «Ei usu!»

Ma ei tea, et mis on selle pseudosuse peamine põhjus, et kas on tegijad lihtsalt eluvõõrad ja elavad miskites oma luuludes, aga võta algaja või võta meister, ikka on seesama jama...

Minu puhul on olukord juba selline, et kui ma filmi reklaamrullis miskeid pseudolõustu näen, et siis jääb ka film vaatamata. Keegi mulle selle eest ei maksa, et ma peaks end Eesti filmi vaatamisega piinama.

Üldiselt on Eesti filmides kaks kindlalt head asja: muusika ja kaameratöö. Mõnikord on õnnestunud ka näitlejad mängima panna. Peaaegu alati on aga vilets käsikiri. Võimalik, et käsikiri polnudki algselt vilets, aga iga lavastaja arvab siinmail, et ta on suur stsenarist ning kui käsikiri oligi hea, siis lõputud ümberkirjutamised on kõik hea selles ammu tapnud. Selles mõttes on hästi tüüpilised ka filmiametniku Karlo Funki enam kui ebapädevad mõtteavaldused Eesti kirjandusest ja filmile sobivatest lugudest selles.

Taustaks: B-Movie «Soundtrack»

29.11.10

Nädal teleka ees

Oeh, küll see lihtrahva elu võib ikka kole olla! (Pean silmas seda enamust, kelle ainsaks meelelahutuseks on telekavahtimine.)



Olin kogu eelmine nädal rängas palavikus ning kuna silmad ei kannatanud arvutit ja raamatuid ning kõrvad muusikat, siis polnudki muud teha, kui oma 38–39-kraadise palavikuga teleka ees tiksuda...

Ma ei räägi isegi filmdest ja telesarjadest, sest ega ma kõikse hullemat saasta kah ei vaadnud, aga uudised olid küll kohutavad. Ma ei saa üldse aru, et kes neid vabatahtlikult vaadata tahab, et kui kogu aeg miski ametnik või poliitik seal lihtsalt möliseb, ülbitseb ja teotab sedasama rahvast, keda ta teenima peaks. Eestlased on ikka tõesti kohutava kannatusega ja äärmiselt pikatoimelised, sest sellise käitumise eest peaks igas normaalses koosluses kerepeale saama... meil aga needsamad koonud muudkui õitsevad ja saavad isegi tagasivalitud...

Taustaks: Punish Yourself «Suck My TV»

19.11.10

Euroopa jagamine EMT-i poolt

Tavaliselt käib asi ikka niipidi, et kirjutan blogiposti ja panen pärast viite ka Facebooki... täna siis teistpidi...



Täna hommikul mitu mu tegelast mu sõbralistist viitasid sellele pildile... panin selle ka igaks juhuks pihta... noh, et hiljem hea vaadata...

Taustaks: John Foxx «Europe After the Rain»

18.11.10

Fonoraadio

Kamraad Metsavana viskas ühes Facebooki vestluses kergekäeliselt õhku termini «tuumapunk», mõeldes selle all hüpoteetilist ulmesuunda, mis ülistaks ja romantiseeriks ulme kaudu XX sajandi paranoidseid 50ndaid. Teate ju küll: külm sõda, tuumapomm, isiklik pommivarjend tagahoovis ja otse loomulikult kõik see vürtsitatuna rämeda tehnofuturismiga 1950-te tehnikaajakirjade vaimus.



Antud teemaarendus tõi aga meelde ühe ulmeajakirja tagakaanel nähtud reaalse aparaadi reklaami. Ajakirjaks oli «Galaxy Magazine» ning ilmus see reklaam 1962. aasta aprillinumbris. Eks mu blogi lugejad ole kirjaoskajad ning klõpsavad pildile ja loevad ise...

Taustaks: Sparks «At Home, At Work, At Play»

11.11.10

Värdjas Lits

Nädala alguses (või oli see juba nädalavahetusel) nägin Facebookis korduvalt sellist pilti (klõpsa!)...



Teisisõnu, pakkus Facebook mulle sõbraks kodanikku Värdjas Lits. Vähemasti arvas Facebook, et ma võiksin Värdjat Litsi tunda. Ei teagi miks, aga ma ei võtnud vedu... tegin vaid igaks juhuks ekraanipaugu, et kui rohkem aega, siis panen blogisse.

Eks meil ole vaba maa ja igaüks esineb enesele meelepärase nime all.

Samas ületas Värdjas Lits (vähemasti) minu jaoks n-ö uudisekünnise ning tõukas troonilt senise liidri Varbaseene.

Varbaseen oli kunagi mingis fantasy või rollimängu või tolkinistlikus foorumis resideeruv tütarlaps, kelle fooruminimi mind alati pead vangutama pani... et kuidas saab üks tütarlaps enesele sellise fooruminime võtta..?

Taustaks: Sparks «All You Ever Think About Is Sex»

9.11.10

Kuressaares näidati elusaid kirjanikke

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu kultuurikirjutis «Kuressaares näidati elusaid kirjanikke».

Esimene küsimus oli muidugi inspiratsioonist ja kust see tuleb, küsiti ka raha ja äraelamise ja kirjutamisharjumuste kohta. Otse loomulikult olid teemaks nn ropud sõnad loomingus. Ütleks, et enamik küsimusi polnud mitte kirjandusest, pigem kirjanikuameti materiaalsest ja tehnoloogilisest poolest, aga ju see kirjanikuks olemine siis ikka selline müstiline tegevus on, et need teemad nõnda paeluvad. Kirjanikud polnud kadedad ja seletasid lahkelt, mis ja kuidas.

Kui aus olla, siis kirjanikke läksin ma vaatama/kuulama niisama, st ilma mingi plaanita lugu kirjutada. Üritust kuulates tekkis mõtteid küll, aga pigem selliseid, mida peaks lahkama kusagil üldkirjanduslikus keskkonnas. Nädala lõpus tabas aga kallist kaasat radikuliidihoog ning nii tuligi mul üritusest kohalikku lehte kirjutada. Kuna maakonnalehel on omad eripärad, siis jäid mitmed mõtted ja teemad üldse arendamata, aga eks õige lugu olegi selline, millest materjali härjalt üle jääb...

Taustaks: Sparks «This Town Ain't Big Enough for Both of Us»

2.11.10

Trikimehel veel arenguruumi on

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu kultuurikirjutis «Trikimehel veel arenguruumi on».

Kogu selle Trikimehe etenduse suurim viga oli, et Trikimees ja tema head trikid polnud saanud samavõrd korralikku raamistust. Ilmselt tasuks Jürgen Veberil tõsiselt mõelda stsenaristi ja lavastaja palkamisele, sest selline etendus ei vea niimoodi põlve otsas nokitsetuna välja. Praegusel kujul oli taaskord tegu ühe uimase ja veniva kodumaise amatöörlusega. Pisiasjad on olulised ning trikinduses veel eriti.

Taustaks: Rammstein «Spiel mit mir»

29.10.10

Hiiliv kakskeelsus

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Hiiliv kakskeelsus».

Võiks neid asju rahulikumalt võtta ning mitte näha arvamusloos esitatud inglise keele teemalise mõttemängu taga kohe isamaa ja emakeele reetmist. Võiks mitte erutuda ÜRO suvalise komisjoni suvalise raporti peale. Võiks ju! Samas, kes välistab, et mõni üliinnukas poliitikute kamp siinmail parema äritegemise huvides kakskeelsust läbi suruma ei hakka?

Taustaks: R.E.M. «It's the End of the World as We Know It (And I Feel Fine)»

22.10.10

Õnn pole euros, vaid eurode hulgas

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Õnn pole euros, vaid eurode hulgas».

Võin rääkida kas või omaenese kogemustest. Olin krooni tulekuks juba mitu aastat iseseisev inimene, mul olid tekkinud omad rahalised harjumused ning sain oma sissetulekutega üsna hästi hakkama. Kopsakat pangaarvet polnud, aga palgapäeva eel rublasid ka ei lugenud. Krooniga ju otsekui midagi ei muutunud, vaid raha nimi ja hindade numbrid olid teised, aga juba paar kuud pärast rahavahetust hakkas tunduma, et palgast enam ei jagu.

Taustaks: Telex «Neurovision»

18.10.10

Tänapäevalgi mõnuga loetav

Neljandal oktoobril möödub 110 aastat August Mälgu sünnist. Kui kirjanikul on juubel siis räägitakse temast rohkesti ning reeglina on põhilised jututeemad autori tuntumad teosed ja eraelu. Mõneti on see isegi mõistetav, sest juubelijutud on mõeldud alati laiemale publikule ning nemad ei pruugi ju juubilari loomingu kõiki nüansse teada.

August Mälgu romaani «Läänemere isandad» (1936) peetakse kriitikute poolt tema tuntud teostest vast kõige vähem oluliseks. Võimalik, et ma eksin, aga selline mulje jääb, kui lugeda romaani kohta arvatut. Samas on teos tänaseni menukas, sest miks muidu tõi Salme vallateater suvel selle lavale. Loomulikult oli teatritüki eelduseks autori lähenev juubel, aga kas ainult?

Ajuti tundub isegi, et tegu on isegi pisut ebamugava raamatuga – korraliku Eesti romaani kohta on selles ju liialt palju seiklusi ja romantikat. Lisaks veel alapealkiri «Romaan eestlaste viikingiajast» ja Sigtuna küsimus, mis ripuvad otsekui veskikivid romaani kaelas. Pean silmas, et kui romaanist räägitakse, siis hakatakse kohemaid arutlema, et kas eestlased ikka olid Sigtuna hävitajad või polnud seda mitte. Sigtuna juurest jõutakse kiirelt ajaloolise tõepära manu ning siis on juba rööpad n-ö sees ja edasi läheb otsekui lepase reega, et ajalugu väänav, konjukturistlik, rahvusromantiline, seiklusromaan ning mõnikord nimetatakse veel ka kritiseerimishoos noortekirjanduseks.

Iga teost tuleb vaadelda eelkõige loomis- ja avaldamisaja kontekstis ning 1936. aasta omas ei saa romaani kuidagi pidada noorsookirjanduseks, või isegi poisteromaaniks. Peamise põhjusena võiks esile tuua romaanis esinevad küllaltki karmid ja lihalikud kirjeldused.

Kui minna veelkord ilmumishetke, siis kuidas saab August Mälku nimetada konjukturistiks, kui ta ise oli üks selle rahvusromantiliste ajalooliste romaanide laine alusepanijaid. Tinglikult võiks seda nimetada sedasorti kirjanduse teiseks laineks, kui esimeseks oleks eelkõige Eduard Bornhöhe ja Andres Saali samalaadseid teoseid.

Ajalooline ilukirjandus on alati pseudoajalooline ning mida vanemast ja vähemuuritud ajast kirjanik kirjutab, seda enam tuleb tal tugineda oma fantaasiale. Pole siin Mälk kuidagi ebateaduslikum kui tema kaasaegsed Mait Metsanurk ja K. A. Hindrey samalaadsetes romaanides. Jah, Metsanurga «Ümera jõel» on ehk ajalooliselt neist kõigist täpseim, aga on samas kuidagi hakitud ja tasakaalust väljas. Hindrey «Urmas ja Merike» on neist kolmest ehk kirjanduslikult kõige tugevam, aga samas on ajalooliselt see ka kõige jaburam. Mälgu «Läänemere isandad» on neist kolmest kõige paremini ja kõige stiilipuhtamalt väljapeetud.

Jah, romaan sai 1937. aastal Eesti Panga auhinna ning Konstantin Päts kinkis kirjanikule talu ka ilmselt just seda raamatut silmas pidades. Kuid kas saaksid need faktid olla etteheiteks kirjanik Mälgule? Pigem näitavad seda, et oli aeg, mil Eestis hooliti oma loovisikutest ka nende eluajal.

Kirjanik pole ajaloolane ning August Mälk pole ka eestlaste poolt hävitatud Sigtuna hüpoteesi väljamõtleja, küll on aga Mälk teinud sellest meeldejääva kujundi, sest «Läänemere isandad» on romaan, mis ei unune. Raamat on vägagi hästi loetav ka kolmveerand sajandit pärast esmatrükki ning eks seegi näitab midagi autori võimekuse ja romaani taseme kohta. Ilmselt tuleb just siit otsida põhjusi, miks romaanist arvutimäng tehti.

Nüüdsed viikingilaevade leidmised Saaremaal tõstavad romaani aga hoopis tõsisemasse konteksti, sest tekib küsimus, et järsku polnudki see vaid kõigest kirjaniku fantaasia.

* * * * * * * *

Antud kirjatükk on tellimuslugu. Telliti seoses August Mälgu juubeliga kirjatükk romaanist «Läänemere isandad» (1936). Telliti küll midagi muud, aga see muu ei vedanud lugu välja ning seetõttu kirjutasin lihtsalt raamatust. Noh, et kui kellegil tekib küsimus, et miks ma just sellest romaanist...

Ilmus see 1. oktoobril ajalehe «Meie Maa» lisalehes «Nädalalõpp».

Kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin loo ka siia blogisse.

Taustaks: Pink Turns Blue «Your Master Is Calling»

28.9.10

Trubetsky ja teised: lollikes(t)e ärakasutamine

Eile ilmus ajalehes «Õhtuleht» mu arvamuslugu «Trubetsky ja teised: lollikes(t)e ärakasutamine».

Kirjutan seda blogiposti alles täna kahel põhjusel: eile oli meil siin külas enamuse päevast elektrikatkestus (Eesti Energia plaanilised tööd) ning loo ilmumisest sain ma seetõttu teada alles õhtul ja siis oli mul blogimiseks kumm juba tühi.

Kas looja hakkab parteilasena kuidagi teistmoodi looma, muutub ta looming kuidagi? Tegu on ju enamjaolt äritehinguga ja kui loovisik on majanduslikult võimekas, siis võib ta parteistumise kaudu enesele üsna hea äraelamise võimaldada. Reeglina ei saa loovisik majanduslikus plaanis suurt midagi. Partei saab tuntud näo ning loovisik määritud maine.

Taustaks: Vennaskond «Jumal kaitse Vennaskonda»

14.9.10

Pildid blogipuul. Vol 3

Blogipuu vahetas omanikku, aga esialgu pole erilisi muutusi märgata... vaid paar korda on tulnud miskeid reklaame blokkida.

Keegi tark (või ka mittetark) inimene võiks ikkagi mulle populaarselt ära seletada, et miks osadel postitustel on blogipuus pildid ja osadel pole?

Olukord on üsna jabur: käesoleva blogi pildid lähevad umbes 50/50 blogipuusse üles, minu ulmeblogi pildid aga üldiselt mitte. Mõlemad on blogspoti blogid ja peaks ka muidu sarnased olema, sest ma kasutan kõigis oma blogides samasuguseid settinguid. Kõikse naljakam, et ulmeblogi videod lähevad küll piltidena arvesse.

Taustaks: The Pussybats «15x60»

13.9.10

Üks aus märul

See film on kui kinoomaniku ja märulisõbra unistus, sest filmis osalevad sellised kuulsad mehed nagu Sylvester Stallone, Arnold Schwarzenegger, Bruce Willis, Mickey Rourke ja Dolph Lundgren, pluss pisut nooremad, kuid mitte vähemkuulsad Jet Li ja Jason Statham. Selline staaride paraad ühes filmis, et anna aga minna. Rääkimata muudest tuntud nägudest ja nimedest.

Ma ei tea, et kuidas filmi «Palgasõdurid» stsenaristil ja lavastajal Sylvester Stallone'il selle staarikarja ohjamine õnnestus, aga kui pingeid oligi, siis filmi need ei jõudnud. Olgem ausad – filmil ei saa olla viite või seitset või veel rohkemat peategelast ning selle tulemusena enamus kuulsusi lihtsalt jalutab kord või paar üle ekraani, ütleb oma repliigid ära ning ongi kõik. Vanad mehed juba ning mõnel veel ka poliitiku karjäär käsil.

Filmi sisust ma ei kirjuta, sest keda huvitab märulifilmi sisu – õige, mitte kedagi! Oluline on laipade, õhkulastud inventari ja mõlgitud liiklusvahendite hulk. Kinnitan, et nende näitajatega on kõik enam kui korras. Üldiselt on korras ka muheda lõõbi ja äärmise isasusega, et sedagi jagub. Tõsi, lõõpimist oleks võinud pisut rohkem ja teravamat olla, aga pole hullu.

Nõrgalt olid filmis esindatud peksmist ja tapmist saatvad vaimukused, aga üks stseen puusnoa ja korvpalliga ning seda saatev ütlus annab põhjuse saavutuste tabelis ka sellesse lahtrisse rammus linnuke teha. Märksa parem on olukord ebatavaliste relvade ja selleteemalise filosoofiaga. Noh, et kuidas sa ei heldi, kui neeger võtab suure püssi, mis koledat häält teeb ja laseb vastastesse verise sihi sisse. Seda ju märulifilmist oodatakse, ega see mingi PÖFF pole.

«The Expendables» (2010), mis Eesti kinodes kannab pealkirja «Palgasõdurid» on pigem selline vanakooli märul. Ei, film on moodaslt tehtud ning tempo on kaasaegne, aga mul tulid vaadates küll igasugused rambod ja kommandod ja kiskjad meelde. Eks osaliselt aitas nostalgialaksule kaasa ka näitlejate valik ja tegevuskohad, aga tundub, et see film on osa sellest uuemast vanakooli märulifilmide lainest. Ilmselt on tegijad aru saanud, et kõikjal laiutav poliitkorrektne ja arvutigraafikaga ületapetud märul pole see õige asi.

Õige märul on ikka vaid higised ja mudased mehed, tuunitud ja ebaökod sõiduriistad ning üks ülesanne ja kõik sellega kaasnev. Naised? Jah, paar tükki neid filmis on, aga eelkõige on nad auhind, keda tuleb aidata ja kelle kõrval mehed veel mehemad välja paistavad. Ja mehed on selles filmis ikka nii isased, et kui vaja siis poetavad ka mõne napi mehise pisara.

Iga filmi kallal saab iriseda ja igast filmist võib vigu leida. «Palgasõdurid» pole selles suhtes mingi erand. Kuigi märulifilmi sisu pole oluline, võinuks käsikiri siiski pisut originaalsem ja tihedam olla. Ajuti vajub tempo maha ja siis jääb ka tegevus soiku. Ka oleks võinud mõnda tegelast pisut rohkem avada, iseäranis kehtib see palgasõdurite kamba neegri ja selle psühhiaatrit külastava valge mehe kohta. Ma sain aru, et tegu oli otsekui ühe ja väga pikkade traditsioonidega kambaga, aga see valge ja see neeger ilmusid ekraanile praktiliselt ainult tapatöö ajaks. Mind see küll häiris.

Aga see kriitika on tegelikult selline gurmaani pahur porin lookas laua taga, sest film mulle meeldis. Kui kasutada filmikriitikute maailmas üldiselt käibivat kümnepalliskaalat, siis kaheksa tärni tuleb nagu naksti ära.

* * * * * * * *

Antud kirjatükk ilmus eelmisel nädalal ajalehe «Meie Maa» lisalehes «Nädalalõpp».

Kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin loo ka siia blogisse.

Taustaks: B-Movie «The Soldier Stood Alone»

10.9.10

Värske Kolmeraudne

Vaatasin eile õhtul saadet «Kolmeraudne» ... või peaks ma siiski kirjutama «Värske Ekspress»..?



Saade algas nagu «Värske Ekspress», et seesama muusika, seesama stuudio, seesama saatejuht ja seesama ülesehitus ... pealkiri oli aga miskipärast «Kolmeraudne»!

Kui ma oleks vandenõuteooritele aldis isik, siis arvaks ma, et saate «Värske Ekspress» partneriks olnud nädalaleht hüppas miskil põhjusel viimasel hetkel alt ära ning hetk oli tõesti vist viimane, sest midagi ei jõutud enam ümber teha. Pisikese iluravina eemaldati pealkirjast ja ja stuudiost kõik nädalalehele viitav. Kohalikule wõrgukultuurile iseloomulikult unustati aga kodulehel asju muuta...



Kui rääkida aga konkreetselt saatest «Kolmeraudne», siis esimesena osalenud sotsist poliitik oli ikka ehe limukas: ta ei suutnud/tahtnud ühelegi Mihkel Raua enam kui konkreetsele küsimusele vähegi selget vastust anda. Ainult üks keerutamine ja hämamine!

Järgmine lõik oli isegi veelgi sümptomaatilisem: va homodebatt! Tunnistan ausalt, et ega ma Martin Helme igatsetud kristlik-konservatiivses ühiskonnas elada ei tahaks, aga siiski võttis punktivõidu Helme. Miks? Esiteks oli homopoiss lihtsalt küündimatu: ta kas ei saanud aru, või ei suvatsenud mõista, et homoagenda tõesti lõhub ühiskonda. Jah, iseküsimus, et mil määral ja kuidas seda destruktiivsust kahandada, aga absoluutselt eitada seda, sest tema võitlus on õige. Või mitte (tahta) aru saada, et kümme aastat ei ole ühiskonna seisukohalt mingi ajaühik. Olgu, homoaktivist pole sotsiaalküsimustes pädev, teine ja rüvedam asjaolu oli, et ta oli lihtsalt ebaviisakas. Kui Martin Helme esitas omi seisukohti, siis sai ka ilmselt homopoiss aru, et argumenteeritud vaidluses temast vastast pole ning siis läks käiku nurkaaetud inimlooma klassikaline relv ehk iroonilises muiges tukslev suunurk, mis pidi demonstreerima homoaktivisti moraalset üleolekut.

Marju Länik ja kolmas saatelõik? Noh, see oli selline lödi heietamine, kus ma kahjuks ei saanudki teada, et mis erialal see lauljanna oma cum laude'd sai. Ei tea, et kas Mihkel Raud oli juba väsinud, aga Marju Länikut kohtles ta märksa õrnemalt kui eelnevaid stuudiokülalisi. Ahjaaa, võibolla teistele pole see uudis, aga mina tuvastasin visuaalselt, et Marju Länik on oma põskedega kirurgil käinud.

Et kas oli ka hea saade? Noh, spetsiaalselt teleka ette ei roni, aga kui telekas käib, siis ilmselt vaatan. Mulle meeldib Mihkel Raud saatejuhina, sest ta on terav ja ta teab üldiselt, et mida ta räägib. Peamine pluss Mihkel Raua kasuks on aga tema keelekasutus, sest ta tõesti valdab eesti keelt. Iseäranis sümpaatne on näha, et kui tüübil keel komistab, või kui ta tunneb, et lause ei saanud nii täpne kui vaja, siis ta parandab end kohe kiirelt ja reegline saabki lause parem.

Taustaks: Atrocity «The Sun Always Shines On TV»

9.9.10

Keha kultus

Situatsioon järgmine: istume hommikul kalli kaasaga teleka ette hommikust sööma, klõpsan teleka käima, sealt tuleb hommikutelevisioon. Teades kalli kaasa suhtumist telekasse ja eriti mittefilmidesse, lohutan, et saad nüüd end tavalise eestlasega ühena tunda, et vaatad hommikutelevisiooni. Ise salamisi loodan, et ehk tuleb sealt midagi arukat, aga lootus pidi lollide lohutus olema...

Ja siis hakkab saatejuht (see poiss) jutumulli veeretama, et sügis ja... ma ei tea mida ma lootsin, aga puändiks tuleb, et kindlasti hakkavad kõik nüüd mõtlema, et kuhu trenni minna...

Jeebus, suvi läbi niikuinii orjati keha, küll grillides, küll suvetuuridel tšillides, aga et sügisel ja pimedal ajal kasvõi midagi vaimsemat teha, kus sa sellega. Meil on teadupärast isegi miski lugemisaasta veel käimas. Et soovitaks inimestel sügisel mõni raamat läbi lugeda...

Isegi kui teles kultuurist juttu tehakse, siis on isegi see kultuur selline füüsiline: ikka arhitektuur või sisekujundus või miski «sotsiaalse närviga» tegevuskunst.

Kui keegi arvab nüüd, et ma olen kuidagi sporditegemise vastu, siis arvab ta valesti. Seda keha ja aju vastasseisu pole mina välja mõelnud, aga vaadake, kui palju on kasvõi riigitelevisioonis sporti ning isegi lugemisaastaks ei suudetud riigitelevisiooni kirjandussaadet teha.

Taustaks: Punish Yoursel «Suck My TV»

4.9.10

Oh, kooliaeg!

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Oh, kooliaeg!».

Pealegi, arusaam, et õnn ei ole ainult rahas ja asjades, tuleb hiljem. Paljudel seda arusaamist ei tulegi, sest raha ja asjad on ainus võimalus, kuidas nii mõnigi tühmim tegelane teiste omasuguste seas silma suudab paista.

Tänase loo juures oli lehes mul ka värskem pilt, aga kuna ma füüsiliselt pole seda lehenumbrit veel näinud, siis panin ikkagi selle eelmise aasta lõpul tehtu...

Taustaks: Diorama «Child Of Entertainment»

2.9.10

Saaks selguse majja...

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Saaks selguse majja...».

Jah, meile siin saarel meeldiks, kui inimesed käiksid ja oma raha siia jätaksid. Kahjuks on aga need, kes siin arvestatavas koguses raha laristavad, selline inimrühm, kelle tahaks panna kuhugi kuulde- ja nägemisulatusest välja ja soovitavalt ka mineeritud okastraadi taha. Suurel osal sellistest pole inimolenditega sageli muud seost, kui et käivad kahel jalal ja on sulgedeta.

Taustaks: The Beauty Of Gemina «Suicide Landscape»

27.8.10

Kes sellise vanka tegi?

Ilmselt on viga minus, aga kui ma seda pilti vaatan, siis näen ma sellel alati mingit vankat.

Et siis ebaõnnestunud reklaam, õigemini kunstnikutöö ja selle rakendamine reklaamis. Jah, ma tean, et mis/kes pildil tegelikult on, aga seda tean ma alles siis, kui reklaamkirju näen... pilt üksinda annab täiesti vale signaali.

Eks me kõik ole pärit oma lapsepõlvest ning minu lapsepõlves kandis mütsi nõndamoodi kuklas vaid mõni ivan... ükski normaalne eestlane müts kuklas ringi ei käinud... rääkimata pildi üldisest esteetikast, mis toob mulle üheselt meelde miskid vene muinasjutufilmid...

Taustaks: L'Âme Immortelle «In The Heart Of Europa»

25.8.10

Tehes uut ja vana

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Tehes uut ja vana».

Üks suuremaid verbaalsete piikide murdmisi toimub alati seal, kus vastanduvad uus ja vana. Kõigil on ju kristallselge arusaam, et kuidas asjad vanasti olid ja kuidas peavad need nüüdsest olema hakkama!

Vanadel asjadel on kahjuks see puudus, et nendest mäletamisel segunevad objektiivne reaalsus ja inimese enese mälestused ning kui nende kahe vahel tekib mingi konflikt, siis võitjana väljuvad sellest enamjaolt subjektiivsed mälestused. Mõneti on see isegi loogiline, sest «oma särk on ikka ihule ligemal». Abi võiks saada spetsialistidelt, aga eks igal spetsialistil ole omad eelistused ja omad lemmikteemad.

Taustaks: L'Âme Immortelle «Life Will Never Be The Same Again»

21.8.10

Poiss, võta mikker kurgust välja!

Mulle meeldib jalgpall, eriti meeldib see mulle teleka ees tugitoolis.

Kuna ühegi konkreetse meeskonna fänn pole, siis vaatan ma üldiselt suvalisi mänge ning üsna sageli ka TV14-st neid Eesti klubide omasid. Viimaseid sageli just seetõttu, et laupäev on minusuguse telekavaataja jaoks tõeliselt surnud päev, ehk selline päev, mil praktiliselt päev läbi midagi vaatamiskõlbulikku eetris pole.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis ühest kommentaatorist, kes (ka luhtunud) värava puhul röögib nõnda, et otsekui oleks ta omale mikri kurku surunud. Et see kisa on hulga valjema nivooga, kui muu heli, mis sealt tuleb ning seetõttu ääretult häiriv. Täna näiteks ajas see kisa isegi kiiktoolis põõnava Lõvi üles. Tahaks iga kord selle kisa peale öelda: «Poiss, võta mikker kurgust välja!»

Taustaks: MUSE «Resistance»

14.8.10

Umbmäärane lugemisaasta

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Umbmäärane lugemisaasta».

Tegelikult pole ju vahet, et milliseid raamatuid inimene loeb. Oluline on, et loeb, sest lugeva inimese sõnavara on rikkalikum ning tema oskus end kõnes ja kirjas väljendada on samuti parem mittelugeja omast. Kindlasti hakkab keegi mulle mõttes kohe vastu vaidlema, et ega Nabokovit või Dostojevskit ei saa ühte patta panna suvalise sopakaga. Saab ja veel kuidas, sest lihtsam lugeja võib arvata, et Nabokovi kuulsaim romaan ongi sellest, kuidas «üks vanamees plikat põrutab». Ja rääkida Dostojevski kriminullist, kus «tudeng rapib kirvega vanamutti». Usun, et ka sellisena loetuna rikastasid «Lolita» ning «Kuritöö ja karistus» lugeja keelt ja väljendusoskust.

Taustaks: Diorama «Synthesize Me»

10.8.10

Soolatera teise silmas

Sattusin paar päeva tagasi mingi Vene väljaande wõrgulehele ning seal sattus mulle näppu üks õel kirjutis sellest, et kuidas Hollywoodis üldse ei teata Venemaad ning kui valesti Venemaad Hollywoodi filmides kujutatakse. Kirjutise ajendas aga film «Salt» (2010).



Ma ei ole seda filmi näinud ja ei plaani ka lähimas tulevikus vaadata ning seetõttu ei tea ma ka, et mis konkreetselt pälvis kirjutise autori ja lamisevate kommentaatorite pahameele. Noh, et lugesin ja unustasin sujuvalt. Ja ei viitsi ka seda kirjatükki uuesti üles otsida. Ja kas peaks..?

Selge, et Hollywood teeb filme eelkõige USA turule ning see, mida muu maailm arvab, see ei lähe neile korda. Aga kas Vene filmide puhul on see teistmoodi..? Kas Vene filmid ei näita teiste riikide elu vildakalt ja fakte moonutavalt?

Taustaks: L'Âme Immortelle «Durch Fremde Hand»

9.8.10

Olen ÜLBe liige

Olen eelmisest nädalast kodanikuühenduse Überwaldi Litsentsivabad Blogijad liige.



Et mida see ühendus teeb või tähendab? Aga mis see teie asi on? Lihtsalt seletasin, et mida tähendab see pilt ja kiri «ÜLBe liige» mu blogides.

Taustaks: Von Thronstahl «The Saints Are Coming»

7.8.10

Teeks vähilisest mulaaži!

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Teeks vähilisest mulaaži!».

Spetsialistide jaoks on kivimid ja kivistised niiehknaa huvitavad, sest muidu nad nendega ei tegeleks. Aga võhikule? Ilmselt üks hall ja igav värk, mida kõikjal niigi küll. Kui aga loodavas tulevases geopargis oleks kusagil näha seesama konverentsil mainitud unikaalne vähiline, et oleks sellise üleelusuuruse mulaažina. Loomulikult oleks seal ka stendid teadusliku infoga, aga koolilastele ja tavaturistidele oleks mulaaž kindlasti huvitavam, et vaat milline võigas elukas!

Taustaks: Cancer Barrack «Beischlaf Mit 60kg Hackfleisch»

8.7.10

On hullud päevad

Eile ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «On hullud päevad».

Otse loomulikult tuleb suvel grillida ja oma sisikonda kõikvõimalike alkohoolsete ja mittealkohoolsete keemiliste jookidega perforeerida. Räägitakse küll mingist rannahooajaks saledaks saamisest, aga on päris ilmne, et tegelikult valmistutakse kärsatatud sealiha õgimise orgiateks.

Tõeline möll käib aga siiski veekogude kallastel, sest seda kirge, millega luikvalged eestlased esimesel sobival võimalusel oma lihakeha päikese kätte küpsema viivad, saab võrrelda vaid pühendumisega tööle. Ja kui veekogu äärde ei pääse, sobib ka rõdu või tõrvane katus – peaasi, et oleks jalatäis maad, kuhu end pikali visata!

Taustaks: Die Krupps «Das Ende der Träume»

29.6.10

Töö teeb vabaks?

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Töö teeb vabaks?».

Olen tahtnud ammu sel teemal kirjutada ja öelda oleks rohkemgi, aga samas on mul hea meel, et see koorem turjal pisutki vähemaks sai.

Pessimistlikel hetkedel kipub mulle vägisi pähe mõte, et eestlane teeb tööd selleks, et unustada oma raske ja lootusetu elu. Otsekui alkohoolik, kes joob, et unustada. Ei aita alkohol unustada, ei aita ka töö – mõlemad teevad vaid vaimu töntsimaks ning varsti ei oskagi enam teisiti.

Taustaks: Die Krupps «Wahre Arbeit, Wahrer Lohn»

16.6.10

Märk, mis paneb mõtlema

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Märk, mis paneb mõtlema».

Jutt siis sellest uuest märgist, mis Saare maakonda peaks sümboliseerima ning mis on põhjustanud muhulaste iseäranis raevuka vastuseisu.

Ma ei ole veendunud, et kas mu blogi lugejad teavad, et milline see Saaremaa uus bränd välja näeb ning seetõttu panen siia kõrvale ka pildi sellest juba omajagu vaidlemist tekitanud sõnalis-pildilisest pongestusest.

Taustaks: Novalis deux «Passing By»

15.6.10

Pildid blogipuul. Vol 2

Keegi tark (või ka mittetark) inimene võiks mulle populaarselt ära seletada, et miks osade blogijate postitustel on blogipuus pildid ja osadel pole?

Nõnda küsisin ma 26. aprillil. Nüüdseks on olukord veel jaburamaks muutunud: käesoleva blogi pildid lähevad üldiselt blogipuusse üles, minu ulmeblogi pildid aga mitte. Mõlemad on blogspoti blogid ja peaks ka muidu sarnased olema, sest ma kasutan kõigis oma blogides samasugseid settinguid. Kõikse naljakam, et ulmeblogi videod lähevad küll piltidena arvesse.

Taustaks: The Pussybats «15x60»

11.6.10

Eelkõige siiski isiklik olukirjeldus

Lubasin küll maikuu lõpus, et panen lähipäevil wõrku üles kõik raamatuarvustused, mis ma viimasel paaril-kolmel kuul olen avaldanud ajalehe «Meie Maa» lisas «Nädalalõpp». Aga eks nende hobidega ole ikka nõnda, et inimene plaanib, kuid Juhus juhib.

Kätlin Hommik-Mrabte raamatu «Minu Maroko» arvustus on igatahes neist viimane ning enne sügist kindlasti neid Saaremaaga seotud arvustusi juurde ka ei tule, sest suvel see nädalalõpulisa sellisel kujul ei ilmu.

Jah, see minu sümpaatia moslemite asjus põhineb eelkõige emotsioonidel ning võibolla ka vähestel teadmistel moslemite ja araabiamaailma asjus. Mulle lihtsalt meeldivad rahvad ja riigid, kel on püsiväärtused paigas. Niisamamoodi meeldivad mulle ka juudid ja nende riik. Meeldimine ei summuta muidugi mu eestlaslikult rammusat kriitikameelt.



Aga eks igaüks otsusta ise ning loeb minu kirjutist Raamatumaailma blogis.

Taustaks: The Pussybats «In April»

31.5.10

Raamat kui vaimu peegel

Liis Lassi raamatut arvustasin ma ammu... üsna selsamal ajal, kui ta seda saarel esitlemas käis.

Saarelistes ajalehtedes on väga oluline punkt persooni seotus saarega ning Liis Lassi puhul olevat see ajalehe «Meie Maa» toimetuses isegi vist teatavat vaidlust tekitanud. Minuarust pole põhjust vaielda: tütarlaps on saarel kinnisvaraäri edendanud ja raadios saadet teinud ning peaks seetõttu saareline persoon olema küll. Tundub, et ka «Meie Maa» toimetuses jõuti samale järeldusele, sest nende lisas «Nädalalõpp» see tekst siiski ilmus.

Olgu tegu lugeja või kriitikuga – eelarvamused on kõigil! Kui ma näen raamatu kaanel nime Liis Lass, siis tuleb kohe silme ette üks pretensioonikas blondiin meediast. Mitte lihtsalt tibi, vaid pigem eestimaise sileajususe käilakuju!

Ilmselgelt on tegu kõige õelama raamatuarvustusega, mis ma oma elus olen kirjutanud. Isegi mu ema pidas vajalikuks mulle sel puhul pisike märkus teha.



Kas see märkus põhjendatud oli, seda saab igaüks juba ise otsustada, kui loeb minu kirjutist Raamatumaailma blogis.

Taustaks: The Pussybats «Back To The Darkness»

28.5.10

Otsekui aprillipõrsas märtsijääl

Püüan lähipäevil wõrku üles panna kõik raamatuarvustused, mis ma viimasel paaril-kolmel kuul olen avaldanud ajalehe «Meie Maa» lisas «Nädalalõpp».



Kuna seda lisa wõrku ei panda, siis panen need arvustused oma Raamatumaailma blogisse ning siia blogisse panen teate ja viite.

Esimesena siis Jüri Tuulik ja tema valikkogu «Aprillipörsas» (2009).

Et millest need lood on: meri, kala, mehed, naised, elu ja armastus. Ei ole ju midagi uut siin päikese all. Ikka vaid üks lõputu sitavedu issanda kesaväljale. Märtsis on jää juba auklik, aga naised toovad ka jääolude kiuste põrsad saarele. Mees läheb õhtul kaevule ämbriga vett tooma, pärast nii mees kui ämber kadunud. Meheta saab hakkama, aga ilusast emailitud ämbrist on kahju. Ja kala oli vanasti rohkem, kohe kõvasti rohkem. Kohe niipalju rohkem, et kalamehe koer magas sajarublaste sees!

Edasi saab juba lugeda minu kirjutisest Raamatumaailma blogis.


Taustaks: Novalis deux «Human»

21.5.10

Saaremaa see õige Eesti ikka pole

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Saaremaa see õige Eesti ikka pole».

Tegelikult kirjutasin ma selle teksti valmis juba kusagil aprillis, aga miskid paar viimast lauset jäid puudu ja tundus kah, et pole päris see. Eelmise nädala algul hakkas aga kallis kaasa pärima, et mis sellest saarlaste loost sai... noh, et kirjutasid ju.

Võtsingi asja uuesti kätte, rookisin paar lõiku välja, kirjutasin teist samapalju (ja enamgi) asemele ning kohe hulga parem sai. Mõnikord on ikka kuradima hea, kui tekst mingi aeg seista saab – pärast näeb asju kohe hulga värskema pilguga.

Tegelikult ilmus täna mul üks teine lugu veel, aga seda pole wõrgus ning seepärast praegu ma viidet panna ka ei saa...

Taustaks: Novalis deux «One Step»

5.5.10

Magus elu

Olen juba kaks päeva sattunud meedias miskitele kommifirma müüki kajastavatele nupukestele...

Tegelikult mul sellest ükstapuha, sest selle firma toodangut ei tarbi ma enam ammu... ei, küsimus pole Kruudas, ega ka kesikutes... lihtsalt ei maitse... mulle meeldivad puhtad maitsed, aga Kalevi maiustused on kõik miski magus «rosolje»...

Kogu selle tegevuse juures on aga ääretult tobe, et meedias tehakse miskeid küsitlusi, et kas eestlasi häirib see müük jne. Facebooki on isegi miski õnnetute ja solvatute kogukond tekkinud. Erafirma – kui tahavad, siis ka müüvad!

Taustaks: The Pussybats «Your Woman»

26.4.10

Pildid blogipuul

Keegi tark (või ka mittetark) inimene võiks mulle populaarselt ära seletada, et miks osade blogijate postitustel on blogipuus pildid ja osadel pole?

Eks see üks moosi kommi sisse saamise küsimus ole, aga eluline siiski...

Pean ju blogi eelkõige enda jaoks, aga kuna ma blogipuuga liitunud olen, siis tahaks ju reklaami võimalikult ilusasti teha...

Taustaks: The Pussybats «15x60»

1.4.10

Hambad tangis naljahambaks

Tänasel päeval blogida on ääretult tänamatu: iga asja peetakse (aprilli)naljaks. Kirjuta kuitahes tõsisel teemal, ikka arvab mõni väärakas, et see on aprillinali.

Mina sain aga täna seoses üleilmse lollide päevaga juba mõnuse lõutäie naerda: pealegi sai rahulolevalt nentida, et ise tegin. Tõsi, tegin peaaegu aasta tagasi...


Asi algas tegelikult juba eile õhtul, kui avastasin, et mu ulmeblogis on kohutavalt populaarseks tõusnud postitus «Meeldejäävaim ulmeline aprillinali». Noh, et paljugi mis, kehitasin õlgu jne.

Täna hommikul vaatan, et ikka tulevad konkreetselt seda postitust vaatama. Hakkas juba ennastki huvitama, et miks ja kustkohast? Selgus, et inimesed otsivad Google'i abil aprillinalju!

Ikka täiega masendav e-Eesti – kui naljasoont pole, et siis tuleb tehnoloogia lollust edendama panna. Kasvõi hambad tangis, aga 1. aprillil peab nalja saama!

Taustaks: The Crüxshadows «Avalanche»

31.3.10

Üks ilus ajastu on lõplikult mööda saanud

Wõrgus (loe: miskis võõrkeelses blogis) sobrades jäi ette ka üks Eesti lasteraamatute teemaline postitus ning sealt leidsin laheda viite...


Jutt siis asjast, mil nimeks Raamatuillustratsioonide kogu Eesti Rahvusraamatukogus. Kuidas kellegile, aga minu jaoks oli see küll meeldiv, aga ka pisut nukrakstegev avastus.

Vaatad neid pilte ja saad aru, et üks ilus ajastu on lõplikult mööda saanud. Sellised meistrid enam ei illustreeri! Jah, ma tean väga hästi, et miks tänapäeval (täiskasvanute) raamatuid ei illustreerita. Tean neid objektiivseid piiranguid. Ausaltöelda pole ka lasteraamatute illustreerimisega olukord eriti hõisata...

Ma loodan, et ma selle postitusega mõnda tänapäevast raamatukunstnikku siin nüüd ära ei solvanud. Ju ma hakkan vist vanaks jääma, aga tundub, et vanasti oli parem...

Taustaks: The Crüxshadows «Quicksilver (Dancefloor Transformation)»

4.3.10

Kakskeelne ajakirjandus

Antud postituse kogu võluks on allpoololev ekraanipauk, et klõpsad suuremaks ja loed fotoallkirja.



Eks ma tegelikult saan väga hästi aru, et tegu on miski näpukaga, aga silma see mulle hakkas ning seetõttu mõnuga ka taasesitan...

Taustaks: Nautilius Pompilius «Скованные одной цепью»

10.2.10

Edgari jõulujupid

FB-s arutleti, et kas populaarse poliitiku nimi aitaks kaupa müüa või mitte? Arutlus polnud küll päris sellest, aga ka selline mõte koorus allhoovustest...



Näitena toodi siis talvepealinna lihatööstus, mis kannab Maarjamaa tuntuima ninasarviku nime. Kui see seos on olemas, siis mõjub veretoode (klõpsa pildil!) «Edgari jõulujupid» igatahes võikalt. Ja küsimus pole Edgaris kui sellises, vaid mulle kangastusid kohe miskid kannibalistlikud stseenid...

Õnneks on mu enese tervis hetkel sedavõrd põdur, et isegi lihatööstuse toodete galerii lappamine ei tekitanud isu...

Taustaks: Jace Everett «Bad Things»

25.1.10

Mulle kingiti täna helkur

Käisin täna end taas igakuiselt töötukassas näitamas... noh, et olen olemas, et pole veel tööd leidnud ja et tahan ikka veel abiraha...

Kuna ma minust mitteolenevail põhjustel hiljaks jäin, siis oli mul aega ja viitsimist lugeda seinal olevaid tööpakkumisi.

Tundub, et masu polegi veel kohale jõudnud, sest otsiti kõiksugu jaburaid töötajaid: võtmekliendi haldur, müügimehed ja -juhid, programmeerija, toateenindajatest jne rääkimata. Tähendab, et ma ei pea neid ameteid mõttetuteks, aga mul on jäänud mulje, et sellised kohad saavad enm kui ruttu täidetud...

Mul jäi see käik aga viimaseks ning pole välistatud, et mul tuleb isegi osa abiraha riigile tagasi maksta. Kõik sõltub sellest, et mis kuupäev lepingule läks. Mina käisin provintsipealinnas end näitamas ning samal ajal asus kilupealinnast minu suunas teele üks leping. Et olin siis sügisel pisut optimistlik, kui arvasin, et olen juba detsembri alguseks taas tööl.

Erilise lahkuse märgiks kinkis Eesti Vabariik mulle kui töötule täna ka helkuri. Tore on! Ma saan aru küll, et odavam on helkur kinkida ja töötukindlustus riigi tasku jätta, kui maksta inimesele raskel hetkel pisutki seda raha tagasi, mis talt aastast-aastasse riigi kaukasse maksude näol on röövitud.

Taustaks: Muse «Time Is Running Out»

19.1.10

Pikalt tulnud arvustus

Lugesin Andrei Hvostovi ajaloolist jutustust peaaegu aastajagu päevi tagasi ning kohe miskipärast ei kirjutanudki sellest... suvel olen ma siiski blogipostitust alustanud, aga ka see oli kuidagi sinnapaika jäänud...

Nüüd siis võtsin asja ette ja tegin ära, aga kuna vahepeal on asjaolud muutunud, siis tegin arvustuse kõigepealt Raamatumaailma blogisse.

Võiks öelda klassikaliselt, et ma alustasin selle raamatu lugemist pisut valel põhjusel. Põgus tutvustus andis mõista, et tegu võib olla alternatiivajaloolise ulmekaga. Valeks põhjuseks oli siis see sund, mis ajendas mind lugema raamatut sisemise vajaduseta, umbes nagu koolilaps, kes peab sunduslikult kõiksugu kohustuslikku kirjandust läbi närima.


Edasi saab juba lugeda minu kirjutisest Raamatumaailma blogis.




Et kes veel ei tea... on olemas selline koht nagu Raamatumaailm ja ka mina kirjutan sinna blogisse arvustusi.

Taustaks: Frozen Plasma «Crossroads»