Trubetsky ja teised: lollikes(t)e ärakasutamine

Eile ilmus ajalehes «Õhtuleht» mu arvamuslugu «Trubetsky ja teised: lollikes(t)e ärakasutamine».

Kirjutan seda blogiposti alles täna kahel põhjusel: eile oli meil siin külas enamuse päevast elektrikatkestus (Eesti Energia plaanilised tööd) ning loo ilmumisest sain ma seetõttu teada alles õhtul ja siis oli mul blogimiseks kumm juba tühi.

Kas looja hakkab parteilasena kuidagi teistmoodi looma, muutub ta looming kuidagi? Tegu on ju enamjaolt äritehinguga ja kui loovisik on majanduslikult võimekas, siis võib ta parteistumise kaudu enesele üsna hea äraelamise võimaldada. Reeglina ei saa loovisik majanduslikus plaanis suurt midagi. Partei saab tuntud näo ning loovisik määritud maine.

Taustaks: Vennaskond «Jumal kaitse Vennaskonda»

Jälle üks telesaade vähem vaadata

Eile õhtul tegid Eesti televaatajad taas minu elu kergemaks ning hääletasid Kene Verniku superstaari-saatest välja. Noh, mul siis taas üks telesaade vähem vaadata!

Kenest (pildi pätsasin siit) on muidugi kahju, aga võitis ta niikuinii, sest tänu saatele said paljud inimesed tema olemasolust teada. Mina sain ka tänu sellele saatele teada, et Eestis ikka on mõni tore laulja veel...

Ja see kes saate võidab, see pole ju oluline, sest eelmiste hooaegade võitjad on selles asjas ju kenaks illustratsiooniks: üks on lihtsalt igav ja teisel on hea hääl kenas harmoonias lolli maitsega. See eestlaste maitse juba on selline.







Ma ei hakka siin midagi kommenteerima, sest laulud ja särav esitus räägivad iseenda eest. Eks näitab ka laulude valik ju artisti, kuigi ma ju ei tea, et kui palju neil tegelikult seal vabadust valida on. (Meenuvad miskid lollid põhjendused, et miks üks poiss ei saanud Sex Pistolsi lugu valida...)



Igatahes on seis selline, et mina seda saadet sel hooajal enam ei vaata. Jah, seal on toredaid lauljaid, aga nii head nad küll pole, et nende pärast telekat käima panna...

Taustaks: Kene Vernik «Wicked Game»

Camille O'Sullivan - The Ship Song

Otsisin midagi muud, aga sattusin hoopis sellise video peale...

Esitajaks on Camille O'Sullivan, kes on kaverdanud suisa mitut Nick Cave'i laulu.

Eks ta ole kaverdanud ka teistegi artistide laule, aga «The Ship Song» omab kohe päris ehtsat videoklippi.



Muidugi ei maksaks nüüd kaverite põhjal miskeid põhjapanevaid järeldusi teha – ajuti kõlab see daam ikka väga sõgedalt.

Taustaks: Camille O'Sullivan «The Ship Song»

Taasleitud Muusa

Paar nädalat tagasi kuulasin paari võõrast plaati ning ühelt kogumikult jäi kõrva allpoololev lugu, ehk siis Muse ja nende laul «Sunburn».



Alul arvasin, et tegu on minu jaoks tundmatu bändiga, aga kui olin pisut wõrgus ringi kaevanud, siis tuvastasin, et olen seda bändi teadnud/kuulanud küll ja isegi paar videot on varem nähtud. Aga ju siis omal ajal ei läinud nii hästi peale... praegu meeldib kõvasti enam ning seda on mu blogi püsilugejad ilmselt ka juba märganud.

Taustaks: Muse «Sunburn»

The House of the Rising Sun

On selline laul, «The House of the Rising Sun» nimeks... mõnikord ka lihtsalt «House of the Rising Sun».

Hea lugu! Laulu autor pole teada... ilmselt keegi naispätt, sest laul kõneleb suure tõenäosusega just New Orleansi naistevanglast... see ongi see tõusva päikese maja.

Tänapäeval laulavad seda enamjaolt mehed ning põhjuseks on vast suuresti bändi The Animals tehtud kanooniline kaver.

Kõrvalolev pilt viitab aga bändile Frijid Pink, kelle versioon on menukuselt ilmselt teisel kohal...

Tegelikult on selle postituse mõte aga see, et leidsin miski venekeelse saidi, kus antud laulust on 260 erinevat versiooni. Soovitan tõesti seda saiti külastada ja neid variante kuulata – seal on ikka tõelisi pärleid ja ootamatuid esitajaid!

Taustaks: Muse «The House of the Rising Sun»

Lahedad sõnad ja jabur pilt

Sattusin täna Facebookis selle peale ning pätsasin ja jagan nüüd ka teile...



Tegu on Venemaa räppari Нагано lauluga «Застрахуй Братуху!». Pildirida pärineb põhiliselt Šuriku filmidest ning erilise kaifi saab just pildi ja teksti koostöös. Tõsi, teksti mõistmiseks tuleks vene keelt osata kõvasti üle keskmise...

Taustaks: Нагано «Застрахуй Братуху!»

Wikipedia on juudi vandenõu?

Just selline küsimus kerkis, kui lugesin bändi Skrewdriver albumist «Hail the New Dawn» (1984).



Nii bändi kui ka plaadi artiklis mainitakse miski iseäranis olulise faktina ära, et natsibänd Skrewdriver on kaverdanud juutide kirjutatud laulu ning plaadi puhul tundubki see ainus oluline fakt olevat.

Ilmselt on oluliseim fakt siiski see, et ava- ja nimilugu «Hail the New Dawn» on üks enimkaverdatud laule selles subkultuuris... rääkimata sellest, et tegu on hea lauluga isegi siis, kui ideoloogia kõrvale jätta... noh, et jääb lihtsalt kummitama...



Minu lemmiknelik laulust:

The streets are still, the final battle has ended
Flushed with the fight, we proudly hail the dawn
See over the streets, the White man's emblem is waving
Triumphant standards of a race reborn

Taustaks: Skrewdriver «Hail The New Dawn»

Nordiline natsi-Madonna

Vaatan, et ilgelt palju blogijaid on Madonna asjus hästi leilis. Noh, et kelle jaoks vapustav suursündmus ja kelle jaoks miski nõme üritus...



Siinolevas videoklipis laulab Saga, kelle kohta ongi öeldud «äärmuslikult parempoolne Rootsi Madonna». Olgu öeldud, et kui ma seda videot esimene kord nägin, siis mõtlesin ma kah, et täitsa Madonna moodi. Lauluks muidugi igavesti aktuaalne «Hail The New Dawn», mida originaalis esitas Skrewdriver.

Taustaks: Skrewdriver «Hail The New Dawn»

Utah Saints - Something Good

Kamraad Trash kirjutas oma blogis ühest DVD-st ning siis selgus kommentaariumis, et ka paljudel teistel on miskeid «piinlikke» muusikalisi luukeresid kapis. Mulle tuli näiteks kohe meelde võrratu Utah Saints.



Eks suures osas põhineb see laul ja video Kate Bushi laulul ja videol «Cloudbusting», millest ma oma ulmeblogis juba kirjutasin ning seetõttu kordama ei hakka.

«Something Good» ja tegelikult terve kasett Utah Saintsi endanimelise esikalbumiga sai omal ajal ikka suisa ribadeks kuulatud. Kaks korda olen ma ka selle albumi CD-d käes veeretanud, aga ostamata jätnud. Esimene kord oli see kassett veel liialt pealuus kinni ja teine kord (aastaid hiljem) ei olnud ma eriti kindel, et ma seda enam kuulata tahan. Kardan, et kui kolmas kord mulle see plaat näppu juhtub, et siis ma selle ikkagi ära ostan...

Taustaks: Utah Saints «Something Good»

Provntsipealinn küll Euroopas ei asu

Ma saan aru küll, et elu maal seab omad piirangud, aga samas annan ka aru, et kõik ei saa elada linnades ja veel enam pealinnades. Noh, Tallinnas ma näiteks ei tahagi elada, aga sellest ei tahtnud ma kirjutada...

Käesoleva aasta 20. aprillil oli lisaks minu ja Hitleri sünnipäevale veel üks oluline sündmus – ilmus Depeche Mode'i uus album «Sounds Of The Universe».

Paar päeva pärast sünnat läksin siis külastama Kuressaare plaadipoode, et osta värske reliis. Olin miskipärast kindel, et sedavõrd tuntud bändi puhul tõrkeid ei esine... kui just juba läbi pole müüdud...

Esimeses polnud, teises samuti mitte... põhiline argument oli, et neile nii ruttu ei saadeta.

Nüüd kuu aega hiljem tegin korduskatse. Ühes poes öeldi, et nemad üldse enam uut kraami ei saa, et teevad tühjendusmüüki ja siis panevad kinni. Teises poes aga öeldi, et neile enam eriti välisplaate ei tule...

Tubli! Ilus äriidee, et kaupa ei telli, et siis ka müüki ei toimu, et siis paneme ka poe kinni jne.

Olgu, mina võin ju ka wõrgust osta, aga kohalikul kaupmehel jääb raha saamata, sest kui ma juba wõrgust tellin, siis tellin väljamaalt, sest sealt on soodsam ja kiirem.

Kes aga soovitab mul wõrgust tõmmata, siis teadmiseks, et see album oli mul mp3-dena (ja peaaegu ametlikult) olemas juba märtsi lõpus. Nüüd on muidugi album ka koos DVD-ga, sest hea kolleeg käis mandril ning pidas plaadipoes ka mind meeles.

Taustaks: Depeche Mode «Wrong»

Muusika näeb hea välja

Sattusin ühes venekeelses blogipostis viitele, mis viis järgmise blogiposti juurde ja sealt omakorda viis viide inglisekeelse blogipostituse juurde...

Teemaks siis vinüülplaadid ja nende (jubejaburad) kujundused.

Lustisin neid pildikogusid vaadates oma pool tunnikest... ja jõudsin järeldusele, et head asja tuleb ka teistega jagada...

Kuna kõike siia niikuinii panna ei saa, siis keskendusin rohkem tiirasusele ja paljale pinnale...



Aga eks oma silm ole kuningas: siit leiab selle inglisekeelse sadade pildinäidistega blogi ja siit leiab venekeelse blogi pildivaliku ja küüniliste kommentaaridega.



Kui aga keegi tunneb neilt piltidelt ära mõne oma lemmiku, siis selliste inimeste ees ma vabandan käesoleva postituse pärast.

Taustaks: Ich Hatt' Einen Kameraden «On Air»

Blogimise valu ja võlu

Oeh, blog.tr.ee uuendamine on vähemasti minu puhul blogimisele paraja põõna pannud. Kurat, igakord kui ma sinna blog.tr.ee-sse lähen, siis leian ma midagi vigast, mittetöötavat või arusaamtut. Püüad aru saada ja vihastud veel enam ning see vähene blogimisele mõeldud aeg läheb miski mõttetu ajukepi peale.

Nüüd avastasin järjekordse tšombe. Eelmises blog.tr.ee versioonis oli nupp, millega sai teatada uuest postitusest. Hea nupp oli, eriti ebaregulaarsete blogijate jaoks. Nüüd seda nuppu pole ja minu Ulmeseoste blogi viimasel postitusel Harry Turtledove «Joe Steele» kulus peaaegu 12 tundi, et blog.tr.ee selle üles korjaks!!! Ebanormaalne!? Ilmselt oleks see aeg pikemgi, aga ma taipasin selle postituse üle salvestada. Siit moraal: salvestage oma postitus mitu korda üle, siis jõuab see rutem lugejateni. Praktilised vaatlused vähemasti tõestavad seda.

Midagi ilusat kah! Reanimeerisin ja tuunisin muusikablogi, sest saadet enam pole jne. Ka sai tehtud meie perele eraldi kanal Krafinna ja Ulmeguru, mis koondab blogid mida peame.

Taustaks: In My Rosary «Just Like You»

Gei(pop)kultuur

TV3-e kavas on täitsa hea saade, kus Mihkel Raud trööpab värske Eesti Ekspressi teemasid. Viimases saates oli ka asisemaid teemasid, aga blogides hakati urisema just sel teemal. Kui ma oleks vandenõuteoreetik, siis ma arvaks, et geiteema toodi meelega sisse, et näiteks juhtida inimeste tähelepanu kõrvale venekeelsest AK-st.

Esimesena tõstis teema üles Ninataga. Kuna antud isikul on kohalikul blogimaastikul sellise kurja ja tagurliku muti maine, siis tormas kohe üsna mitu progressiivset blogijat asju õigeks kommenteerima. Suisa lahtisest uksest murdis sisse vasakSirje (sorry, et ma tänasel päeval nõnda, aga palju õnne!), kes kukkus kohe alandatuid ja solvatuid kaitsma ning keeras (ilmselt) tahtmatult asja absurdiks.

Kõige aktiivsemalt plõksis aga keegi ZEN, kes hiljem asja ka oma blogis jutuks võttis. Ka selle postituse kommentaariumis jahvatati palju lollust kokku, aga vähemasti Wild ja Ramloff jagasid matsu.

Huvitav, et kas kõik need omasooiharuse preestrid ei näinud saadet, või on nad sama lühikese mäluga nagu saates esinenud «ekspert» Heidy Purga, kelle kenasse teooriasse kuidagi ei sobitunud ei Jimmy Somerville, ei Boy George, ei Marc Almond.

Ütleks siis ära, et saates räägiti geipopkultuurist ja räägiti just selles kontekstis, et ilmuvad laulud ja artistid, kelle jaoks geitamine on lihtsalt turundusstrateegia, sest sageli on tegu täiesti tavaliste heterotega. Heidy Purga väitis, et see sai alguse möödunud sajandi 90ndatel. OK, aga Village People, näiteks? Olgu, nõustun, et asi on läinud massilisemaks... aga see seksuaalsuse rõhutamine ja selle kaudu müümine on üldse massilisemaks läinud... see pole vaid (liba)geiteema. Ühiskond on muutunud!

Ja üleüldse pole see ühiskonna jaotamine geideks ja mittegeideks miski heteroteema. Alustasid sellega ju ikkagi geid ise... eks kõik need kapist-välja-tulemised kui eriti karm kodanikujulguse avaldumine ning need paraadid ja puha. Võtta või seesama Jimmy Somerville, kes kogu aeg enam kui häälekalt on seda geivärki ajanud... meenub ju kasvõi see, kuidas ta süüdistas, et Pet Shop Boys pole ikka õiged geid, sest nad pole otse ja lõplikult öelnud, et nad geid on.

Tunnistan, et mind kui tarbijat tegelikult ei huvita, muusiku, kirjaniku, kunstniku, näitleja või mistahes looja seksuaalsus. Ma ei pea teose nautimiseks seda teadma. Enamjaolt! Mõnikord on aga nii, et teose sisu sunnib sedasorti asjade vastu huvi tundma. Näiteks, kui laulu pealkiri on «What Makes A Man A Man», siis uurid ju ikka, et mis ja kuidas... eriti, kui laul meeldib.



Taustaks: Marc Almond «Mother Fist»

Frank The Baptist mõtestamas mind ja armastust

Meem on üks iseäranis ropp sõna ja enamjaolt suhtun ma kõikvõimalikesse meemidesse täiesti eitavalt. Täna sattusin Triibiku ja Triangli blogides aga meemile, mis mul suu suisa kõrvuni vedas. Enda oma tehes võtsin ma aluseks Frank The Baptisti kolmeplaadilise diskograafia...

1. Are you male or female?
Old Hat

2. Describe yourself.
If I Speak

3. What do people feel when they're around you?
Cosmonauts

4. How would you describe your previous relationship?
Scars Forever

5. Describe your current relationship.
Silver Is Her Color

6. Where would you want to be now?
The Wrong House

7. How do you feel about love?
Nautical Miles

8. What's your life like?
Eternal Autumn

9. What would you ask for if you had only one wish?
Call The Tune

10. Say something wise.
When The Sky

Taustaks: Frank The Baptist «Harlot Of Nations»

Arno Suislep ja 2x «Spaceman»

Selleaastane superstaarisaade on juba ammu möödas, aga TV3 otsustas miskipärast suveperioodil hakata kordama eelmise aasta saadet. Oeh, kui õudne see kõik on! Iseäranis rõlged on eelmise aasta saatejuhid Aigi Vahing ja Jüri Nael.



Millest tõbi, sellest abi! Vaatasin seepeale selleaastase saate ühe huvitavama esitaja kahte esitust ühest laulust. Teilegi soovitan!

Taustaks: Babylon Zoo «Spaceman»

Suicidal Romance «Love Beyond Reach»

Eestis on ikka ja jälle räägitud suure suuga, et kuidas mõni kohalik artist läheb maailma (või vähemasti Euroopat) vallutama. Enamjaolt on siiski juttu rohkem, kui asi väärt ning raja taga isegi mõõdukat menu saavutanud artiste võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Suicidal Romance on Tallinna bänd, kes on pisut tuntud Eestis ning on tuntud ka välismaal. Kindlasti ei saa öelda, et nad on megakuulsad, ning seda oleks ka alternatiivbändilt palju nõuda. Samas avaldas Suicidal Romance eelmine suvi oma esikalbumi «Love Beyond Reach» Saksamaal ning käesoleva aasta maikuus esinesid nad Wave-Gotik-Treffenil Agra Hallis, mis on antud festivali n-ö pealava. Pole ju paha! Igatahes loen ma esinemist Treffenil suuremaks saavutuseks, kui enamike Eesti artistide suvalisi välismaal ilmunud plaate.

Suicidal Romance'i saab iseloomustada, kui romantilis-gootilist elektroonilise tantsumuusika bändi. On tugev elektrooniline rütm, on agressiivse kõlaga meeshääl ja romantiline naishääl. Laulud on rütmikad ja tantsulised ning enamjaolt räägivad armastusest ja muust taolisest. Tegu pole just mu lemmikmuusikaga, aga omas liigas ei jää Suicidal Romance küll millegipoolest alla oma muu maailma analoogidele.

Albumit «Love Beyond Reach» minu teada Eestis ei müüda, aga Saksa wõrgupoodiest küll. Maitseproovi võib aga võtta YouTube'st, kuhu bänd (või neile lähedalseisvad isikud) on agaralt videoklippe üles laadinud.

*

Antud kirjatükk ilmus täna ajalehes OS Telenädal. Kuna seda ajalehte wõrgus pole, siis kopeerisin oma teksti ka siia.

Taustaks: Suicidal Romance «Will it be (for us)»

Superstaaride teemaline pihtimus

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et vaatan juba paar kuud pühapäeva õhtuti nn superstaari saadet. Isegi Krafinna vaatab!

Eks vabandusi võib leida igasuguseid ja leiabki. Näiteks, et tulles töölt ja vajudes väsinuna teleka ette, ei viitsi kohe pärast «Teletaibu» lõppu tõusta ja klõpsad lihtsalt teisele kanalile. Kuid tugev argument on ka see, et selle aasta staarisaates on kolm head ja mõnusat lauljat.

Oleks minu teha, siis oleks võitja Arno Suislep, aga ei saa väita, et Jana Kask või Kristiina Piperal nõrgemad oleksid. Objektiivselt võttes ongi ilmselt Jana neist kõikse võimsam, selline metsik anne... kuid kahjuks ei meeldi mulle teinekord ta lauluvalik, mis kisub ajuti liialt mustanahaliseks. Kristiina on neist kolmest kõikse nõrgem, või õigem oleks öelda, et üheplaanilisem... samas mulle see plaan meeldib. Arno ongi seetõttu minumeelest kõikse parem, et tal on nii häält kui ajusid ning tema lugudevalik on mulle ka kõikse enam meele järgi. Sven Grünberg, Depeche Mode, Babylon Zoo – pole ju paha valik?

Tegelikult võiks nad kolm kõik kohemaid lavale minna ning nad teeksid enamikel Eesti lauljatel vaevata selja prügiseks, kui neil vaid laule oleks. See ongi sedasorti lauluvõistluste suurim proobleem, et võistlusel laulavad tulevased staarid kuulsaid hitte, aga edaspidises elus tuleb neil kahjuks hakkama saada üsna kesise kohaliku laululoominguga. Võid ju hea laulja olla, aga kui sul laulu pole...

Taustaks: Sven Grünberg «Kujutluste aed»

Meeldiv, et te mu lootusi ei petnud ...

Sõitsin eelmine neljapäev Saksamaale ning tegin enne teeleasumist selle posti, et vasakpoolsetel oleks ikka põhjust neli korda päevas mu blogis käia. Tore, et nad mu lootusi ei petnud! Veel on mul hea meel, et ka mu sõbrad/tuttavad (ja mitmed mulle ka tundmatud isikud) alt ei vedanud ning andsid rõõmu ja raevuga vasakpoolsetele veenva ning ammendava vastulöögi. Tänud teile!

Nüüd olen Saksamaalt tagasi – väsinud, aga elamustest pungil. Elamused saavad lähipäevil kajastuse sõnas ja pildis meie muusikablogis. Seniks vaid kaks fotot. Esimesel puhkan ma jalgu hotelli Westin kõrval... me nimelt elasime selles hotellis. Teisel pildil oleme Krafinnaga ja laseme hea maitsta mõnusal tumedal õllel. Toimus see nn viikingi- või paganakülas... ehk kohas, kus müüdi kõiksugu keskaegset ning vanemat ja uuemat kraami/sööki/jooki.

Taustaks: Fields of the Nephilim «Volcane (Mr. Jealousy Has Returned)»

Musafailid blogis?

Seoses blogiga Tume Tund kerkis ootamatult päevakorda küsimus, et kuidas saaks panna blogisse musafaile?

Sellest sain ma aru, et need failid tuleks enne kuhugi wõrku riputada ja siis sealt linkida. Siit ka küsimus, et kas keegi oskab soovitada head keskkonda, kuhu need failid saaks riputada? Loomulikult peab see toimuma tasuta!

Taustaks: Helium Vola «Omnis Mundi Creatura (Radio Version)»

Intlid võtsid revanši

Ma hoidsin end tükk aega vaos, et mitte kirjutada sellest «lauluvõistlusest», aga näe...

Kokkuvõttes on mul tohutult hea meel, et Kreisiraadio «Leto svet» meie toredat vabariiki sellel jaburusel esindab... loodan, et seal kaugel lõunas pannakse ikka tõeline märk/mark maha... need mehed ei löö vähemasti viimasel hetkel vedelaks.

Pole aega vaadata, aga kujutan elavalt ette, et kuidas praegu pööbel portaalides ja kommentaarikeskustes möirgab...

Taustaks: The Crüxshadows «Perfect»