Neetud ulme

Kahetsen pattu ja teatan, et sattusin omaenese rumalusest «Ringvaadet» nägema. Karupojad olid nummid, kuid siis tuli ulmelõik...

Lugu järgmine, et mingid tegelased on Eestis teinud miski lavastuse «Solarise needus». Pidavat põhinema Stanisław Lemi kultusromaanil, kuid telelõiku vaadates sai selgeks, et eelkõige põhineb Hollywoodi ekraniseeringul ja mingitel parauitudel. Vaene poolakas, ta keerleb ilmselt praegu oma hauas kui vurr...

Eks kõike võib töödelda, aga töötlejad võiks mõelda, et mida nad oma tegevusega algteosele juurde annavad, või ainult kahjustavad algteost. Antud juhul tundub küll, et võeti taaskord üks kuulus teos (või selle ekraniseering) ning traageldati selle külge oma väeti luul.

Võiks veel pikalt sõimata, aga milleks? See kõik oli sedavõrd abitu ja hale, et ma ei suutnud isegi meelelahutussaate selleteemalist uudisnuppu lõpuni vaadata.

Taustaks: Kirlian Camera «Solaris»

Fox Crime võiks oma tõlkijad mõrvata

Ma olen selline pervo, et vaatan telekast ainult filme... kõik need uudised, probleemsaated, reality show'd ja muu taoline võiks minupoolest küll olemata olla. Viimased paar aastat olen väga palju vaadanud just kanalit Fox Crime ja seepärast just siinsamas ma nende kallal ka irisen. Tõesti, nad võiks oma tõlkijad mõrvata... või siis neile vähemasti ihunuhtlust anda...

Jah, ma tean neid filmitõlkijate tüüpvabandusi... noh, et makstakse vähe ja tööd palju ja tuleb tõlkida kuulmise järgi ja ise supakad sisse toksida. Jah ma tean seda kõike ja see ei huvita mind karvavõrdki, sest mina kui lõpp-produkti tarbija tahan saada kvaliteetset toodet. Ja kui Fox Crime ei suuda korralikku eesti tõlget tagada, siis lisagu inglise subtiitrid... digiajastul ei tohiks see ju probleem olla.

Ja ma ei räägi mingitest peenetest tõlkenüanssidest või krüptilisi teadmisi nõudvatest olukordadest. Jutt on ikkagi labasest lollusest ja lõdvast ülenurgalaskmisest. Või kuidas näiteks seletada, et sarjades «Life» ja «The Wire» ei tee tõlkija vahet meeril ja majoril... või miks on sarjas «The Wire» vaimulike asemel ministrid..? Ja samamoodi võiks veel jätkata ja jätkata...

Taustaks: Sex Gang Children «Shout and Scream»

Eesti filmi peamine häda

Olen viimasel ajal sattunud teles ja wõrgus kõikvõimalikele Eesti filmi teemalistele sõnavõttudele ja aruteludele, kus ammusurnut püütakse ikka ja jälle iseäranis elusana näidata.

Tegelikult on Eesti filmil üks suur, õigemini ülisuur puudus ning sellest puudusest algavad ka kõik Eesti filmi hädad.

Eesti film on pseudo! Vaatad mistahes filmi ning tahaks kohe kadunud Stanislavski kombel hüüda: «Ei usu!»

Ma ei tea, et mis on selle pseudosuse peamine põhjus, et kas on tegijad lihtsalt eluvõõrad ja elavad miskites oma luuludes, aga võta algaja või võta meister, ikka on seesama jama...

Minu puhul on olukord juba selline, et kui ma filmi reklaamrullis miskeid pseudolõustu näen, et siis jääb ka film vaatamata. Keegi mulle selle eest ei maksa, et ma peaks end Eesti filmi vaatamisega piinama.

Üldiselt on Eesti filmides kaks kindlalt head asja: muusika ja kaameratöö. Mõnikord on õnnestunud ka näitlejad mängima panna. Peaaegu alati on aga vilets käsikiri. Võimalik, et käsikiri polnudki algselt vilets, aga iga lavastaja arvab siinmail, et ta on suur stsenarist ning kui käsikiri oligi hea, siis lõputud ümberkirjutamised on kõik hea selles ammu tapnud. Selles mõttes on hästi tüüpilised ka filmiametniku Karlo Funki enam kui ebapädevad mõtteavaldused Eesti kirjandusest ja filmile sobivatest lugudest selles.

Taustaks: B-Movie «Soundtrack»

Nädal teleka ees

Oeh, küll see lihtrahva elu võib ikka kole olla! (Pean silmas seda enamust, kelle ainsaks meelelahutuseks on telekavahtimine.)

Olin kogu eelmine nädal rängas palavikus ning kuna silmad ei kannatanud arvutit ja raamatuid ning kõrvad muusikat, siis polnudki muud teha, kui oma 38–39-kraadise palavikuga teleka ees tiksuda...

Ma ei räägi isegi filmdest ja telesarjadest, sest ega ma kõikse hullemat saasta kah ei vaadnud, aga uudised olid küll kohutavad. Ma ei saa üldse aru, et kes neid vabatahtlikult vaadata tahab, et kui kogu aeg miski ametnik või poliitik seal lihtsalt möliseb, ülbitseb ja teotab sedasama rahvast, keda ta teenima peaks. Eestlased on ikka tõesti kohutava kannatusega ja äärmiselt pikatoimelised, sest sellise käitumise eest peaks igas normaalses koosluses kerepeale saama... meil aga needsamad koonud muudkui õitsevad ja saavad isegi tagasivalitud...

Taustaks: Punish Yourself «Suck My TV»

Üks aus märul

See film on kui kinoomaniku ja märulisõbra unistus, sest filmis osalevad sellised kuulsad mehed nagu Sylvester Stallone, Arnold Schwarzenegger, Bruce Willis, Mickey Rourke ja Dolph Lundgren, pluss pisut nooremad, kuid mitte vähemkuulsad Jet Li ja Jason Statham. Selline staaride paraad ühes filmis, et anna aga minna. Rääkimata muudest tuntud nägudest ja nimedest.

Ma ei tea, et kuidas filmi «Palgasõdurid» stsenaristil ja lavastajal Sylvester Stallone'il selle staarikarja ohjamine õnnestus, aga kui pingeid oligi, siis filmi need ei jõudnud. Olgem ausad – filmil ei saa olla viite või seitset või veel rohkemat peategelast ning selle tulemusena enamus kuulsusi lihtsalt jalutab kord või paar üle ekraani, ütleb oma repliigid ära ning ongi kõik. Vanad mehed juba ning mõnel veel ka poliitiku karjäär käsil.

Filmi sisust ma ei kirjuta, sest keda huvitab märulifilmi sisu – õige, mitte kedagi! Oluline on laipade, õhkulastud inventari ja mõlgitud liiklusvahendite hulk. Kinnitan, et nende näitajatega on kõik enam kui korras. Üldiselt on korras ka muheda lõõbi ja äärmise isasusega, et sedagi jagub. Tõsi, lõõpimist oleks võinud pisut rohkem ja teravamat olla, aga pole hullu.

Nõrgalt olid filmis esindatud peksmist ja tapmist saatvad vaimukused, aga üks stseen puusnoa ja korvpalliga ning seda saatev ütlus annab põhjuse saavutuste tabelis ka sellesse lahtrisse rammus linnuke teha. Märksa parem on olukord ebatavaliste relvade ja selleteemalise filosoofiaga. Noh, et kuidas sa ei heldi, kui neeger võtab suure püssi, mis koledat häält teeb ja laseb vastastesse verise sihi sisse. Seda ju märulifilmist oodatakse, ega see mingi PÖFF pole.

«The Expendables» (2010), mis Eesti kinodes kannab pealkirja «Palgasõdurid» on pigem selline vanakooli märul. Ei, film on moodaslt tehtud ning tempo on kaasaegne, aga mul tulid vaadates küll igasugused rambod ja kommandod ja kiskjad meelde. Eks osaliselt aitas nostalgialaksule kaasa ka näitlejate valik ja tegevuskohad, aga tundub, et see film on osa sellest uuemast vanakooli märulifilmide lainest. Ilmselt on tegijad aru saanud, et kõikjal laiutav poliitkorrektne ja arvutigraafikaga ületapetud märul pole see õige asi.

Õige märul on ikka vaid higised ja mudased mehed, tuunitud ja ebaökod sõiduriistad ning üks ülesanne ja kõik sellega kaasnev. Naised? Jah, paar tükki neid filmis on, aga eelkõige on nad auhind, keda tuleb aidata ja kelle kõrval mehed veel mehemad välja paistavad. Ja mehed on selles filmis ikka nii isased, et kui vaja siis poetavad ka mõne napi mehise pisara.

Iga filmi kallal saab iriseda ja igast filmist võib vigu leida. «Palgasõdurid» pole selles suhtes mingi erand. Kuigi märulifilmi sisu pole oluline, võinuks käsikiri siiski pisut originaalsem ja tihedam olla. Ajuti vajub tempo maha ja siis jääb ka tegevus soiku. Ka oleks võinud mõnda tegelast pisut rohkem avada, iseäranis kehtib see palgasõdurite kamba neegri ja selle psühhiaatrit külastava valge mehe kohta. Ma sain aru, et tegu oli otsekui ühe ja väga pikkade traditsioonidega kambaga, aga see valge ja see neeger ilmusid ekraanile praktiliselt ainult tapatöö ajaks. Mind see küll häiris.

Aga see kriitika on tegelikult selline gurmaani pahur porin lookas laua taga, sest film mulle meeldis. Kui kasutada filmikriitikute maailmas üldiselt käibivat kümnepalliskaalat, siis kaheksa tärni tuleb nagu naksti ära.

* * * * * * * *

Antud kirjatükk ilmus eelmisel nädalal ajalehe «Meie Maa» lisalehes «Nädalalõpp».

Kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin loo ka siia blogisse.

Taustaks: B-Movie «The Soldier Stood Alone»

Soolatera teise silmas

Sattusin paar päeva tagasi mingi Vene väljaande wõrgulehele ning seal sattus mulle näppu üks õel kirjutis sellest, et kuidas Hollywoodis üldse ei teata Venemaad ning kui valesti Venemaad Hollywoodi filmides kujutatakse. Kirjutise ajendas aga film «Salt» (2010).

Ma ei ole seda filmi näinud ja ei plaani ka lähimas tulevikus vaadata ning seetõttu ei tea ma ka, et mis konkreetselt pälvis kirjutise autori ja lamisevate kommentaatorite pahameele. Noh, et lugesin ja unustasin sujuvalt. Ja ei viitsi ka seda kirjatükki uuesti üles otsida. Ja kas peaks..?

Selge, et Hollywood teeb filme eelkõige USA turule ning see, mida muu maailm arvab, see ei lähe neile korda. Aga kas Vene filmide puhul on see teistmoodi..? Kas Vene filmid ei näita teiste riikide elu vildakalt ja fakte moonutavalt?

Taustaks: L'Âme Immortelle «Durch Fremde Hand»

Kohustuslik Avatari-postitus

Ei saa mina teistest viletsam olla ja filmist «Avatar» (2009) kirjutamata jätta. Tõsi, film on mul veel vaatamata, aga kunas selline pisiasi kedagi seganud on...

Et kas oli ka hea film? Kindlasti mitte, sest kuidas saab hea film olla selline, mille kohta isegi kiitjad ütlevad, et sisu polnud.

Tegelikult on mul vaid kaks võimalust: et kas külastada mõnda vastavat wõrgukohta või sõita Tallinna. Isegi head sõbrad räägivad miskit ilmutuslikku ja ekstaatilist juttu sellest, et kuidas see film tuleb kindlasti ära vaadata. Elame-näeme, et kas õnnestub Avatari kiriku külastamist vältida, või ei õnnestu...

Taustaks: The Pussybats «Crimson Girl»

Kes on maialased?

Oma ulmeblogis ma juba kirjutasin filmist «A Day Without a Mexican» (2004), aga üks asi jäi siiski hinge kriipima...

Filmis kadusid ühel ilusal päeval Californiast kõik latiinojuurtega inimesed. Eks siis ka kõikvõimalikud teadlased, vandenõuteoreetikud ja muidu hullud rääkisid omi teooriaid ning üks nendest väitis, et ka kõik maialased kadusid. Filmi tõlkija Janno Buschmann võiks ikka teada, et eesti keeles räägitakse ikkagi maiadest!

Ma ei hakka sellest parem rääkimagi, et miskipärast tõlkis ta «sõjaseisukorra» «liikumiskeeluks». Jah, sõjaseisukord üldiselt sisaldab ka liikumiskeeldu, aga on siiski märksa laiem ja põhjalikum mõiste.

Tunnistan ausalt, et ma pole antud tõlkijaga kunagi kohtunud ning tean mehest vaid seda, et ta pidi väga vingel tasemel inglise keelt oskama. Kahjuks paistab ta eesti keele oskus nõrk olevat. Noh, et tüüp ei tea täiesti banaalseid asju! Ei teagi, et kas tegu on ahta silmaringiga, või elab mees (vaimselt) ingliskeelses keskkonnas? Igatahes kipub nõnda olema, et igas Janno Buschmanni filmitõlkes on ikka mõni «selline pärl», et hoia ja keela!

Taustaks: The Pussybats «15x60»

Quantum of Solace (2008)

Kui nüüd aus olla, siis olen ma kogu aeg pidanud James Bondi miskiks poppkultuuri nurisünnituseks.

Jah, selle tüübi eluloos on olnud helgeid hetki... eriti need, mis seotud Šoti patrioodiga, aga üldiselt on tegu miski lahja lakega.

Jah, ma annan aru, et eksagent võis neid romaane täitsa tõsimeeli vorpida, aga filmidest on saanud miski rämps, mida kõikvõimalikud (liba)munapäised kultuuripeded tähtsa näoga kiidavad.

Film «Quantum of Solace» (2008) on hale isegi Bondi-filmide lamedal skaalal.

Alguses miski lollakas kihutamine, siis tüütult pikad algustiitrid saadetuna nõmedast laulust, siis miski lollakas tagajamine, siis natuke juttu, siis taas üks kaklus ja tagaajamine jne.



Filmis on sisu ja elu samapalju kui roogitud raipel külmletis. Aga olgu! Ajaviitefilm ju! Aga see Bond, õigemini see näitleja!!! Kas hullemat koonu ei suudetud leida!? OK, enamus aega oli ta nägu tahmane ja kriimuline, aga see lembestseen, see oli küll üks haledamaid filmikunsti ajaloos...

Kui ma hiljuti filmi «The Dark Knight» (2008) vaatasin, siis arvasin, et nüüd on pikaks ajaks märk maas, et sedavõrd lolli altminekut enam niipea tulla ei saa, aga ei...

Taustaks: Kyoto Blue «Monument Of Tears»

Poola filmisõbrad teevad teadust

Siinolev pilt pärineb filmist «Seksmisja» (1984), millest ma oma ulmeblogis olen mitu postitust teinud.



Selle pildi ja palju sarnaseid leidsin ma aga saidist, mis mul paari päeva eest ühte Poola filmi otsides ette juhtus. Koha nimeks Nudografia ning tegu on poolakeelse saidiga, mis on pühendutud paljale naiseihule filmides, telesarjades jne. Tulenevalt keelest ja tegijatest on vaatluse all Poola näitlejannad ja nende sooritused.

Tegelikult võib seda suisa teaduslikuks saidiks pidada, sest wikiliku ülesehitusega andmebaas sisaldab lehekülgi 900 näitlejanna ja enam kui 1300 filmi kohta. Tõsine pühendumine!

Taustaks: Zeitgeist Zerø «It's Not Easy Being Strange»

Harry Potter ja neegrid

Eile sai hommikusöögi kõrvale vaadatud ühte Potteri-filmi ning taaskord kerkis mul küsimus neegritest selles maailmas.

Mäletan, et esimeses filmis mind kohutavalt häiris see röökiv neegrijõmpsikas, kes tribüünil lendluudpalli kommenteeris. Esiteks oli ta lihtsalt ebameeldiv tegelane... ja seda üldsegi mitte rassilistel põhjustel. Teiseks ei meenunud mulle (või ei märganud ma) raamatus üleüldse sellist tegelast. Filmis oli aga suvalisele kõrvaltegelasele liialt palju ekraaniaega antud... ja tundub, et eelkõige just rassilistel põhjustel.



Nüüd viiendat filmi (taas)vaadates oli jälle üks kõrvalosalisest neeger kolepalju aega ekraanil. Tundus lahe tüüp olevat, aga olukorras kus hulk mõnusaid kohti romaanist filmi ei jõudnud, on sellise tegelase rohke näitamine liigne luksus.

Uurisin pisut tausta ning sain teada, et Potterimaal on mehe nimeks Kingsley Shacklebolt ja et tegu on vägagi tegusa taadiga. Tore on! Samas tuleb tunnistada, et romaani lugedes mees küll meelde ei jäänud ning meelde ei jäänud ka mehe nahavärv.

Tegelikult on mul muidugi ükstapuha, et mis nahavärviga tegelased ekraanil ringi sibavad, aga selline lipitsemine neegrite ees mulle ka ei meeldi. J. K. Rowlingi romaanides olid küll asiaadid, aga neegreid seal küll polnud. Tundub, et filmides on hakatud seda «viga» hoolega parandama...

Taustaks: Switchblade Symphony «Wicked»

Filmide (küünilised) lühitutvustused

Eks igasugune toote tutvustamine on keeruline tegevus. Noh, et tarbija ostma sundida ja samas ka õilist reklaami(sõna)kunsti toota jne.

TITANIC: Crazy old widow disregards lifelong memories of husband, children, and grandchildren in favor of that one time she fucked a bum.

Filmide (ja ka raamatute) puhul ei tohiks tutvustus aga ka lõppu välja lobiseda.

LORD OF THE RINGS: Midget destroys stolen property.

Ning kindel on see, et mida lühem tutvustus, seda suuremat meisterlikkust see nõuab.

THE EXORCIST: Jesus trumps science.

Mõnus ja tabudega žongleeriv jõnks on samuti teretulnud... vähemasti tekitab ühiskondlikku diskussiooni...

SCHINDLER'S LIST: Wealthy industrialist expands not-for-profit ventures.

Kellele aga eelnevad näited meeltmööda olid, siis nemad leiavad rohkelt analoogseid filmitutvustusi siit.

Taustaks: And One «Movie Star»

Sügisball (2007)

Tegelikult polnudki mul kunagi plaanis seda filmi vaadata. Noh, et piisas juba tegemise käigus ajakirjandusse «lekkinud» kaadritest, et sai selgeks, et selliste lõustadega filmi ma ei vaata. Küsimus polegi näitlejates, sõnaga «lõust» tähistan ma pigem nende kehastatud tüüpe.

Eile õhtul sattusin teleka pulti klõpsides eneselegi ootamatult aga filmile «Sügisball».

Vaatasime kalli kaasaga seda pisut ning kaasa põgenes toast, öeldes: «Ma olen sellest juba küllalt kirjutanud, see veel puuduks, et ma seda vaatama peaks!» Või midagi samas vaimus.

Mina püüdsin pisut veel vaadata, aga kaua ei suutnud. Klõpsisin puldiga edasi ning miski veerand tunni pärast olin riigikanalil tagasi. Vaatasin veel pisut ning lülitasin teleka välja.

Filmi ma seega otsast lõpuni vaadanud ei ole. Filmist aga arvan küll! Ei pea kogu portsu ära sööma, et taibata, et tegu on söömiskõlbmatu kraamiga.

«Sügisball» on tüüpiline n-ö uue Euroopa kino, kus Hollywoodi-eitus on loonud omanäolise ja mõttetu stiili. Neis filmides pole algust, pole lõppu, midagi ei toimu kah... kõik on sumbuurne, kõik on detailides urgitsev, enamus neidsamu detaile on sealjuures veel kuidagi nihkes. Et sellist filmi vaadata, selleks peab palju aega ja kõvasti tahtmist olema. Aega ma leiaks, aga tahtmist pole... kohe üldse pole...

Võibolla segab mind see, et erinevalt paljudest, olen ma lugenud romaani «Sügisball» (1979) ning Mati Unt pole minu jaoks vaid nimi filmi tiitrites..?

Ei, tegelikult saan ma väga hästi aru, et miks selline film tehti jne. Ma lihtsalt ei kuulu sihtgruppi ning antud postitus on tingitud pisikesest protestivaimust selle lõputu hosianna vastu, mis selle filmiga kaasneb. Loomulikult ma mõistan, et kusen tõenäoliselt vastutuult, sest film, mis väljamaal auhindu saab ei saa ju halb olla...

Lisapunktid saab aga ETV, kes filmi sellisel ajal ekraanile pani. On mis on, aga süldi ja verivorsti kõrvale see tõesti ei sobi. Sellist filmi tuleks näidata suvel, kui väljas valge ja päike lõõskab tuppa... niigi see eesti inimene kogu aeg kaebleb, et pime sügis, talvemasendus ja üldse üks suur kaamos.

Kõik seda postitust illustreerivad kaadrid pärinevad filmi ametlikult kodukalt, mis on üks väheseid toredaid asju, mis selle filmiga seondub. Kuigi jah... seal üleval, sinisel ribal võinuks ka lehe nimi olla...

Taustaks: KieTheVez «M»

Ennast rahuldades mõtle Lainele

Pidasin vajalikuks levitada!
Kõigepealt tekst ise (originaal: rada7)...
Allpool ka midagi minult...

Ma loen Laine Jänese tekitatud teksti ja kujutan vaimusilmas ette kibestunud, kättemaksuhimulist krõhvat, umbes sellist aparatšikut, keda Mihkel Raud oma memuaarides kirjeldab, kes kiusas keni noori muusikuid puhtast elupõlisest rahuldamatusest. Ja siis ma näen mõne artikli kõrval naeratava Laine pilti ja mõtlen: milline sümpaatne ja sarmikas küps daam! Mis tal küll hakkas? Misjaoks ta peab tegema, seda, mida on otsustanud teha? Millised tumedad, ebamaised jõud on MILF-ministri enda võimusse haaranud? Ja kas poleks võimalik asjade praegust käiku siiski kuidagi muuta?

Täna hommikul käis mul peas klõps! Pole eriline saladus, et seksuaalmaagia on üks lihtsamini praktiseeritavaid ja samas suhteliselt tõhusaid meetodeid reaalsuse painutamiseks oma suva järele, eriti kui seda teha koordineeritult ja massiliselt. Autori algatatud wankathon lugejate seas päästis kultuskoomiksi "The Invisibles", ansambel Kiss tagas albumite müügiedu maagiliste nestete -- vere ja sperma -- tilgutamisega trükivärvi sekka; Kuratino viitas siinsamas foorumis hiljuti mingile bändile, mis palub fännidelt abi plaadi kujundamisel, et nad onaneeriksid ja ennast seejuures pildistaksid ja pildid bändile saadaksid... Ja lõppeks, proovimine ei maksa ju midagi ning võib olla uudne ning üllatavalt meeldiv kogemus!

Järgmine kord ennast rahuldades mõelgem Laine Jänesele! "Energiate koondumise hetkel" suunakem oma heasoovlikkuse ja armastuse vaimne vektor Laine poole ning kinnitagem sihtmärk, manades silme ette jänese tootemimärgi... (Kui ma oskaks joonistada, siis ma näitaks, milline see on. Samas võib kinnistava sümbolina kasutada ka Merkuuri märki, sellel ka jänesekõrvad küljes.)

Kvantmaagilise protsessi käivitamiseks on vajalik veel üks suunatud tahtepingutus, millega peaks kanaldatud loovenergia vagu süvendama, et taig ikka kindlamini korda läheks. Parim viis seda teha on anda oma soovide sihtmärgile teada, mida tal oodata on, ning seda võimalikult loomingulisel moel. Literaadid-sõnasepad: saatke Lainele kirglik armastuskiri ja/või pühendage talle sensuaalne poeem; ansamblid: looge Lainest lembelaule, mis jõuavad raadiote edetabeleisse ja ringiga ka ministritari kõrvade vahele; kunstnikud: maalige Lainest erootilise laenguga maale, vormige iharaid kujusid, koostage videokollaaže, milles mängite läbi tantristlikke rituaale, milles üks partner on Jänese maskiga, jne, jne. Laske vaimul vabalt lennata, tehke ettepanekuid siiasamma foorumisse.

Ja nii iga päev, kuni asjad paremaks lähevad. Lihtsalt kirja kirjutamine, paistab, ei aita, isegi kui koguda sinna alla sügavalt kaosemaagilised 23 allkirja. Ning tordiga loopimine madaldab ka loopijat ning viib diskussiooni lasteaia tasemele.

Kui Jänese barjäärid nõnda murrame ning kauni printsessi poliitneeduse lohe kammitsaist vabastame, võime ette võtta järgmise, juba karastunumat-kogenumat panust nõudva mutrikese Riigiaparaadis, näiteks Jürgen Ligi!

* * *

Pidasin ka omalt poolt vajalikuks seda teksti levitada, sest:

1. selle on tinginud valitsejate väärakus
2. see on tõesti vaimukas
3. mul on mõningatest asjadest tõesti villand saanud
   

Põhjuse(d) leiab siit:

1. Tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus
2. Hääletustulemused: 19. XI 2008, kell 15.44

Olukorra hinnang – (:)kivisildnik: Ajupehmenemine ja väärtused

Taustaks: Gothic Sex «Laments»

Lubatud maa

Vaatasin eile telekast õhtusöögi kõrvale filmi «Home Alone 2: Lost in New York» (1992) ning sain tõelise piibelliku ilmutuse osaliseks.

Mingil hetkel räägiti filmi subtiitrites mingist «lubatud maast»... inglise keeles oli siiski juttu nähtusest «promised land», mis eesti keeles on siiani olnud siiski «tõotatud maa»!

Tõsi, juba varem oli selles filmis sõna «bathroom» vasteks «vannituba», aga möönan, et tõlkija võis ainult tekstiraamatu järgi tõlkida ning ei pruukinud seetõttu aru saada, et kurjategija rääkis tualetist.

Filmi tõlkis SDI Eesti, tõlkija nime polnud targu märgitud.

Taustaks: Forseti «Sturmgeweiht»

Blogimise valu ja võlu

Oeh, blog.tr.ee uuendamine on vähemasti minu puhul blogimisele paraja põõna pannud. Kurat, igakord kui ma sinna blog.tr.ee-sse lähen, siis leian ma midagi vigast, mittetöötavat või arusaamtut. Püüad aru saada ja vihastud veel enam ning see vähene blogimisele mõeldud aeg läheb miski mõttetu ajukepi peale.

Nüüd avastasin järjekordse tšombe. Eelmises blog.tr.ee versioonis oli nupp, millega sai teatada uuest postitusest. Hea nupp oli, eriti ebaregulaarsete blogijate jaoks. Nüüd seda nuppu pole ja minu Ulmeseoste blogi viimasel postitusel Harry Turtledove «Joe Steele» kulus peaaegu 12 tundi, et blog.tr.ee selle üles korjaks!!! Ebanormaalne!? Ilmselt oleks see aeg pikemgi, aga ma taipasin selle postituse üle salvestada. Siit moraal: salvestage oma postitus mitu korda üle, siis jõuab see rutem lugejateni. Praktilised vaatlused vähemasti tõestavad seda.

Midagi ilusat kah! Reanimeerisin ja tuunisin muusikablogi, sest saadet enam pole jne. Ka sai tehtud meie perele eraldi kanal Krafinna ja Ulmeguru, mis koondab blogid mida peame.

Taustaks: In My Rosary «Just Like You»

The Return of the Dancing Master (2004)

Kuigi ma loen üsna palju kriminaalromaane on Henning Mankell minu jaoks seni vaid nimi. Tean, et antud autoril on isegi mitu romaani eesti keeles ilmunud, aga see on selline tühi teadmine.

Henning Mankell on kirjutanud ka romaani «Danslärarens återkomst» (2000), millest neli aastat hiljem valmis minisari «The Return of the Dancing Master».

TV3 näitas seda kahel õhtul pealkirjaga «Tantsuõpetaja naasmine». Film on tehtud Saksa ja Austria stuudiote koostööna ning kommertskaalutlustel ka inglisekeelsena. TV3 näitas aga miskipärast saksakeelset versiooni «Die Rückkehr des Tanzlehrers». Kas see milleski ka inglisekeelsest erineb, seda ma ei tea! Wõrgust avastasin, et ETV on näidanud filmi «Tantsuõpetaja tagasitulek» ka rootsikeelse origaanlpealkirjaga «Danslärarens återkomst»!? (Mis, nagu selgub, on hoopis teine film!!!)

Filmi sisu on pole alguses kuigi keeruline. Noh, et on oma metsamajas elajalikult tapetud endine politseinik. Tema noorem kolleeg asub asja uurima ning saab kohaliku politsei poolt enamjaolt üsna tõrjuva hoiaku osaliseks... tal soovitatakse korduvalt koju sõita ja antakse mõista, et võidakse ta ülemustele teatada...

Siis selgub, et endine politseinik on kunagi ammu nime vahetanud... et tal on selles kandis juba ammust ajast tuttavaid... et kohalesaabunud tütar väidab et ta isa ei tundnud õieti keegi... ekspolitseiniku tuttava naisterahva riidekapist leitakse natsivorm... ning siis tapetakse endise politseiniku naabrimees...

Filmi peamiseks miinuseks on vast tahtmatu jaburus. No ei usu ma, et politseinik muudkui murrab igale poole sisse, olgugi et juurdluse huvides... eriti ei usu ma seda mingist Rootsi politseinikust! Eradetektiiv vast veel, aga mitte politseinik!!! Kui olla küüniline, siis ütlekski, et kõikse veenvam ja vähem jabur oli viiuldaja koer.

Eriliselt jaburaks muutus aga film siis, kui selgus, et kõige taga on miski muldvanade natside salaorganisatsioon. Nojah, nüüd siis leiti kurja juur!!! Möönan, et kuritegusid võib teha igaüks ning ilmselt on igas salaorganisatsioonis omad hullukesed ja fanaatikud. Aga see, milliseid ehmunud näod politseinikele pähe tulid, kui natsivärki mainiti – see oli lihtsalt naeruväärne.

Film oligi paras pseudo-värk. Noh, et üksildane kant, iseäranis jõhkrad veretööd, kogu Rootsit hõlmav natsiorganisatsioon jne. Põhjalikult segane nagu miski paranoidse vandenõuteoreetiku märg unenägu. Samas tuleb tunnistada, et miski loid võlu selles filmis oli, et ma ju siiski viitsisin järgmisel õhtul teist osa vaadata ning viitsin isegi siin kirjutada. Koju siiski ei ostaks ja pole ma sugugi kindel, et isegi järgmisel võimalusel vaataks...

Taustaks: :wumpscut: «Line Of Corpses»

Suur film?

Olen tahtnud sel teemal ammu midagi öelda, aga ikka on ununenud. Ma tegelikult tahaks tõesti teada, et milline turundus«geenius» mõtles TV3s välja sildi «Suur film» ning kuidas ta seda endale ja ülemustele defineeris? Noh, et kui mina kuulen sõnaühendit «suur film», siis arvan, et see võiks ikka olla miski linateos, mis on filmilukku jälje jätnud, pigem suisa pöördelise jälje. Millise jälje on jätnud näiteks «Spider-Man» (2002) või «The Running Man» (1987)? Ja miks ei ole siis suur film «The Delta Force» (1986). Kõik kolm on ju ajalik saast, milles esineb omi helgeid hetki.

Samas näitab telekanal Alfred Hitchcocki tõeliselt suuri filme «The Birds» (1963) ja «Vertigo» (1958). Et kas on liiga ürgsed ja pööblile arusaamatud? Või mõni «geenius» lihtsalt ei pea neid suurteks filmideks? Ilmselt ei saagi ma seda teada...

Eks tegelikult mul ole omad kahtlused selle n-ö suure fimi valikuprintsiibis. Mulle tundub, et need filmid peavad olema pärit vähemasti 1980ndate keskpaigast, mis annab ka aimu valikut tegeva isiku vanusest. Noh, et uued ja rämpslikud kassahitid ja noorpõlve videolemmikud.

Selles kontekstis on uskumatult sümpaatne, et järgmine «Suur film» on «The Sixth Sense» (1999) – esimene film, mille puhul ka minul ei teki tõrget säherduse sildi kasutamiseks. Ja seda üldsegi mitte seepärast, et M. Night Shyamalan on üks mu lemmiklavastajaid.

Taustaks: The Beautiful Disease «Reise»

Russ Meyer ja ta rinnakad filmid

Ilmselt on enamus inimesi oma elu jooksul näinud paraja laadungi pornofilme. Naisterahvad vaatavad pornot ilmselt vähem või nad salgavad seda tõsiasja rohkem. Porno all pean silmas filme, mille tegevus tiirleb eelkõige seksi ümber ning kus põhirõhk on paljal pinnal ja panemisel. Teisisõnu välistan ma siivsama osa koolinoorte kiimakomöödiatest ja muu säherduse plaani... samas ei näe ma põhjust teha vahet n-ö pornol ja erootikal.

Isiklikult minu jaoks on kõikse olulisem porno lavastaja Russ Meyer. Ma ei saaks öelda, et ükski tema film oleks kinokunsti verstapost, aga mehe pühendumus ja järjekindel oma asja ajamine on see, mis mind ta loomingus võlub. Võiks öelda küll, et suisa märgilise tähendusega taat.

Kindlasti kirjutan ma kunagi Russ Meyerist pikemalt. Ilmselt siis, kui olen neid filme uuesti näinud. Omal ajal on nähtud ligi 2/3 taadi loomingust ning muljed on siiani eredad. Mitte paljas pind ja panemine ning loomulikult mitte ka Russ Meyeri suurte rindade fetiš... pigem just see, kuidas taat pornofilmi vormis kritiseerib ühiskonda ja naerab ühiskonna tabude ja tobedate kokkulepete üle.

Kelle jaoks Russ Meyer on aga päris tundmatu nimi, see võib lugeda vastavat Wikipedia kirjet.

Taustaks: Rozz Williams & Gitane Demone «A World Apart»

Homer Simpson pandi eurole

Olukorras, kus kogu uudisteruum on täidetud tüütu olümpia, masendavalt kultuurivaenuliku kokkuhoiupoliitika ja traagiliste Gruusia uudistega... sellises olukorras oli suisa sõõm värsket õhku nupuke Homer Simpsoni triumfi teemadel. Iga aruka mehe suur eeskuju leidis lõpuks tee üheeurosele mündile... tõsi, esialgu küll valerahategijate käe läbi, aga pretsedent on loodud. Uudis ise siin!

Taustaks: Rozz Williams & Gitane Demone «In Every Dream Home a Heartache (Reprise)»