14.8.10

Umbmäärane lugemisaasta

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Umbmäärane lugemisaasta».

Tegelikult pole ju vahet, et milliseid raamatuid inimene loeb. Oluline on, et loeb, sest lugeva inimese sõnavara on rikkalikum ning tema oskus end kõnes ja kirjas väljendada on samuti parem mittelugeja omast. Kindlasti hakkab keegi mulle mõttes kohe vastu vaidlema, et ega Nabokovit või Dostojevskit ei saa ühte patta panna suvalise sopakaga. Saab ja veel kuidas, sest lihtsam lugeja võib arvata, et Nabokovi kuulsaim romaan ongi sellest, kuidas «üks vanamees plikat põrutab». Ja rääkida Dostojevski kriminullist, kus «tudeng rapib kirvega vanamutti». Usun, et ka sellisena loetuna rikastasid «Lolita» ning «Kuritöö ja karistus» lugeja keelt ja väljendusoskust.

Taustaks: Diorama «Synthesize Me»

4 comments:

Ralf said...

Paar aastat oleksin veel täiesti vastupidist väitnud, kuid nüüd julgen küll siiralt nõustuda. Idee poolest on ka nende sopakate lugemine täitsa okei enesearendus, ega alati olegi tarvis end klassikalise kirjandusega kostitada... samamoodi nagu vahel Godardi ja Truffaut' filmide vahele ahmiks mõnuga Van Dammet.

killuke said...

Olen väga nõus kirjutatuga! Hea, kui selliseid asju valjusti välja hõigatakse! Mõtlesin kohe oma laste koolide peale (juhtumisi käivad nad koolis Torontos), kus valitseb üleilmne mure noorte vähese lugemise pärast. Mingit raamatuaastat küll ei korraldata, kuid IGA PÄEV loetakse juba mitmendat aastat järjest vähemalt 15 minutit (enamasti kohe esimese tunni alguses). Kõik! Õpetajad kaasa arvatud ja põhimõtteliselt ükskõik mida. Nagu üks õpetaja ütles mulle, isegi kui laps koomiksit loeb, siis vähemalt ta loeb!!!
Mina lugesin oma kohustusliku klassika ülikooli ajal väga kohustuslikult läbi ja ei häbene tunnistada, et praegune valik on mul ühest äärest teise! Nii nagu nimetad, miks peaks lugedes igav olema?!

Tiina said...

Kuigi ma olen nõus arvamusega, et parem lugeda ajaviitekirjandust kui üldse mitte lugeda, siis ei saa päris nõustuda sellega, et sopakate lugemine kedagi arendab. Parem muidugi kui üldse mitte lugeda, kuid sellised raamatud tõepoolest ei arenda mitte midagi, sõnavara kindlasti mitte. Ma tegin kunagi keelt õppides vea ja võtsin lugemiseks suvalise naisteka. Terve raamatu peale ei leidnud ma ÜHTEGI tundmatut sõna. Järgmise raamatuga aga olin ahastuses, sest pidin üles otsima iga kolmanda sõna, või nii mulle vähemalt tundus. Mis näitab, et asi ei olnud lihtsalt minu liiga heas keeleoskuses.

"Lolita" ja "Kuritöö ja karistus" on mul näiteks siiani lugemata (kooli ajal valisin pragmaatiliselt "Idioodi", sest see oli õhem), kuigi loen kogu aeg ja niikaua kui ennast mäletan. Kusjuures keskkooli ajal lugesin klassikat hoopis rohkem kui praegu ja igav ei olnud!

Ulmeguru said...

Naistekad on sopakirjanduse põhjakiht.

Ma ei tea, et miks see nii on, aga suvaline Loveswepti naistekas on ikka hullem küll kui (näiteks) suvaline sama ajastu Conani-romaan... ja ma ei võrdle sisu... pigem just keelekasutust ja süžee punumise oskust.

Sellega ei taha ma muidugi väita, et kõik nn naistekad on üks madalalaubaline saast. Olen lugenud vägagi normaalseid naistekaid... näiteks Daphne Du Maurier või Barbara Erskine.

Ja ikkagi arvan, et isegi Loveswepti või Barbara Cartlandi lugemine harib mingil määral lugejat... olen viibinud seltskonnas, kus on inimesi, kes ridagi raamatuid ei loe. Ja kui ma võrdlen neid tegelastega samas seltskonnas, kes peamiselt Loveswepti loevad, siis on minu poolehoid iga kell Loveswepti lugejate poolel. Nendega vestlemine pole siiski kõikse masendavam tegevus.