11.12.09

Tahab ja keelab..?

Meediast tuleb ikka kummalisi uudiseid... et keegi võtab poe juhatajaga ühendust ja räägib pisut ja juhataja korjab kauba müügilt...

Mul pole mingit huvi seda raamatut lugeda... mul pole ka mingit huvi pooli valida, sest üks pool väärib teist... ning küsimus pole üldse raamatus ega isikutes...

Samas ikka nii ka need asjad ei käi, et keegi helistab ja palub/käseb raamatu müügilt korjata... ja korjataksegi! Vanasti nimetati sellist asja telefoniõiguseks!

Ajalooline märkus. Telefoniõiguseks nimetatakse situatsiooni, kus võimu (või mõju) omav isik annab suulise kooralduse (sageli veel telefonitsi) millegi tegemiseks. Kuna kirjalikku dokumenti pole, siis on pärast raske tuvastada, et kes konkreetselt korralduse andis ja milles korraldus seisnes.

Kui ma oleks paranoidsem kuju, siis ma arvaks, et raamatu autor leppis ärakeelajaga kokku ning pärast jagavad tulud. Sellist reklaami raha eest juba ei osta!

Meele teeb mõruks aga ajakirjandus. Ühiskonna valvekoer peaks hambaid näitama ja lõrisema ja ka hammustma... tundub aga, et tegu on ketikoeraga, kes nüüd oma vaiksel moel raamatu autorile varasemate jalahoopide eest kätte maksab...

Taustaks: Rammstein «Bück dich»

24 comments:

Saila said...

mulle väga meeldib, et mõnedel on veel julgust EI öelda igasugustele haigetele yllitajatele.ma põlgan kõikelubavat lollust.kui üks võtab voli möliseda ja ajuvabadust tiražeerida, siis olgu teisel voli seda möla taunida ja jätta sitt laotamata.kunagi olime siiski kultuurrahvas, nyyd oleme lookas mingi lameduse ees.ikka kiiduväärt, et leidub iseloomuga ja väärtustele orienteerit inimesi veel.

Ulmeguru said...

Kordan veelkord üle: raamatuid ei korjata müügilt niimoodi, et keegi arvab, et see riivab teda! Kui keelaja nii uljalt kohtuga ähvardas, siis võinuks ta ju asjale ametliku käigu anda? Ta oleks kindlasti oma eksile keeranud...

Mis järgmisena? Laine Jänes laseb müügilt korjata Tõnu Trubetsky raamatud, sest punk on nõme? Olev Remsu laseb müügilt korjata kõik veiniraamatud, sest tema on karsklane? Mõni kirjastus laseb müügilt eemaldada mõne teise kirjastuse raamatud, sest see kahjustab tema äri?

Ja kui hakkame rääkima kultuurist ja eestlastest kui kultuurrahvast, siis tuleks müügilt ära korjata kõik tele- ja muude-tähekeste elulood jne.

Ja paluks, et mind informeeritaks, et millistele väärtustele on orienteeritud raamatu ärakeelaja... on seal hulgas ka mõni kultuurne väärtus?

Telc said...

Pole ka lugenud. Sisukokkuvõtete järgi ilmselt ei loe ka.
Aga mulle ka meeldib see EI.
See on ju üks turumajanduse põhimõtteid, otsustada ise pakutavate kaupade või teenuste üle. Ja sisuliselt on sellised otsused ettevõtte siseasi. Antud hetkel lihtsalt raamatupoe poolt halb PR. Ilmselt nad ei arvestanud, et telefonivestlus äripartneritega koheselt meediasse pekstakse.
Kui Prisma ostujuht otsustab Tere piima asemel Alma piima sisse võtta, siis ei lähe Tere müügijuht sopalehte ulguma, et teda ja tema firmat kiusatakse.

Pikema vindi tulemus on tõenäoliselt see, et Suss&Hiireke kirjastusega ei riski enam ükski raamatumüüja ega trükikoda tegemist teha. Lihtsam on kaasnevaid probleeme juba eos vältida kui pärast meediast lugeda algselt konfidentsiaalseks või isiklikuks peetud suhtlust.

Telc said...

to Ulmeguru: Vaba Maa ju (mitte trükikoda). Ma võin ka näiteks Apollo juhtkonnale saata soovituse mingil põhjusel mitte müüa Ji kirjastatud raamatuid. Tõenäoliselt kuulatakse mind ära, tahetakse teada mu soovituste põhjendusi ning siis langetatakse otsus.

Eraettevõtjaga on võimalik kokkuleppele jõuda ka muul viisil kui kohtukulli ees.

Raamatu ÄRAKEELAMINE oleks kogu tiraaži levitamise täielik peatamine. Ja see on hoopis teine asi.

Anonymous said...

Rahva Raamatul on ilmselt õigus igat paska mitte müüki võtta. Inno kotib kindlasti igasugust rahvast ses raamatus, ja RRil ei ole kasulik levitada mingit kahtlast jama, mis kotib inimesi, kellega nad teatud mõttes vb hoopis koostööd teevad.

Kui näiteks Apollo ka keelduks raamatut levitamast, siis põhimõtteliselt pole Inno Tähismaal võimalik eriti seda kuhugi poodi enam pakkuda.

Tegelikult on see kõik 1 telefonikõne kaugusel. Ingrid näiteks helistab Apollosse, ja ütleb, et kui te tahate minuga hästi läbi saada, Arteris Apollo raamatuid kajastada jne, siis ärge levitage seda raamatut. Väga lihtne.

Anonymous said...

Ka mina olen rahul raamatupoodide otsusega. Ja Ulmekuru ei tunne veel turumajanduslikku maailma. Müüja (mõtlen kaupluse omanikku, mitte töötajat) pole kohustatud müüma kui kaup ei meeldi. Kõik. Ja kui natukegi uurida, mida Inno kirjutab, siis on selge, et kaup pole müümist väärt. Juba fakt ise, et kaanel on Ingridi pilt, on õõvastav. Kui lugeda teksti suvalisel leheküljel, kus on nimi Ingrid, peaks igal mõistusega otsustajal selge olema, et raamat on rämps. Ükski arukas raamatupood ei taha rämpsuga tegelda.

sesamy said...

noooh...
ei arva, et inimesel, kes nimetet raamatus end puudutatuna tundis, on nii palju võimu et kodanik keelas ja vsjoo. ilmselt esitas ta pigem omapoolse arvamuse raamatupoeketi ülemvõimule, esitas argumendid ning see sai aru, et argumentatsioon on põhjendatud. ilmselt luges raasmatu kah läbi ja langetas oma EI otsuse iseseisvalt.
aga sellest ma küll aru ei saa, mida raamatu autor masendub- nii palju tasuta reklaami ja puha. ja alati võib ju paluda veel luua mõned sotsiaalsed töökohad- kärukestega raamatumüüjad linnatänavail :)

Ulmeguru said...

Alustaks sellest, et ma ei kavatsegi seda raamatut lugeda... nagu ei loe ma praktiliselt ühtegi elulooraamatut või (pseudo)dokumentaalsel ainesel põhinevat ilukirjanduslikku teksti. Olen üldiselt nõus Tuglasega, et meisterlikkus algab sellest, kui autor suudab kirjutada asjadest, mis jäävad tema isiklikust elukogemusest kaugemale.

Ilmselt on see raamat ka üks paras arveteklaarimine oma eksi ja paljude teistega. Pole lugenud, ei tea. Kui aga on, siis mille poolest see erineb muudest kohalikest n-ö elulooraamatutest. On ropp ja rõve? Kas Mihkel Raua raamat polnud? On halvasti kirjutatud ja ei paku esteetilist naudingut? Kas Erik Tohvri kirjutab hästi ja pakub esteetilist naudingut?

Anonüümsed turumajandusspetsialistid väidavad, et pood ise otsustab. Kui see on turumajanduslik otsus, siis on see ääretult rumal otsus, sest arvame mis me arvame, aga see (pere)konnanimi müüb Eestis.

Tegelikult taandub kõik ärakeelaja isikule ja ametiseisundi kuritarvitamisele. Oleks raamatu kirjutanud miski tuntud meediapersoon ja oleks n-ö kannatajaks olnud tundmatu tütarlaps, siis poleks küll telefonikõnest piisanud.

Anonymous said...

siis jäävadki müüki ainult välismaised raamatud, ühes mõne erandiga, nagu toidupoes, kuhu samuti kodumaist kraami enam müüki ei võeta. turumajandus.

Andrus said...

Ma nüüd ei ole 100% kindel, aga oli vist selline lugu, et M.Raua raamatus igasugu roppude sõnadega ülekülvatud endine diskor püüdis ka raamatukauplusi boikotile keelitada, kuid saadeti kohe pikalt sinna... Sellised IngridGate lood teevad valvsaks, asi pole ikka puhas.

T said...

"Telefoniõiguseks nimetatakse situatsiooni, kus võimu (või mõju) omav isik annab suulise kooralduse (sageli veel telefonitsi) millegi tegemiseks."

erafirmas üldjuhul kirjalikke korraldusi ei antagi. see kuulub nõukaaja ja ametiasutuste retoorikasse. samas on erafirmas paigas ka vastutuse piirid (enam-vähem). müügijuht ei hakka tehnikadirektori alluvale korraldusi jagama, samas aga kui ta soovitab midagi turundusdirektori alluvale ...

vaidleks defin. üle, pigem on selle alatoon see et võimu omav isik püüab läbi suruda talle sobivaid otsuseid kuigi tal ei ole selleks formaalselt ega eetilist õigust. keelan, poon ja lasen.

iibis said...

Ma nüüd natuke mõtlesin, kas kommida anonüümselt või avalikult. Aga olgu.

Mida ma öelda tahan, on see, et kui minu (hüpoteetiline) eks kirjutaks minust ja meie lastest samalaadse paskvilli (eestikeelne sõna kõlab päris tabavalt, kas pole), kasutaks ka mina kõiki kanaleid, et selle levikut peatada. Oled Sa, hea Ulmeguru, kindel, et Sa ise samamoodi ei teeks?

P6 said...

Hm.. ka turumajandus võib lähtuda eetilistest põhimõtetest, või siis sellest, mida iga turul osaleja eetilsieks peab. Kahtlemata oleks kaubanduslikult tasuv ka mõnda vähem või rohkem haisvat kaupa müüa, kõike määrab omaniku või juhtkonna südametunnistus. Ulgumine telefoniõigusest, ärakeelamisest ja Glavlitist näitab pigem nende ulgujate maailmavaatelist piiratust, osatakse mõelda ainult ühe riigikorra mõistete piires. Pigem võiks kiita neetud kapitalisti eetilist äri, aga ei...

Anonymous said...

Ärakeelamisest ja telefoniõigusest saaks rääkida siis, kui Raamatupoodide Peavalitsuse Direktor oleks keelanud talle alluval poejuhatajal raamatut müüa. Antud juhul, nagu ma aru saan, mingit võimusuhet asjaosaliste vahel polnud. Lihtsalt üks pool ütles, et "kui te selle raamatu müüki võtate, siis mina käitun nii-ja-nii" ja teine pool otsustas täiesti vabalt, et võimalik jama kaalub tema jaoks üles võimaliku tulu. Võib-olla mõni teine pood otsustab teisiti, näiteks agressiivne turuletulija, kes vajab elu eest kõmu.

Oop said...

"Müüja /---/ pole kohustatud müüma kui kaup ei meeldi" ja "võiks kiita neetud kapitalisti eetilist äri" eksivad mõlemad yhtviisi. Jutt pole ju eetikast.

Eetikas oleks kysimus olnud siis, kui töötaja, kes otsustab raamatute valiku yle (ostujuht või kes iganes), oleks jätnud raamatu kohe alguses myyki võtmata. Kui seda tööd tegema volitatud töötaja otsus aga pärast yht telefonikõnet kõrgemalt poolt ymber tehakse, on seda võimalik vähemalt kahel viisil kysimärgi alla seada, sh kohtulikult.

Esiteks võib seda kysida, kas tegemist pole mitte ettevõtte huvide kahjustamisega. Algselt pidas spetsialist raamatu myyki ju kasumlikuks. Võimalik, et telefonikõnes teatati muutunud asjaoludest. Aga võimalik on ka, et korruptiivne juht keeras isiklike sidemete nimel oma ettevõttele käki. Selliste asjade yle otsustab muidugi kohus.

Teiseks võib autor anda firma kohtusse ning ysna tõenäoliselt ka võita, kuna teda kui turuosalist koheldi konkurentidega võrreldes ebavõrdselt, kahjustades sellega olulisel määral tema majanduslikke huve ning pealegi rikkudes sõlmitud lepingut. (Lepinguga seoses rikuti ka ootusi, mis võib tähendada lisakulutusi. Kujutage hetkeks ette, et ma reklaamin Väike-Nohula aleviku lehes "Ostke Pagar Peetri timpsaiu Puulmanni poodist!", vana Puulmann aga ytleb järgmisel päeval, et tema Peetri timpsaiu ikkagi ei myy. Vähemalt uue lehekuulutuse peab ta siis ju kinni maksma, va lundervant sihuke.)

Raamatu sisu ega häädusega pole sel muidugi kopika eestki pistmist.

Anonymous said...

http://publik.delfi.ee/news/
kuum/article.php?id=27484565

nadu näha, ei müü ükski hulgifirma seda. mingid põhjendused ka apollolt.
khuul. seda nimetatakse ringkaitseks ja poikottimiseks. olgu siis need põhjused mis iganes.

Anonymous said...

raamat müügil: kasutatudraamat.ee

Ulmeguru said...

Õhtulehest: «Raamatukoi juhataja Margo Matsina siiski ei välista, et tolles poes võib raamat kunagi müügile naasta. /.../ Praegu olevat raamat müügilt võetud paariks päevaks. Kui kohtult mingit keeldu ei tule, jätkab Raamatukoi ilmselt teose müümist.»

Ülejäänu kohta ütles Oop juba piisava selgusega... mis ma ikka kordama hakkan...

Telc said...

Oop räägib ideaalolukorrast.
Ostujuht - Suur Kunn otsuste ümbermängimine on jällegi äriettevõtte siseasi. Tundus kasumlik, täiendavate asjaolude ilmnemisel (olgu peale täiendav asjaolu oletatavasti edaspidine ajalehe boikott poele) muutus projekt riskantseks. Ühekordne müügitulu ei kaalu üles võimalike skandaalide ja kohtukeissidega seotud mainekahjusid.

Raamatute kohta ei tea, muude kaupade osas olen kursis, kui keeruline on väiketarnijal oma kaupa turu suurtegija sortimenti sisse suruda. Edasimüüja paneb omad tingimused paika. Ja edasimüügi tingimused otsustab müüja. Reeglina puudubki müüjal kohustus läbimüügi garanteerimise osas, sisse võetud kauba maksab ta ka kinni alles pärast selle mahamüümist ja igal ajal on tal õigus kaup tagasi anda.
Ja kuna sellised tingimused on kokku lepitud, ütleb iga kohus - sitt lugu, eeslike.
Ehk kui Puulmann avastab, et kogu Nohula rahvas ühel või teisel põhjusel pagaripeetrit vihkab, siis ta lõpetabki koheselt saiamüügi. Riskides üksikjuhtumitega, kus mõni võõras tuleb tema poest timpu küsima ja ei saa.

Lihtsalt remargi korras - kui ka tõesti ingrid Tähismaa telefonikõnest piisas müügi peatamiseks, tunnustus. Ingrid on ise saavutanud selle positsiooni, et tal see mõjuvõim on.

Ulmeguru said...

Ahjaaa, Iibisele vastuseks...

Arvan, et ei käituks ärakeelajana. Miks ma seda julgen väita? Noh, esiteks sõna suhu tagasi ei topi... hullukestega ei vaielda... ning kolmandaks on mul selline (väiksemas mastaabis) kogemus juba olemas...

Samas, midagi kindlat saab siiski väita alles säherduses olukorras olles... seega, mürki võtta ei julge...

Anonymous said...

Arvan aru saavat, mis postituse autorit häiris - mõte, et MIDA MUUD võidakse samamoodi ära keelata. Oletame, et tegu oleks raamatuga, mis kajastab näiteks midagi meie armsas riigis toimuvat, nt. (puht hüpoteetiliselt) mingit riisumist ja siis helistab Keegi raamatupoodi ja ütleb, et olgu raamat lettidelt kadunud. Ja raamat kaob. (Või helistatakse juba trükikotta.) Nii tsensuur, kui sõnavabadus on mõlemad kahe teraga mõõgad - kord soosides head, siis jälle halba...
Teisalt, tõesti, Rahva Raamatul on õigus müüa mida aga soovib, kuid (ma ei ole nüüd sellega eriti kursis) kas mingit lepingut pole autorite ja raamatupoe vahel, kui raamatud poodi müüki antakse? Et võetakse müüki N arv raamatuid, kui palju pood saab müügitulust % jne - vaevalt, et see oli suusõnaline kokkulepe.
Seega mulle tundub, et pood, raamatust huvitumata, oleks juba algul pidanud ei ütlema, mitte tagantjärele, kellegi kõne peale, tegutsema.

Üldiselt ma aga pooldan lihtsalt seda, et kes tahab - ostab, kes ei taha - ei osta. Pole mõtet sõimata paskvillide tootjaid, kui nendele leidub ostjaid.

z.

ilves@metsas.ee said...

nih. kui keegi kirjutab teose, milles siinkirjutaja nimega tegelane on lühike paks kiilaspäine pederast, siis miks ma peaks ulmet keelama? samas, kui ma oleks näiteks pedofiil või varas, oleks ma enda tegemisi objektiivselt kirjeldava teose ilmumisest huvitatud üsna miinusmärgiliselt. sestap, olemata inno tähismaa tegevuse austaja, tekib mul küsimus, et mida ingrid kardab? nahhui tekitada vahtu, las prügi lebab. lang või mõni teine jumal peaks keelamise ära keelama.

ilves@metsas.ee said...

inno lihtsalt peab nüüd kaks tuhat raamatukaant smaili-kleepsudega üle käima.

Anonymous said...

A miks peaks Ingrid üldse miskit just nimelt kartma. Tal on ka öigus teistele inimestele seadusega lubatud piirides sitta raiuda. Oma asi, kas kasutab.