30.11.06

Rammstein «Völkerball»


Sai linnas käidud ning enesele ootamatult avastasin, et Rammsteini uus DVD on isegi siia provintsi müügile toodud. Vähe sellest, suisa kolm erinevat varianti oli. Sai siiski valitud DVD karp, aga ühe DVD ja CD-ga versioon. Leidsime naisega mõlemad, et miski kahe dokumentaalijupi eest 100 EEKu rohkem maksta on liiast. Meil pole vist isegi eelmistel Rammsteini DVD-l kõik lisad vaadatud... videoklippide tegemiste omad kindlasti mitte. Mind ei häiri, kui need lisad on ... samas ei ole ma nõus nende eest kopikatki juurde maksma, sest enamjaolt on DVD lisad ikka suht ebavajalik kraam. On üksikuid erandeid, aga need pigem kinnitavad reeglit.

Nagu eespool sai öeldud, on meil albumi «Völkerball» tavaväljalase, mis sisaldab siis kontsert DVD ja kontsert CD. Said mõlemad täna ka läbi kuulatud. Mulje on hea... ja milline see olla saakski? Samas pean ütlema, et Tallinna kontserdil oli tulevärk minuarust võimsam, kui DVD-l oleval Prantsuse omal. Tõde on ilmselt aga lihtsam: pilt ei anna kogu ilu edasi. Selle valguses mõtlen, et milline siis see Berlini kontsert veel reaalsuses välja nägi? Ja kui neid kahte kontsert DVD-d võrrelda, siis tuleb tunnistada, et see Berlini oma on parem. Nojah, ning ega bänd pole siiani paremat albumit teinud kah, kui «Sehnsucht». Millega ei taha ma muidugi öelda, et nagu oleks «Völkerball» halb produkt. Ei, kindlasti mitte! Lihtsalt mõni bänd on enda jaoks lati nii üüratult kõrgele ajanud...

Taustaks: Rammstein «Morgenstern»

Loll valge naine


Püüan nüüd kuuks ajaks telesarjaga «Lost» ühele poole saada.

Samas ei saa ikkagi märkimata jätta, et Shannon on eriliselt rõlge hani. Ma ei räägi sellest, et ta loll on ... tegu on lihtsalt eriliselt ennasttäis ja arulageda kujuga. Ma täitsa imestan, et keegi talle seal saarel lõuga ei sõitnud. Võimalik, et keegi ei tahtnud käsi määrida... võimalik, et ajusurnud USA kontekstis ongi säherdune tegelane osa normist. Oleks ta veel ilus (mitte, et see mingeid õigustusi annaks), aga siis ma võibolla saaks aru, et miks mehed värdja maha löömata jätsid. Või ongi üldise arvamuse järgi säherdune asi/olend ilus..?

Taustaks: VNV Nation «Holding On»

28.11.06

Teadmata kadunutest ... veelkord


Meil on peres praegu telesarja «Lost» esimese hooaja pohmakas. Õigemini hakkab see juba üle minema... kuid esmaspäev läks küll taastumise peale, sest laupäeva öö ja pühapäeva jooksul 25 seeriat ära vaadata pole just naljaasi. Aga patt oli ka pooleli jätta... ning sellises valguses on mul kahju inimestest, kes peavad asja vaatama telest koos reklaamiga ja sagedusega üks osa nädalas. Mina vist nõnda ei vaataks... õnneks sellist kiusatust ka ei teki, sest elan aladel, kus ükski nähtav telekanal seda sarja ei näita.

Esimese hooaja lühike kokkuvõte oleks järgmine. Shannon oleks tulnud esimesel päeval liigi puhtuse huvides maha lüüa. Loodan, et Charlie end teises hooajas surnuks kimub, aga niikuinii ei tee ta seda. Kahju! John Locke on vaieldamatult kõige asisem tüüp sellest kambast – selles taadis on sisu. Hurley ja Sawyer on kaks tüüpi, kes iga osaga ühe sümpaatsemaks muutuvad. Ja loomulikult tuleb ära mainida sõge prantslanna Danielle Rousseau.

Kui midagi traagilist ei juhtu, siis on meil jõuludeks teise hooaja karp käes. Ja siis läheb jamaks, sest kolmas hooaeg saab DVD-le alles 2007. aasta sügisel...

Taustaks: Legacy Of Music «Feed The Fire»

27.11.06

Andreas Eschbach «Solarstation»


Kui ma selle romaani wõrgupoest tellisin, siis oli mul valida kahe Andreas Eschbachi romaani vahel. Valisin selle, sest see tundus rohkem ulmeromaan olevat ja see teine rohkem thriller. Tegelikkus osutus kahjuks märksa ühekülgsemaks: romaan «Solarstation» (1996) oli samuti thriller. Ulmelise osaga on pisut enam vaeva nähtud ja see ulme on samuti rohkem ulme, kui sedasorti raamatutes reeglina kombeks. Skeem on aga ikka seesama: alguses kiire tapatöö, siis uimerdamist läbisegi seksi ja suhteseebiga ning lõpuks see viimase hetke dramaatiline rabelemine. Usun, et ulmekauge publik neelas tänu sellisele skeemile romaani paremini alla... mind pani romaan oma etteaimatavuses ajuti suisa haigutama.



Kõik eeldused lugemiselamuseks olid aga olemas. 1996. aasta veebruaris Müncheni väikekirjastuse Schneekluth poolt avaldatud romaan võitis järgmisel aastal kaks olulisemat saksa ulmeauhinda: SFCD-Literaturpreis ja Kurd Laßwitz Preis. Ühe auhinna võitmine ei näitaks ehk midagi, aga kui romaan saab kaks erinevat auhinda (ja teada on, et reeglina nendega nii ei juhtu), siis oleks justkui alust midagi loota. Florian Breitsameteri kiidukõne romaanile lubab samuti korraliku lugemiselamust ning ega kordustrükid suurkirjastuses Lübbe kah just peletavalt mõju... eriti kui kaanel õnnestunult valitud David B. Mattingly pilt või kui romaan antakse välja kirjastuse 50-ndaks juubeliks. Viimatimainitu käib selle 2003. aastal ilmunud kogumiku kohta, kus ühtede kaante vahele said romaanid «Solarstation» (1996) ja «Kelwitts Stern» (1999).

Romaani esimene tõlge ilmus 2000. aastal prantsuse keeles. Lugesin lugemisjärgselt prantsuse kriitikat (niipalju kui wõrgust leidsin) ning eneselegi üllatuseks avastasin, et see kõik on kuidagi liialt positiivne. Jah, ollakse üllatunud, et teos erineb autori esikromaanist «Die Haarteppichknüpfer» (1995) nagu päev ööst, nenditakse ka tõika, et raamatul on raha lõhn küljes, aga üldiselt siiski kiidetakse. OK, võibolla oli tõesti ootamatu, et Euroopa ulmekirjanik kirjutas lähituleviku ja lähikosmose ainelise technothrilleri. Vähemasti tundub nõnda, sest suurim tunnustus langes prantsuse pressis eelkõige materjalile ja teemale.

2002. aastal ilmus romaan ka itaalia keeles ja aasta hiljem vene keeles. Itaalia tõlge kandis miskipärast pealkirja «Nippon Story» ning siit leiab tõlkijapoolsed põhjendused, et miks nõnda? Kui prantsuse ja itaalia lugeja võttis romaani vastu heatahtliku huviga, siis vene lugeja suures osas ignoreeris raamatut. Arvan, et põhjuseks pole ei romaani tase, ega ka Jelena Pervušina tõlge... põhjus on vene lugeja üldiselt tõrjuvas hoiakus kõige suhtes, mis ei pärine Venemaalt või Ameerikast. Erandeid on, kuid üldiselt ei erine vene lugeja selles küsimus oluliselt ameerika omast. Ehk oleks romaan vene keeles ka rohkem vastukaja saanud, kui oleks ilmunud mõnes tuntud raamatusarjas... kahjuks ilmus aga kirjastuse «АСТ» uues ja huvitavas sarjas «Мировая фантастика», mis ei jõudnud isegi kümnenda raamatuni. Kas oli tegu kirjastusepoolse saamatusega, halbade asjaoludega või hoopis vene lugeja vajakajäämistega... igatahes polnud süüd sarjas ilmunud romaanidel.

Kuna ma saksa keelt ei valda (vähemasti romaani mahus), siis tuli minulgi lugeda seda vene keeles ja pealkirjaga «Солнечная станция». Lugemine venis ja olin lugemisjärgselt üsna pettunud, aga mu pettumuse põhjuseks võis olla ka Andreas Eschbachi heade lühilugudega liialt kõrgele tõusnud ootused. Autorit ma selle romaani pärast veel enda jaoks maha ei kanna... küll suhtun tema loomingusse nüüd aga pisut ettevaatlikumalt.

Taustaks: Autunna Et Sa Rose «Neue Wirklichkeit (Edit)»

26.11.06

Which LOST character are you?


Which LOST character are you?



Charlie
You are Charlie You are an ex-rocker trying to kick a drug habit. While on the island you have met a very nice girl Claire.
Take The Quiz Now!Quizzes by myYearbook.com


Ma ei saaks öelda, et testi tulemus mind kuidagi rõõmustaks, sest see Charlie on minuarust konkurentsitult kõige nõmedam kuju selles sarjas. OK, see blond tibi on veel nõmedam, aga räägiks siiski olenditest, kes inimese normi ära täidavad. Äh, tegelikult on see test lihtsalt nõme... ja kui see varem kohale ei jõua, siis eelvimane küsimus paneb asja paika.

Taustaks: Psyclon Nine «Anaesthetic (For The Pathetic)»

Teadmata kadunutest


Viimasel käigul Kilulinna sai ostetud telesarja «Lost» esimene hooaeg. Polegi vist midagi sedavõrd pimesi ostnud, sest ei mina, ega ka Krafinna polnud sellest sarjast minutitki näinud... ka olid tuttavate arvamused seinast seina. Aga ostsime siiski... ja ei kahetse. Kahe päevaga 10 osa vaadatud ja see teine päev pole ju veel ka õhtal. Oletan, et hiljemalt ülehomseks hommikuks on karbil esimene tiir peal.

Seoses telesarjaga «Lost» tekkis mul ka üks pisuke mõte... õigemini üks veendumus sai taas kinnitust. Veendumus on selline, et enamus isikuid, kes kirjutavad filmidest (kohalikus) ajakirjanduses... et enamus neist on tohutult vähese filmivaatamiskogemusega. Kindlasti nad on midagi vaadanud, aga tõenäoliselt on see olnud miski kriitikute poolt kiidetud festivaliudu... st. vaatamiskogemus on ühekülgne. Tulemusena saab lugeda miskit võhiklikku ja sisutühja udutamist, kus kirjutaja harimatusest tingitud «maailmaavastuslik» elamus kanditakse ümber objektiivseks reaalsuseks. Lühidalt: kui miski on uudne «analüütiku» jaoks, siis «analüütik» arvab, et see on uudne kõigi jaoks!

Taustaks: Bastards Of Love «Release (feat. Nora Below)»

25.11.06

Sildid külge


Pärast teatavaid kõhklusi läksin täna siis beetale üle... esialgu ei kurda. Beetaversiooni põhivõlu on vast sildinduses. Panin siis ka vanadele postitustele sildid külge ning tulemusena sain vägagi huvitava statistika. Populaarsemad sildid on:
1. filmid (58)
2. oli öelda (38)
3. mina (37)
4. eesti elu (32)
5. raamatud (27)
6. kirjandus (25)
7. ajakirjandus (24)
8. testid (23)
9. muusika (21)


Eks osa postitusi omab korraga mitut silti ning seda sildindust oleks saanud veelgi konkreetsemaks teha... st. silte oleks võinud veelgi rohkem olla. Usun, et statistikat see oluliselt muutnud poleks ning ega see statistika polegi peamine... peamine siiski võimalus kuidagi omi postitusi sorteerida... ja seda sorteerimist ei saa ju omaette eesmärgiks muuta.

Taustaks: Elis «Show Me The Way»

24.11.06

How Geeky Are You?


Your Geek Profile:

Academic Geekiness: Low

Fashion Geekiness: Low

Gamer Geekiness: Low

Geekiness in Love: Low

General Geekiness: Low

Internet Geekiness: Low

Movie Geekiness: Low

Music Geekiness: Low

SciFi Geekiness: Low


Taustaks: ESC «Matte»

23.11.06

Kassetidebüüt




Kunagi olid sellised asjad nagu helikassetid. On veel praegugi, aga CD-d on neile üldiselt siiski põõna pannud.

Leidsin äsja ühest blogist viite kohale, kus saab kujundada omale meelepärase helikasseti. Mida ma kohemaid ka tegin, sest edevus ei anna häbeneda...

Taustaks: The Pussybats «Your Horrorshow»

22.11.06

Minu naine on moslim


Circa kuu aega tagasi linnas käies saime naisega huvitava elamuse osaks.

Ajamaja ristmikul kohtusime miski mutikesega, kes Krafinnat nähes pobises: «Näe, moslim.» Lihtsa saare naise ajud on ilmselt EbW poolt nõnda siledaks pestud, et maaniulatuvas mustas mantlis (ja kapuutsiga) naist nähes viirastus talle kohe islamiterrorist. Tädike oli tõesti ehmunud ning samas esmapilgul eriti soga ei tundunudki. Iseäranis hämmastab aga sõna «moslim»... vaat kuhu viib keeleline kombelõtvus, mis lubab õige «moslemiga» paralleelselt kasutada väära «muslimit».

Taustaks: Distorted Memory «Disciples Of The Watch»

21.11.06

Kuuldused minu surmast


... on tugevalt liialdatud. (Või kuidas see Mark Twaini ilmkuulus lause oligi?)

Paljud inimesed on olnud suisa mures, et miks ma ei blogi... et kas on midagi juhtunud. On suisa helistatud ja msnitud, et kas tervis korras jne. Tänan küsimast, aga üldiselt korras ... noh, et uusi haigusi pole ilmnenud ja miskeid haiglaskäike ei planeeri. Blogimine pole ju elusoleku mõõdupuu, eriti kui paus selline sunnitult vabatahtlik. Blogipaus oli osaliselt teadlik: tahtsin enda jaoks selgeks mõelda, et kuidas edasi. Ilmselt saab edaspidi mul mitu blogi olema, aga sellest edaspidi. Teisalt oli (ja on) ka palju muid töid ja tegemisi, mis blogimist takistasid. Ka neist kirjutan edaspidi... sügisestest õuetöödest ma siiski ei kirjuta.

Taustaks: Novalis «Of The Golden Future Time»