Olen juba siin ja siin oma blogis kirjutanud tekstidest, mis kuuluvad nn. Deeptowni-sarja. Jutt siis Sergei Lukjanenko romaanidest «Лабиринт отражений» (1997) ja «Фальшивые зеркала» (1999). Autor on ka kolmas kord samast maailmast kirjutanud, aga see kolmas kord oli pisut teistmoodi...
Kõigepealt tuleks mainida, et «Прозрачные витражи» on vaid 70. leheküljeline lühiromaan, aga mitte kolme-neljasaja leheküljeline romaan. Ülalpool on näha kaanepildid kogumikest, kust selle teksti leida võib. Kõigepealt ilmus see lühiromaan aga wõrgus... täpsemalt öeldes avaldas autor selle wõrgupoe оЗон kodulehel. оЗон avaldas kõigepealt intervjuu «До встречи на улицах Диптауна!» ning siis ka lühiromaani otsa. «Прозрачные витражи» ilmus seal 2000. aastal juulist septembrini ja ilmus põhimõttel, et üks osa nädalas. Pisut eriliseks tegi publikatsiooni asjaolu, et Sergei Lukjanenko kirjutas seda avaldamise käigus ning võttis arvesse eelmise nädala osa põhjal tehtud lugejate märkusi.
Teksti saamis- ja ilmumislugu on pisut omapärane ning pisut omapärane on ka lühiromaan ise. Nii näiteks ei tegutse selles lühiromaanis enam daiver Leonid... peategelaseks (või tuleks öelda kangelannaks) on hoopis Venemaa Siseministeeriumi töötaja, kes läheb inspekteerima Deeptownis asuvat vanglat.
Pikem seletamine olekski kurjast, sest ei saa ju inimestel lugemismõnu ära võtta. Ka ei asenda ka kõige põhjalikum sisututvustus teksti lugemist. Lugeda aga tasub... eriti neil, kel sarja kaks eelmist romaani loetud. Kel romaanid lugemata, neil võib arusaamisega isegi raskusi olla.
Taustaks: Nautilus Pompilius «Бриллиантовые дороги»
No comments:
Post a Comment