Minult on teinekord küsitud, et kas ma vihkan Eestit, et miks ma nii kriitiline olen? Eks neis kahes küsimuses ongi kogu meie aja juhmus koos, et inimene peab olema haiglaselt positiivne ning kui oled vähegi kriitiline ja kogu aeg «mää-mää» ei ütle, siis oled kuri ja vihkad.
Ütlen siis ausalt ja otse: ei, ma ei vihka Eestit ja eestlasi. Jah, mulle on see maa siin oluline... «armastus» oleks vast liialt pateetiline sõna... üldiselt meeldivad mulle ka inimesed siin maal... jah, pisut lihtsakoelised nad mu maitse jaoks on, aga saame hakkama... jah, mulle meeldib et elan riigis nimega EW, aga mitte CCCP... iseküsimus, et sellele riigile ei meeldi mina ja teised inimesed...
Mis selle riigiga siis valesti on? Indrek Mesikepp avaldas täna loo «Vabariigist ja mitte Vatikanist» ning seal on enamus asju ka kenasti ära öeldud. (Jah, ma pole seal üsna mitme asjaga nõus, aga suures plaanis kirjutaks sellele tekstile alla küll.)
Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»
Showing posts with label ametnikud. Show all posts
Showing posts with label ametnikud. Show all posts
24.2.12
Pidupäeva paraad
31.12.11
Aasta jagu päevi huvitavat aega
Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu aastalõpumõtisklus «Aasta jagu päevi huvitavat aega».
Sellised mõtted mul olid ning kindlasti jäi midagi ütlemata, aga alati jääb midagi ütlemata.
Võetagu seda lugu ka kui minupoolset hea vana-aasta lõpu ja õnneliku uue aasta soovimist. Suuremaid sõnu ei tahakski teha, sest elu läheb edasi ja muutub vaid number... ülejäänud muutused toimuvad õnneks siiski omasoodu.
Taustaks: Kirlian Camera «I'm Not Sorry»
Hiinlastel on ütlus: et sa elaksid huvitaval ajal. Olgem ausad – tegelikult on see siiski needus ning eks me siin Eestimaal juba enam kui paarkümmend aastat selle needuse all ka kannatame. Elame huvitaval ajal.
Sellised mõtted mul olid ning kindlasti jäi midagi ütlemata, aga alati jääb midagi ütlemata.
Võetagu seda lugu ka kui minupoolset hea vana-aasta lõpu ja õnneliku uue aasta soovimist. Suuremaid sõnu ei tahakski teha, sest elu läheb edasi ja muutub vaid number... ülejäänud muutused toimuvad õnneks siiski omasoodu.
Taustaks: Kirlian Camera «I'm Not Sorry»
22.12.11
Eesti Post ja nende jõuluimed
Kuna Eesti Vabariik keelas mul lehtedes kirjutamise ära, siis postitan siia, kuigi sellest jamast saaks suisa mitu lugu...
Juhtus nõnda, et sel aastal me ei jõudnudki detsembris Pärnusse. Tavaliselt oleme siis ka miskit jõulunänni vahetanud, aga kuna me ei jõudnud, siis tekkis mu õel kole mõte saata meile Eesti Postiga pakk.
Mõeldud-tehtud, läks eelmise nädala laupäeval Pärnus postkontorisse ja saatis paki. Küsis veel ka, et millal see kohale võiks jõuda... lubati, et kolmapäeval või siis reedel... sõna «neljapäev» Pärnu postiametnik ilmselt ei tea.
Kuna õde juba saatis, siis otsustasime, et saadame ka neile ning kallis kaasa panigi Kuressaares mu õele paki posti... pani ka ühele teisele Pärnu tütarlapsele paki teele.
Miks Kuressaares? Meil külas likvideeriti postkontor ära ning kuigi lähim postkontor asub kümne kilomeetri kaugusel Kihelkonnal, on logistiliselt lihtsam minna provintsipealinna Kuressaarde. (Naine kirjeldas õhtul värvikalt, kuidas Kuressaare postkontori mutid klientide kuuldes valjult oma eraelu arutasid ja kuivõrd umbsed nad oma tööküsimustes olid, aga see pole praegu teema.)
Teisipäeval sai see teine Pärnu tüdruk oma paki kätte, mu õde aga mitte. Õhtul kallis kaasa siis huvipärast kontrollis, et kus see asub. Pärnus asus, oli juba pool kaheksa hommikul saabunud. Teisipäeva jooksul igatahes õde mul selle paki kohta teadet ei saanud, kättetoimetamisest rääkimata... kolmapäeval hommikuse postiga ka mitte... õhtupoole siiski teade tuli. Õe poolt mulle saadetud pakist polnud aga ikka veel kippu ega kõppu.
Täna neljapäeval avastasin siis oma postkastist teate, et mulle on tulnud pakk. Teadet hoolikamana lugenud, lõi mul korraks silme eest mustaks – selgus, et see pakk asub provintsipealinnas Kuressaares. Teatel oli miski telefoninumber, millega saab saadetise koju tellida. No tore on! Helistasin, tegu oli Tallinnas asuva kandekeskusega, mis üllatuslikult tegeleb ka provintsis asuvate pakkidega. (Tunnistan, et ma olin üsna marus ning telefonil vastanud ja kanges eesti keeles rääkinud tütarlaps kuulis ilmselt seda, mida kuulma ei pidanud, aga ma kogusin end ja vabandasin.)
Eks ma siis leppisin kokku, et pakk tuuakse meile homme koju. Kellaajast muidugi juttu polnud, seega tuleb ilmselt kogu päev olla pakitooja valvel. Ja et päev ikka täie ette läheks, siis helistasin Pärnusse ja uurisin, et kas pakk käes? Oh, ei! Pärnu postkontor ütles mu õele, et neil on kiire ja neil pole aega pakki tuua ja tulgu ta ise pakile järgi.
Ausaltöelda kerkis mul nende kolme postipaki liikumise peale hulk küsimusi, millele vastust ma ei loodagi saada, sest vastus on niikuinii korporatiivne möla, mille sisuks on, et Eesti Postile on niimoodi mugavam ja kasumlikum ning kõik toimub kliendi parema teenindamise huvides.
Õela inimesena panen need mõtted siiski kirja:
Jah, ma saan aru, et Tallinnasse tehtud suur sorteerimisjaam ja suur kojukandekeskus vajavad tegevust ning ilus vaadata, et kuidas tehas uugab. Aga tegelikult ei taha ma aru saada, sest tänu sellele postiteenuse hinnad meil muudkui tõusevad ja posti liikumine aeglustub. Võiks ju kogu posti Tallinnasse jätta ja siis inimene helistab, et kui tal vaja on... järsku tal polegi seda kirja/pakki vaja ning Eesti Post ei peagi midagi tegema?
Täiendus! Just äsja helistati mulle Pärnust ja öeldi, et ootamatult otsusti neile ikkagi pakk koju kätte tuua... et ongi juba käes... huvitav, et kas mõni suur ülemus luges mu blogi..?
Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»
Juhtus nõnda, et sel aastal me ei jõudnudki detsembris Pärnusse. Tavaliselt oleme siis ka miskit jõulunänni vahetanud, aga kuna me ei jõudnud, siis tekkis mu õel kole mõte saata meile Eesti Postiga pakk.
Mõeldud-tehtud, läks eelmise nädala laupäeval Pärnus postkontorisse ja saatis paki. Küsis veel ka, et millal see kohale võiks jõuda... lubati, et kolmapäeval või siis reedel... sõna «neljapäev» Pärnu postiametnik ilmselt ei tea.
Kuna õde juba saatis, siis otsustasime, et saadame ka neile ning kallis kaasa panigi Kuressaares mu õele paki posti... pani ka ühele teisele Pärnu tütarlapsele paki teele.
Miks Kuressaares? Meil külas likvideeriti postkontor ära ning kuigi lähim postkontor asub kümne kilomeetri kaugusel Kihelkonnal, on logistiliselt lihtsam minna provintsipealinna Kuressaarde. (Naine kirjeldas õhtul värvikalt, kuidas Kuressaare postkontori mutid klientide kuuldes valjult oma eraelu arutasid ja kuivõrd umbsed nad oma tööküsimustes olid, aga see pole praegu teema.)
Teisipäeval sai see teine Pärnu tüdruk oma paki kätte, mu õde aga mitte. Õhtul kallis kaasa siis huvipärast kontrollis, et kus see asub. Pärnus asus, oli juba pool kaheksa hommikul saabunud. Teisipäeva jooksul igatahes õde mul selle paki kohta teadet ei saanud, kättetoimetamisest rääkimata... kolmapäeval hommikuse postiga ka mitte... õhtupoole siiski teade tuli. Õe poolt mulle saadetud pakist polnud aga ikka veel kippu ega kõppu.
Täna neljapäeval avastasin siis oma postkastist teate, et mulle on tulnud pakk. Teadet hoolikamana lugenud, lõi mul korraks silme eest mustaks – selgus, et see pakk asub provintsipealinnas Kuressaares. Teatel oli miski telefoninumber, millega saab saadetise koju tellida. No tore on! Helistasin, tegu oli Tallinnas asuva kandekeskusega, mis üllatuslikult tegeleb ka provintsis asuvate pakkidega. (Tunnistan, et ma olin üsna marus ning telefonil vastanud ja kanges eesti keeles rääkinud tütarlaps kuulis ilmselt seda, mida kuulma ei pidanud, aga ma kogusin end ja vabandasin.)
Eks ma siis leppisin kokku, et pakk tuuakse meile homme koju. Kellaajast muidugi juttu polnud, seega tuleb ilmselt kogu päev olla pakitooja valvel. Ja et päev ikka täie ette läheks, siis helistasin Pärnusse ja uurisin, et kas pakk käes? Oh, ei! Pärnu postkontor ütles mu õele, et neil on kiire ja neil pole aega pakki tuua ja tulgu ta ise pakile järgi.
Ausaltöelda kerkis mul nende kolme postipaki liikumise peale hulk küsimusi, millele vastust ma ei loodagi saada, sest vastus on niikuinii korporatiivne möla, mille sisuks on, et Eesti Postile on niimoodi mugavam ja kasumlikum ning kõik toimub kliendi parema teenindamise huvides.
Õela inimesena panen need mõtted siiski kirja:
- Kuidas saab post XXI sajandil ja nii väikeste vahemaadega nii aeglaselt liikuda?
- Kuidas saab kahe paki kättetoimetamine samas linnas niipalju omavahel erineda, kuigi korterid asuvad üksteisest kahe bussipeatuse kaugusel?
- Kuidas saab keelduda paki kojutoimetamisest, kui selle eest on juba makstud?
- Miks peab klient helistama ning oma raha ja aega kulutama, et nõuda oma paki kättetoimetamist? Kas see ei peaks olema mitte Eesti Posti mure?
Jah, ma saan aru, et Tallinnasse tehtud suur sorteerimisjaam ja suur kojukandekeskus vajavad tegevust ning ilus vaadata, et kuidas tehas uugab. Aga tegelikult ei taha ma aru saada, sest tänu sellele postiteenuse hinnad meil muudkui tõusevad ja posti liikumine aeglustub. Võiks ju kogu posti Tallinnasse jätta ja siis inimene helistab, et kui tal vaja on... järsku tal polegi seda kirja/pakki vaja ning Eesti Post ei peagi midagi tegema?
Täiendus! Just äsja helistati mulle Pärnust ja öeldi, et ootamatult otsusti neile ikkagi pakk koju kätte tuua... et ongi juba käes... huvitav, et kas mõni suur ülemus luges mu blogi..?
Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»
sildid:
ajakirjandus,
ametnikud,
eesti elu,
Eesti Post,
mina,
oli öelda,
pronkstibla
kirjutas
Ulmeguru
kell
12:39
11.6.11
Seadused meie sees ja ümber
Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Seadused meie sees ja ümber».
Taustaks: Kirlian Camera «Odyssey Europa»
Ega seadustes kui sellistes olegi ju midagi halba, kuid üha enam hakkab mulle tunduma, et seadusi ei tehta enam seepärast, et neid on vaja. Lihtsalt on olemas mingisugune kogus ametnikke, kelle tööks on seaduste loomine ja kes siis usinalt oma tööd teevad. See, kas inimene nende seaduste järgi ka elada saab, ei paista enam kedagi huvitavat.
Teisalt tundub, et üleüldises reguleerimise tuhinas on hakanud maad võtma arusaam, et ega üksikisik oskagi enam omaenda peaga mõelda ning kõik tema võimalikud teod tuleks piiritleda seaduste või siis vähemalt kõikvõimalike juhistega.
Taustaks: Kirlian Camera «Odyssey Europa»
kirjutas
Ulmeguru
kell
12:09
16.4.11
Püha Andruse kiusamine (remix)
Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Püha Andruse kiusamine», mis tegelikult on remix mu nädalavanusest blogipostitusest «Püha Andruse kiusamine».
Võibolla tekib kellegil küsimus, et miks oli vaja ajalehes seda vana blogipostitust üldse taasavaldada? Kirjutasin selle postituse, sest öelda oli vaja, samas ei hakanud seda kuhugi ajalehte pakkuma, sest arvasin, et sel teemal tahavad paljud sõna võtta ja ilmselt on lehtedes selleteemaliste lugude uputus. Aga kui üleeile mult küsiti, et kas ma ei tahaks seda lehes avaldada, siis olin muidugi nõus. Räägitagu palju tahes, aga wõrk ja paberleht on kaks erinevat meediat... st nende lugejaskond ei kattu isegi ajalehe paber- ja wõrguväljande puhul, saati siis blogi ja paberlehe puhul. Ega lehelugu blogipostitusest suurt erinegi: siin-seal olen sõnastust kõpitsenud, nimed täielikult välja kirjutanud ning lisanud ka mõned lõigud... ja lehelugu saigi kolmandiku võrra pikem.
Taustaks: Winny Puhh «Suusasõit»
Ilmselt on paljudel tõesti raske mõista, miks ajakirjanikud sellest üldse kirjutasid, aga probleem ei kao, kui sellest ei kirjutata. Jah, väike laps võib silmad kinni panna ja sellega kolli likvideerida, aga täiskasvanute maailmas silmade sulgemisest ja vaikimisest abi pole.
Võibolla tekib kellegil küsimus, et miks oli vaja ajalehes seda vana blogipostitust üldse taasavaldada? Kirjutasin selle postituse, sest öelda oli vaja, samas ei hakanud seda kuhugi ajalehte pakkuma, sest arvasin, et sel teemal tahavad paljud sõna võtta ja ilmselt on lehtedes selleteemaliste lugude uputus. Aga kui üleeile mult küsiti, et kas ma ei tahaks seda lehes avaldada, siis olin muidugi nõus. Räägitagu palju tahes, aga wõrk ja paberleht on kaks erinevat meediat... st nende lugejaskond ei kattu isegi ajalehe paber- ja wõrguväljande puhul, saati siis blogi ja paberlehe puhul. Ega lehelugu blogipostitusest suurt erinegi: siin-seal olen sõnastust kõpitsenud, nimed täielikult välja kirjutanud ning lisanud ka mõned lõigud... ja lehelugu saigi kolmandiku võrra pikem.
Taustaks: Winny Puhh «Suusasõit»
kirjutas
Ulmeguru
kell
11:32
8.4.11
Püha Andruse kiusamine
Alustuseks hoiatus! Et kui te usute, siis ei maksa edasi lugeda – mina olen skeptik, olen ka küünik ning ei tee kellegile rahvusromantilistel põhjustel mööndusi eetikas.
Teisalt ma muidugi emotsionaalselt mõistan inimesi, kes tahavad uskuda, et lisaks hallile argipäevale ning lollile ja vaesele elule on olemas ka kangelased, kes on suuremad kui elu ning õilsamad ja puhtamad kui uskujad ise. Eks igaüks otsib lohutust omal kombel, kes pudelist, kes sportlast jumalikustades...
Ausaltöelda oli mul eile telekat vaadates Veerpalust isegi kahju. Mehel oli selline hale ja tuppasittunud kassi nägu peas ning ma ei kahtlegi, et tal oli häbi ja ta siiralt kahetses. Võimalik, et ta tõesti ei tea, et mida ta sõi või mida talle süstiti... võimalik, et proov isegi oli võetud valesti. Kõik on võimalik, aga milleks hämada ja valetada?
Ilmselt polnud hämamine Veerpalu otsus... ilmselt otsustasid niimoodi teha ametnikud ja muud funktsionärid. See võib olla nüüd küll takkajärgi tarkus, aga oleks ehk aeg selgeks saada, et tänapäeva maailmas saladusi ei ole... eriti, kui asjast teavad mitu inimest ja mitme riigi esindajad.
Kui Veerpalust on mul kahju, siis Alaverist ja teistest vähematest vendadest mitte. Isegi eilsel pressikonverentsil õigustati oma lolli ja saamatut käitumist ning aeti demagoogilist möla... asi muutus ajuti suisa naeruväärseks, sest mängu toodi isegi sitt ja kultuur! Kõik muud mehed, peale Veerpalu, seal laua taga mõjusid kui kamp jälgandeid.
Tulles tagasi dopingu juurde, et oli siis või polnud? Teate, praktiliselt iga kurjategija eitab... vanglad on täis süütuid inimesi... vähemasti ise nad sedamoodi väidavad. Ja kõik need uskujad võiks eneselt ausalt küsida, et kui Veerpalu asemel oleks kasvõi mõni Soome suusataja, et kas siis nad kah sedavõrd jäägitult usuksid? Tšehhid arvavad ju tänaseni, et Nool astus üle!
Uskumise aeg oli enne eilset! Alates eilsest tuleks leppida olukorraga ja/või oodata, et kas meie meeste jurist teenib oma honorari välja? Alati on võimalus, et meie mees jäi masinavärgi vahele, aga pimesi uskuda, et ta on süütu, sest ta on meie mees. Dopingutestid pole usuküsimus, see on teadus.
Iseäranis võigas on vaadata, et kuidas uskujad massid valavad oma pettumust ja viha välja sõnumitooja, ehk siis ajakirjanike peale. Ehe asendustegevus! Keegi peab ju süüdi olema! Tunnistan, et Pahv&Koch pole just minu lemmikud, aga lugu nõudis tegemist ja ma mõistan neid täielikult. Samas, situatsioon oli selline, et ajakirjanikud jäävad igal juhul kaotajaks. Vaat neil oli küll ainult suure ja väikese sita vahel valida. Isegi mittekirjutades oleks nad süüdi jäänud. Mõistan ka Pulleritsu, kes eetilise inimesena ei saanud siiski vait olla ja kirjutas sellest oma blogis, kuid kes aruka inimesena seda asja ise ette ei võtnud...
Teate, mul on taaskord häbi, et ma olen sündinud sedavõrd lolli ja manipuleeritava rahva hulka. On näha, et Aviksoo püha vale kontseptsioon võrsub viljakal pinnasel.
Taustaks: Winny Puhh «Suusasõit»
Teisalt ma muidugi emotsionaalselt mõistan inimesi, kes tahavad uskuda, et lisaks hallile argipäevale ning lollile ja vaesele elule on olemas ka kangelased, kes on suuremad kui elu ning õilsamad ja puhtamad kui uskujad ise. Eks igaüks otsib lohutust omal kombel, kes pudelist, kes sportlast jumalikustades...
Ausaltöelda oli mul eile telekat vaadates Veerpalust isegi kahju. Mehel oli selline hale ja tuppasittunud kassi nägu peas ning ma ei kahtlegi, et tal oli häbi ja ta siiralt kahetses. Võimalik, et ta tõesti ei tea, et mida ta sõi või mida talle süstiti... võimalik, et proov isegi oli võetud valesti. Kõik on võimalik, aga milleks hämada ja valetada?
Ilmselt polnud hämamine Veerpalu otsus... ilmselt otsustasid niimoodi teha ametnikud ja muud funktsionärid. See võib olla nüüd küll takkajärgi tarkus, aga oleks ehk aeg selgeks saada, et tänapäeva maailmas saladusi ei ole... eriti, kui asjast teavad mitu inimest ja mitme riigi esindajad.
Kui Veerpalust on mul kahju, siis Alaverist ja teistest vähematest vendadest mitte. Isegi eilsel pressikonverentsil õigustati oma lolli ja saamatut käitumist ning aeti demagoogilist möla... asi muutus ajuti suisa naeruväärseks, sest mängu toodi isegi sitt ja kultuur! Kõik muud mehed, peale Veerpalu, seal laua taga mõjusid kui kamp jälgandeid.
Tulles tagasi dopingu juurde, et oli siis või polnud? Teate, praktiliselt iga kurjategija eitab... vanglad on täis süütuid inimesi... vähemasti ise nad sedamoodi väidavad. Ja kõik need uskujad võiks eneselt ausalt küsida, et kui Veerpalu asemel oleks kasvõi mõni Soome suusataja, et kas siis nad kah sedavõrd jäägitult usuksid? Tšehhid arvavad ju tänaseni, et Nool astus üle!
Uskumise aeg oli enne eilset! Alates eilsest tuleks leppida olukorraga ja/või oodata, et kas meie meeste jurist teenib oma honorari välja? Alati on võimalus, et meie mees jäi masinavärgi vahele, aga pimesi uskuda, et ta on süütu, sest ta on meie mees. Dopingutestid pole usuküsimus, see on teadus.
Iseäranis võigas on vaadata, et kuidas uskujad massid valavad oma pettumust ja viha välja sõnumitooja, ehk siis ajakirjanike peale. Ehe asendustegevus! Keegi peab ju süüdi olema! Tunnistan, et Pahv&Koch pole just minu lemmikud, aga lugu nõudis tegemist ja ma mõistan neid täielikult. Samas, situatsioon oli selline, et ajakirjanikud jäävad igal juhul kaotajaks. Vaat neil oli küll ainult suure ja väikese sita vahel valida. Isegi mittekirjutades oleks nad süüdi jäänud. Mõistan ka Pulleritsu, kes eetilise inimesena ei saanud siiski vait olla ja kirjutas sellest oma blogis, kuid kes aruka inimesena seda asja ise ette ei võtnud...
Teate, mul on taaskord häbi, et ma olen sündinud sedavõrd lolli ja manipuleeritava rahva hulka. On näha, et Aviksoo püha vale kontseptsioon võrsub viljakal pinnasel.
Taustaks: Winny Puhh «Suusasõit»
kirjutas
Ulmeguru
kell
11:59
26.3.11
Euroaeg
Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg, mis suures osas oli minu kirjutis «Euroaeg».
Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.
Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»
Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.
Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»
5.3.11
Hommik Lollidemaal
Homme on siis see päev, mil Lollidemaa on taaskord siginat-saginat täis... aktiivsemad lollikesed on juba e-saginud, aga lihtsam rahvas ja minusugused targemad inimesed seavad siis homme oma sammud teatud kohtadesse Lollidemaa avarustes.
Ajuti mulle küll tundub, et ma elan hoopis mingis teises dimensioonis... eriti siis kui loen, et kuidas seekordne valmiskampaania on hoopis arukam ja tasakaalukam ja et kuidas miski dispuut toimub jne. Minuarust on kohelõppev valmiskampaania EbW ajaloos kõikse rõvedam, tüütum ja madalalaubalisem olnud... ilmselt on kartellierakonnad aru saanud, et aja millist paska tahes, lolliksed valivad su ikkagi...
Ma ei hakka siin blogis lahkama, et kelle kampaania rõlgem on, või milline partei või kandidaat esimesena kuhugi orbiidile võiks lennata... pole ju vahet, et mis värvi on sitt... määrib ja haiseb niiehknaa...
PS! Illustreeriv pildimaterjal pärineb wõrguavarustest ja ma tõesti ei mäleta enam, et kes nende autorid olid...
Taustaks: Frank The Baptist «Harlot of Nations»
Ajuti mulle küll tundub, et ma elan hoopis mingis teises dimensioonis... eriti siis kui loen, et kuidas seekordne valmiskampaania on hoopis arukam ja tasakaalukam ja et kuidas miski dispuut toimub jne. Minuarust on kohelõppev valmiskampaania EbW ajaloos kõikse rõvedam, tüütum ja madalalaubalisem olnud... ilmselt on kartellierakonnad aru saanud, et aja millist paska tahes, lolliksed valivad su ikkagi...
Ma ei hakka siin blogis lahkama, et kelle kampaania rõlgem on, või milline partei või kandidaat esimesena kuhugi orbiidile võiks lennata... pole ju vahet, et mis värvi on sitt... määrib ja haiseb niiehknaa...
PS! Illustreeriv pildimaterjal pärineb wõrguavarustest ja ma tõesti ei mäleta enam, et kes nende autorid olid...
Taustaks: Frank The Baptist «Harlot of Nations»
sildid:
ametnikud,
eesti elu,
inimesed,
oli öelda,
pilt,
pronkstibla,
wõrgukraam
kirjutas
Ulmeguru
kell
17:14
18.1.11
Kas talendile on kodu?
Laupäeval ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg, mis suures osas oli minu kirjutis «Kas talendile on kodu?».
Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.
Taustaks: Velikije Luki «Agul»
Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.
Taustaks: Velikije Luki «Agul»
11.1.11
Maailmavaade ja valik?
Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Maailmavaade ja valik?».
Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»
Nüüd, kus meie vaimset ruumi taas kord valimisreklaamidega reostatakse, tuli see vestlus meelde ning hakkasin mõtlema nii maailmavaadete kui ka valimisvalikute peale. Tulemus sai üsna lohutu: maailmavaadet ei täheldanud ja valida pole midagi. Jah, ega see mulle uudiseks olnudki, aga on ikka rõve küll, kui taas kord taipad, millises roojas sa siin riigis rähkled.
Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»
sildid:
ajakirjandus,
ametnikud,
eesti elu,
ilmunud,
inimesed,
mina,
oli öelda,
reklaamindus
kirjutas
Ulmeguru
kell
12:14
23.12.09
Kirjaoskamatu tulevik
Kirjutasin kohalikku lehte arvamusloo «Kirjaoskamatu tulevik».Et kui kedagi huvitab, siis klõpsab lingil.
Täiendus. Lugu oli ajendiks ka Peeter Oleski ühe arvamusloo «Küsimärgist hüüumärgini» kirjutamisele ja ilmumisele.
Taustaks: Apoptygma Berzerk «A Strange Day»
1.12.09
Pank või asi?
Läksin hommikul poodi... pean silmas samas külas asuvat poodi ning kassas makstes selgus, et minu pangakaart on kaotanud kehtivuse. Täna ju esimene detsember!
Piinlik moment, aga maapoes saab üldiselt hakkama... noh, et kandsin raha naise arvele, kes selle siis linnas välja võttis ja viin homme poodi raha ära.

Tõsiselt ajab aga mind vihale pank. See mölakas sai novembri lõpus kaardihooldustasu mult maha võetud küll, aga teadet kaardi aegumise kohta saatma ei vaevunud. Igasugu paska suudavad nad saata ja pakkuda ning netipank vilgub pakkumistest nagu juudi jõulupuu. Aga vaat olulist infot nad teada ei anna! Et muidu saavad nad küll kliendi järele nuhitud... et kui paar kuud kindlal päeval miskit raha on laekunud, siis saad kohe soodsa laenupakkumise.
Kõikse jaburam, et mõned kuud tagasi rääkis samasugusest elamusest mu üks ekskolleege... tõsi, temal läks vingemalt... ta sai Soomes olles teada, et ta pangakaart ei kehti...
Või siis meenub juhtum selle aasta algusest, mil kallile abikaasale helistati ja küsiti, et millisesse Tartu pangakontorisse talle uus kaart jätta? Abikaasa oli pisut ebalev, et miks peaks saarlane pangakaardile Tartusse järele minema ning siis oldi liini teises otsas üllatunud, et kas te siis ei elagi Tartus? Kurblooline on see, et abikaasa oli vähemalt üks kord juba oma pangakaarti siin saarel vahetanud. Ka ei tulnud pangatibile pähe vaadata, et mis numbrile ta helistab: helistas ta ju lauatelefonile...
Võiks ju kaaluda pangavahetust, aga mis mõttega... et mis seal vahet, et kumb Rootsi pank sind hingekirjas peab. Ja Rootsi pankade käepikendus Eesti Vabariik on kahjuks asjad nii kaugele viinud, et pankasid vältida pole võimalik...
Taustaks: Life Cried «Dressed In Filth»
Piinlik moment, aga maapoes saab üldiselt hakkama... noh, et kandsin raha naise arvele, kes selle siis linnas välja võttis ja viin homme poodi raha ära.

Tõsiselt ajab aga mind vihale pank. See mölakas sai novembri lõpus kaardihooldustasu mult maha võetud küll, aga teadet kaardi aegumise kohta saatma ei vaevunud. Igasugu paska suudavad nad saata ja pakkuda ning netipank vilgub pakkumistest nagu juudi jõulupuu. Aga vaat olulist infot nad teada ei anna! Et muidu saavad nad küll kliendi järele nuhitud... et kui paar kuud kindlal päeval miskit raha on laekunud, siis saad kohe soodsa laenupakkumise.
Kõikse jaburam, et mõned kuud tagasi rääkis samasugusest elamusest mu üks ekskolleege... tõsi, temal läks vingemalt... ta sai Soomes olles teada, et ta pangakaart ei kehti...
Või siis meenub juhtum selle aasta algusest, mil kallile abikaasale helistati ja küsiti, et millisesse Tartu pangakontorisse talle uus kaart jätta? Abikaasa oli pisut ebalev, et miks peaks saarlane pangakaardile Tartusse järele minema ning siis oldi liini teises otsas üllatunud, et kas te siis ei elagi Tartus? Kurblooline on see, et abikaasa oli vähemalt üks kord juba oma pangakaarti siin saarel vahetanud. Ka ei tulnud pangatibile pähe vaadata, et mis numbrile ta helistab: helistas ta ju lauatelefonile...
Võiks ju kaaluda pangavahetust, aga mis mõttega... et mis seal vahet, et kumb Rootsi pank sind hingekirjas peab. Ja Rootsi pankade käepikendus Eesti Vabariik on kahjuks asjad nii kaugele viinud, et pankasid vältida pole võimalik...
Taustaks: Life Cried «Dressed In Filth»
10.11.09
Ebapädevus ja värvikad tüübid
Eelmine nädal oli mul töövaidluskomisjoni istung, kus siis läks minu vallandamise küsimus arutamisele... või õigemini ei läinud...
Põhjendused on allpoololeval dokumendikatkel kenasti näha... noh, et kui suuremaks klõpsata, siis saab ka lugeda...

Äraseletatult tähendab see, et kuna mind vallandati etteteatamisega, siis uue töölepinguseaduse valguses sai asja vaidlustamise aeg ümber minu viimasel tööpäeval.
Loomulikult võib takkajärgi targana nentida, et oleks vast tasunud uus seadus läbi lugeda, aga ükski normaalne inimene ei tule ju selle peale, et miskit vaidlust alustada enne töösuhte lõppu...
Olgu, mina olen võhik ja ei tunne seadust, aga minu (ja mitte ainult minu jaoks) jääb arusaamatuks, et kuidas ei tunne seadust Saaremaa töövaidluskomisjoni esimees Evi Ustel-Hallimäe. Just tema mu paberid läbi vaatas ning leidis, et on mõtet vallandamist vaidlustada küll... ka ei jäänud talle märkamata, et vallandamine oli kuuajalise etteteatamisega... ta veel märkis selle ära, et kui kummaline...
Kui töövaidluskomisjoni istungil selgus, et asi ei lähe aegumise tõttu üldse arutamisele, siis ma küsisin Evi Ustel-Hallimäelt, et miks ta mulle varem ei öelnud, et asi on aegunud. Vastuseks oli üsna ebaveenev ja hämav arutluskäik, et sageli ei märka ka teine osapool, et asi on aegunud...
Tark inimene pidi õppima teiste vigadest ja loll enda omadest. Noh, nüüd on võimalik paljudel tark olla ning õppida minu veast ning raiuda oma peakolusse, et uue töölepinguseaduse järgi on vallandamise/koondamise puhul aega asja vaidlustada üks kuu. Jah, ka vana seaduse järgi oli aega üks kuu, aga siis hakkas see aeg tiksuma viimasest tööpäevast, nüüd hakkab see tiksuma vallandamise/koondamise teatamise päevast. Noh, et kui miski kuupäevaga paber kätte on antud, siis arukas on ka kohe sellega töövaidluskomisjoni poole punuma pista.
Kuna minu vallandamise küsimus jäigi lahtiseks ja arutamisele ei tulnud, siis on mul võimalus revanšiks üks värvikas raamat kirjutada. Inimesed, kellega olen sellest rääkinud... need inimesed on öelnud, et huvitavat materjali jagub...
Taustaks: Muse «Time Is Running Out»
Põhjendused on allpoololeval dokumendikatkel kenasti näha... noh, et kui suuremaks klõpsata, siis saab ka lugeda...

Äraseletatult tähendab see, et kuna mind vallandati etteteatamisega, siis uue töölepinguseaduse valguses sai asja vaidlustamise aeg ümber minu viimasel tööpäeval.
Loomulikult võib takkajärgi targana nentida, et oleks vast tasunud uus seadus läbi lugeda, aga ükski normaalne inimene ei tule ju selle peale, et miskit vaidlust alustada enne töösuhte lõppu...
Olgu, mina olen võhik ja ei tunne seadust, aga minu (ja mitte ainult minu jaoks) jääb arusaamatuks, et kuidas ei tunne seadust Saaremaa töövaidluskomisjoni esimees Evi Ustel-Hallimäe. Just tema mu paberid läbi vaatas ning leidis, et on mõtet vallandamist vaidlustada küll... ka ei jäänud talle märkamata, et vallandamine oli kuuajalise etteteatamisega... ta veel märkis selle ära, et kui kummaline...
Kui töövaidluskomisjoni istungil selgus, et asi ei lähe aegumise tõttu üldse arutamisele, siis ma küsisin Evi Ustel-Hallimäelt, et miks ta mulle varem ei öelnud, et asi on aegunud. Vastuseks oli üsna ebaveenev ja hämav arutluskäik, et sageli ei märka ka teine osapool, et asi on aegunud...
Tark inimene pidi õppima teiste vigadest ja loll enda omadest. Noh, nüüd on võimalik paljudel tark olla ning õppida minu veast ning raiuda oma peakolusse, et uue töölepinguseaduse järgi on vallandamise/koondamise puhul aega asja vaidlustada üks kuu. Jah, ka vana seaduse järgi oli aega üks kuu, aga siis hakkas see aeg tiksuma viimasest tööpäevast, nüüd hakkab see tiksuma vallandamise/koondamise teatamise päevast. Noh, et kui miski kuupäevaga paber kätte on antud, siis arukas on ka kohe sellega töövaidluskomisjoni poole punuma pista.
Kuna minu vallandamise küsimus jäigi lahtiseks ja arutamisele ei tulnud, siis on mul võimalus revanšiks üks värvikas raamat kirjutada. Inimesed, kellega olen sellest rääkinud... need inimesed on öelnud, et huvitavat materjali jagub...
Taustaks: Muse «Time Is Running Out»
kirjutas
Ulmeguru
kell
23:45
15.9.09
K nagu kartul või nagu küttepuud
Ma pean end piisavalt vanaks ja selliseks üsnagi kõikenäinud inimeseks. Noh, et üldiselt on mind raske millegagi üllatada... tean, et lurjus on lurjus ning korralik inimene on korralik inimene... ning mul on üldiselt üsna selge arusaam, et mis eristab ühte teisest.
Aga näe! Mõni ajuhiiglane ikka kohe oskab. Eile õhtul/öösel sattusin ma telekas sellise rõlguse peale...

Alguses rääkis Edgar Savisaar populismist ja sellest, et kuidas teised erakonnad muudkui populistlikult lubavad ja kuidas tema erakond muudkui teeb ja teeb ja teeb...
Ja siis näitab kaamera kartulikottide hunnikut ja küttepuude kuhja. Noh, et Savisaar ja sõbrad pakuvad hädalistele talvekartulit ja küttepuid. Kui see pole populism, siis mina olen küll Eesti Vabariigi president!
Ega keegi ju sealt platsilt kartuleid ja puid ei saanud... selleks tuleb ikka avaldus kirjutada, et nagu selle pensionilisaga oli... Need kaks kuhja ja Savisaar nende vahel olid ikka selleks, et meedia saaks kohale kutsuda ja näidata, et kuidas kesikud meie raha eest omale valimispropagandat teevad.
Üldiselt mulle ei meeldi see kapitalistlike erakondade demagoogia õngest ja kalast, sest on olukordi, kus tõesti tuleb kõigepealt kala anda, et näljasel üldse õng peos püsiks. Samas, ega see kott kartulit ja sületäis puid ka muud ei tee, kui vaid pikendavad agooniat. (Pealegi, et kuidas aitavad küttepuud kesküttega hädalist?) Selline abijagamine on vajalik, aga seda võiks teha ka muul ajal, kui enne valimisi. Parem oleks siiski tegeleda hädade põhjustega.
Tegelikult ei meeldi mulle üldse Savisaare ja teiste kesikute kottimine, sest see varjutab ja varjab (üsna sageli) märksa olulisemaid teemasid. Samas, see almust pakkuv Savisaar oli ikka rõlge küll ning ületas mitmeski plaanis inimliku taluvuspiiri.
Taustaks: Нагано «Застрахуй Братуху!»
Aga näe! Mõni ajuhiiglane ikka kohe oskab. Eile õhtul/öösel sattusin ma telekas sellise rõlguse peale...

Alguses rääkis Edgar Savisaar populismist ja sellest, et kuidas teised erakonnad muudkui populistlikult lubavad ja kuidas tema erakond muudkui teeb ja teeb ja teeb...
Ja siis näitab kaamera kartulikottide hunnikut ja küttepuude kuhja. Noh, et Savisaar ja sõbrad pakuvad hädalistele talvekartulit ja küttepuid. Kui see pole populism, siis mina olen küll Eesti Vabariigi president!
Ega keegi ju sealt platsilt kartuleid ja puid ei saanud... selleks tuleb ikka avaldus kirjutada, et nagu selle pensionilisaga oli... Need kaks kuhja ja Savisaar nende vahel olid ikka selleks, et meedia saaks kohale kutsuda ja näidata, et kuidas kesikud meie raha eest omale valimispropagandat teevad.
Üldiselt mulle ei meeldi see kapitalistlike erakondade demagoogia õngest ja kalast, sest on olukordi, kus tõesti tuleb kõigepealt kala anda, et näljasel üldse õng peos püsiks. Samas, ega see kott kartulit ja sületäis puid ka muud ei tee, kui vaid pikendavad agooniat. (Pealegi, et kuidas aitavad küttepuud kesküttega hädalist?) Selline abijagamine on vajalik, aga seda võiks teha ka muul ajal, kui enne valimisi. Parem oleks siiski tegeleda hädade põhjustega.
Tegelikult ei meeldi mulle üldse Savisaare ja teiste kesikute kottimine, sest see varjutab ja varjab (üsna sageli) märksa olulisemaid teemasid. Samas, see almust pakkuv Savisaar oli ikka rõlge küll ning ületas mitmeski plaanis inimliku taluvuspiiri.
Taustaks: Нагано «Застрахуй Братуху!»
sildid:
ajakirjandus,
ajuhiiglane,
ametnikud,
eesti elu,
inimesed,
mina,
oli öelda
kirjutas
Ulmeguru
kell
17:20
26.5.09
Masendavalt nürid parteireklaamid
Olen viimasel ajal kahtlaselt sageli sattunud telekat vaatama ning oma õuduseks näinud ära suure hulga masendavalt nürisid parteireklaame.
Noh, et kuis üks valge särgiga vennike sikutab hobukäru kraavist, või kus kaks jorssi miskit kõõma köiel kantseldavad... ja siis on veel miskid vaimuvaesused oravatelt ja ninasarvikutelt.
Lisaks potsatas eile meie postkasti hüsteeriline Savipätsu lendleht, kus teatati, et kapitalistlik isamaa on hädaohus, sest ansiplaste hordid on liikumas Brüsseli peale.
Nende parteireklaamide kõrval on isegi suvaline pesupulbri- või tampoonireklaam juba kobe vaatamine. Ülalpoololev õllereklaam on selles valguses aga suisa kunstiteos!
Mõtlengi, et kellele neid juhme ja äärmiselt madalalaubalisi (poliit)reklaame tehakse? Ma võin ju olla ajuti paras misantroop, aga Eesti inimestest ma nüüd nii halvasti kah ei arva! Kamraad (:)kivisildnikul oli selle kohta oma teooria, aga ehk kirjutab ta sellest oma blogis ise...
Taustaks: Depeche Mode «In Sympathy»
Noh, et kuis üks valge särgiga vennike sikutab hobukäru kraavist, või kus kaks jorssi miskit kõõma köiel kantseldavad... ja siis on veel miskid vaimuvaesused oravatelt ja ninasarvikutelt.
Lisaks potsatas eile meie postkasti hüsteeriline Savipätsu lendleht, kus teatati, et kapitalistlik isamaa on hädaohus, sest ansiplaste hordid on liikumas Brüsseli peale.
Nende parteireklaamide kõrval on isegi suvaline pesupulbri- või tampoonireklaam juba kobe vaatamine. Ülalpoololev õllereklaam on selles valguses aga suisa kunstiteos!
Mõtlengi, et kellele neid juhme ja äärmiselt madalalaubalisi (poliit)reklaame tehakse? Ma võin ju olla ajuti paras misantroop, aga Eesti inimestest ma nüüd nii halvasti kah ei arva! Kamraad (:)kivisildnikul oli selle kohta oma teooria, aga ehk kirjutab ta sellest oma blogis ise...
Taustaks: Depeche Mode «In Sympathy»
kirjutas
Ulmeguru
kell
11:17
5.2.09
Orjarahvas, töörahvas, misiganes...
Blogisse «Mõtteid kõigist taskutest» ilmus eile postitus «Vastutada ei taha keegi …». Kirjutasin ka sellele ühe kommentaari ning solvasin sellega ilmselt hulga kaunishingi ära. Kommentaar on siinsamas all kohe pildina ning seda saab veel suuremaks ja loetavamaks klõpsida...

Täna hommikul vaatasin uuesti sinna blogisse ning nägin, et mu ütelus eestlastest kui orjarahvast on miskeid valulikke reaktsioone tekitanud. Hakkasin siis uut kommentaari kirjutama, aga jäin mõtlema, et järsku saab liialt terav ja blogiomanikku solvav... või misiganes! Leidsin, et arukam on jätkata omaenda blogis.
Ma saan aru küll, et arvamus eestlastest kui orjarahvast võib olla solvav, või siis vähemasti häiriv. Noh, et kes siis ikka ori, või orja järeltulija tahab olla...
Samas ei oska (ja ka ei taha) kuidagi teistmoodi iseloomustada seda «madalakarvalist ja lontkõrvalist» inimest, kes «täitis lolle Moskva korraldusi ehtsa Saksa täpsusega», või kes nüüd esimese Brüsseli vile peale kohe püksid rebadele laseb, vitsakimbu hambu võtab ja talliukse taha järjekorda asub. Olgu, see jutt käib poliitikute ja ametnike ja muude võimurite kohta. Aga mille poolest see lihtinimene parem on? Kirub neidsamu võimureid ja iga kord valib needsamad tagasi. Olgu, Eesti seadused on juba sellised, et Savisaar, Ansip või kesiganes lahkub võimult vaid jalad ees. Olgu! Aga kus on need ärksad ja väärikad inimesed, kes algataksid seaduse muutmise... või siis läheksid kasvõi protestima. Või mida iganes..?
Või tehti uus töölepinguseadus, mis on ilmselgelt töötajavaenulik, aga kus on meeleavaldused? On kriis (ehk eufemistlikult majandussurutis) ja pensionärid on nõus juba pensionikärbetega! Valitsusse nad ei usu, kriisist ülesaamisesse nad ei usu, aga pensionit võiks ju küll kärpida, et raske ju! Isegi see «pisiasi» neid ei häiri, et võimurid on neid juba küll ja küll püganud ja mõnitanud, et võimurid ei loovuta oma küünte vahelt sentigi...
Tümpsa teeb rohkem tööd. Tümpsa teeb üha rohkem tööd!
Või kuidas see George Orwelli lühiromaanis «Loomade farm» nüüd oligi. See juhm hobune Tümpsa oli esimesest lugemisest peale minu jaoks rumala, alahoidliku ja kõiki oma probleeme töössematva eestlase võrdkuju. Väga tabav võrdkuju.
Töö on tore ja väärikas asi, aga tööd tehakse selleks, et hästi elada... mitte ei elata selleks, et tööd teha. Luterlik-eestlaslik töökultus aga just tööd kui asja iseeneses fetišeeribki.
Loomulikult on igal inimesel oma nägemus, aga mina näen asju just niimoodi... ja selleks on ka hulgi isiklikke põhjusi...
Olen juba lapsest saati enda aadressil kuulnud kriitikat, et mis kuradi härraks või saksaks ma end pean... ja seda kriitikat kuulen ma alati, kui käitun väärika inimesena, või kasvõi eeldan, et minuga käitutaks väärikalt.
Või siis kui kuulen järjekordset ausat ja ehedat eestlast riiki kirumas ning siis ütlen, et kui ei meeldi, et mine ja protesti. Vastuseks tuleb ikka, et mis nüüd mina, et kuidas ma riigi vastu jne.
Tegelikult mind täitsa huvitab, et kas eestlased saavad enne suve end tänavale protestima veetud, või tõmmatakse küür sügavamalt selga ja hõlmad rohkem koomale, et võimurite poolt kõrges kaares lastud pask päris krae vahele ei jookseks...
Jah, ma annan aru, et kehtiva retoorika alusel on iga demonstrant Moskva käsilane ja kahjuks on ka tiblade pronksiöö liialt värske mälestus. Aga siiski..?
Jah, ma olen patrioot, pean lugu oma maast ja rahvast, mis tänapäevases mõistes tähendab automaatselt ju süüdistust natsismis, või vähemasti marurahvusluses. Samas ei tähenda lugupidamine seda, et ma ei võiks oma maa ja rahva suhtes kriitiline olla... riigist rääkimata.
Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»

Täna hommikul vaatasin uuesti sinna blogisse ning nägin, et mu ütelus eestlastest kui orjarahvast on miskeid valulikke reaktsioone tekitanud. Hakkasin siis uut kommentaari kirjutama, aga jäin mõtlema, et järsku saab liialt terav ja blogiomanikku solvav... või misiganes! Leidsin, et arukam on jätkata omaenda blogis.
Ma saan aru küll, et arvamus eestlastest kui orjarahvast võib olla solvav, või siis vähemasti häiriv. Noh, et kes siis ikka ori, või orja järeltulija tahab olla...
Samas ei oska (ja ka ei taha) kuidagi teistmoodi iseloomustada seda «madalakarvalist ja lontkõrvalist» inimest, kes «täitis lolle Moskva korraldusi ehtsa Saksa täpsusega», või kes nüüd esimese Brüsseli vile peale kohe püksid rebadele laseb, vitsakimbu hambu võtab ja talliukse taha järjekorda asub. Olgu, see jutt käib poliitikute ja ametnike ja muude võimurite kohta. Aga mille poolest see lihtinimene parem on? Kirub neidsamu võimureid ja iga kord valib needsamad tagasi. Olgu, Eesti seadused on juba sellised, et Savisaar, Ansip või kesiganes lahkub võimult vaid jalad ees. Olgu! Aga kus on need ärksad ja väärikad inimesed, kes algataksid seaduse muutmise... või siis läheksid kasvõi protestima. Või mida iganes..?
Või tehti uus töölepinguseadus, mis on ilmselgelt töötajavaenulik, aga kus on meeleavaldused? On kriis (ehk eufemistlikult majandussurutis) ja pensionärid on nõus juba pensionikärbetega! Valitsusse nad ei usu, kriisist ülesaamisesse nad ei usu, aga pensionit võiks ju küll kärpida, et raske ju! Isegi see «pisiasi» neid ei häiri, et võimurid on neid juba küll ja küll püganud ja mõnitanud, et võimurid ei loovuta oma küünte vahelt sentigi...
Tümpsa teeb rohkem tööd. Tümpsa teeb üha rohkem tööd!
Või kuidas see George Orwelli lühiromaanis «Loomade farm» nüüd oligi. See juhm hobune Tümpsa oli esimesest lugemisest peale minu jaoks rumala, alahoidliku ja kõiki oma probleeme töössematva eestlase võrdkuju. Väga tabav võrdkuju.
Töö on tore ja väärikas asi, aga tööd tehakse selleks, et hästi elada... mitte ei elata selleks, et tööd teha. Luterlik-eestlaslik töökultus aga just tööd kui asja iseeneses fetišeeribki.
Loomulikult on igal inimesel oma nägemus, aga mina näen asju just niimoodi... ja selleks on ka hulgi isiklikke põhjusi...
Olen juba lapsest saati enda aadressil kuulnud kriitikat, et mis kuradi härraks või saksaks ma end pean... ja seda kriitikat kuulen ma alati, kui käitun väärika inimesena, või kasvõi eeldan, et minuga käitutaks väärikalt.
Või siis kui kuulen järjekordset ausat ja ehedat eestlast riiki kirumas ning siis ütlen, et kui ei meeldi, et mine ja protesti. Vastuseks tuleb ikka, et mis nüüd mina, et kuidas ma riigi vastu jne.
Tegelikult mind täitsa huvitab, et kas eestlased saavad enne suve end tänavale protestima veetud, või tõmmatakse küür sügavamalt selga ja hõlmad rohkem koomale, et võimurite poolt kõrges kaares lastud pask päris krae vahele ei jookseks...
Jah, ma annan aru, et kehtiva retoorika alusel on iga demonstrant Moskva käsilane ja kahjuks on ka tiblade pronksiöö liialt värske mälestus. Aga siiski..?
Jah, ma olen patrioot, pean lugu oma maast ja rahvast, mis tänapäevases mõistes tähendab automaatselt ju süüdistust natsismis, või vähemasti marurahvusluses. Samas ei tähenda lugupidamine seda, et ma ei võiks oma maa ja rahva suhtes kriitiline olla... riigist rääkimata.
Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»
30.12.08
Ivi Eenmaa... mis toimub
Oli «Nonii, Maire Aunaste», «Ja siis Reet Linna»... täna aga...

Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»

Üks kanal oli Lauri telekal veel. Ta vajutas puldil nuppu. Saade mingist lõunapiirkonna linnakesest. Jah, elu väikelinnas võib omamoodi vabastav olla. Vähe autosid, mõni üksik inimene tänavanurgal, kaks lõbusat krantsi teineteist nuuskimas, posti otsas harakas, kusagil eemal laisk jalgrattur. Täitsa mõeldav tegelikult. Kuid mis see siis nüüd oli. Mida teeb selline naine seal. Mida kurat, mis linnapea... Ivi Eenmaa... mis toimub. Oh Võru, Võru, vaene linnake. Kus siis normaalsed inimesed elama peavad. Mehed, mis toimub?Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri kümnendal leheküljel.
Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»
kirjutas
Ulmeguru
kell
17:53
23.12.08
Jätsin eile rahakoti bussi
Kirjutasin eelmise nädala kolmapäeval «Jobust bussijuhist ja ühest pühapäevast»
Täna kirjutan oma eilsest hommikust, mil ma unise ja voodisoojana ning pika ja lolli tööpäeva paines linna sõitsin. Hommikune buss on see väike ja kitsas «ime», kus istmete vahel on veel miskid turvavöö junnid. Vaat üks selline jublakas märgistas mu tuhara miski vorbiga ja nügis ka rahakoti pükste tagataskust pingile.
Õnneks väljusime viimastena ning üsna pea avastasin ka rahakoti puudumise... tormasin bussijaama tagasi... buss oli läinud... sain dispetšeri numbri... dispetšerilt bussijuhi numbri... ning mingil hetkel helistaski dispetšer tagasi, et tulgu ma rahakotile järgi...
Tegu oli samuti GoBusi juhi ja dispetšeriga... noh, et aus oli ka sellest kirjutada... et kõik ei ole ainult halb, mis selle firma ja töötajatega seondub...
Taustaks: KieTheVez «Always A Boy»
Täna kirjutan oma eilsest hommikust, mil ma unise ja voodisoojana ning pika ja lolli tööpäeva paines linna sõitsin. Hommikune buss on see väike ja kitsas «ime», kus istmete vahel on veel miskid turvavöö junnid. Vaat üks selline jublakas märgistas mu tuhara miski vorbiga ja nügis ka rahakoti pükste tagataskust pingile.Õnneks väljusime viimastena ning üsna pea avastasin ka rahakoti puudumise... tormasin bussijaama tagasi... buss oli läinud... sain dispetšeri numbri... dispetšerilt bussijuhi numbri... ning mingil hetkel helistaski dispetšer tagasi, et tulgu ma rahakotile järgi...
Tegu oli samuti GoBusi juhi ja dispetšeriga... noh, et aus oli ka sellest kirjutada... et kõik ei ole ainult halb, mis selle firma ja töötajatega seondub...
Taustaks: KieTheVez «Always A Boy»
8.12.08
Ennast rahuldades mõtle Lainele
Pidasin vajalikuks levitada!
Kõigepealt tekst ise (originaal: rada7)...
Allpool ka midagi minult...
Ma loen Laine Jänese tekitatud teksti ja kujutan vaimusilmas ette kibestunud, kättemaksuhimulist krõhvat, umbes sellist aparatšikut, keda Mihkel Raud oma memuaarides kirjeldab, kes kiusas keni noori muusikuid puhtast elupõlisest rahuldamatusest. Ja siis ma näen mõne artikli kõrval naeratava Laine pilti ja mõtlen: milline sümpaatne ja sarmikas küps daam! Mis tal küll hakkas? Misjaoks ta peab tegema, seda, mida on otsustanud teha? Millised tumedad, ebamaised jõud on MILF-ministri enda võimusse haaranud? Ja kas poleks võimalik asjade praegust käiku siiski kuidagi muuta?
Kõigepealt tekst ise (originaal: rada7)...
Allpool ka midagi minult...
Ma loen Laine Jänese tekitatud teksti ja kujutan vaimusilmas ette kibestunud, kättemaksuhimulist krõhvat, umbes sellist aparatšikut, keda Mihkel Raud oma memuaarides kirjeldab, kes kiusas keni noori muusikuid puhtast elupõlisest rahuldamatusest. Ja siis ma näen mõne artikli kõrval naeratava Laine pilti ja mõtlen: milline sümpaatne ja sarmikas küps daam! Mis tal küll hakkas? Misjaoks ta peab tegema, seda, mida on otsustanud teha? Millised tumedad, ebamaised jõud on MILF-ministri enda võimusse haaranud? Ja kas poleks võimalik asjade praegust käiku siiski kuidagi muuta?
Täna hommikul käis mul peas klõps! Pole eriline saladus, et seksuaalmaagia on üks lihtsamini praktiseeritavaid ja samas suhteliselt tõhusaid meetodeid reaalsuse painutamiseks oma suva järele, eriti kui seda teha koordineeritult ja massiliselt. Autori algatatud wankathon lugejate seas päästis kultuskoomiksi "The Invisibles", ansambel Kiss tagas albumite müügiedu maagiliste nestete -- vere ja sperma -- tilgutamisega trükivärvi sekka; Kuratino viitas siinsamas foorumis hiljuti mingile bändile, mis palub fännidelt abi plaadi kujundamisel, et nad onaneeriksid ja ennast seejuures pildistaksid ja pildid bändile saadaksid... Ja lõppeks, proovimine ei maksa ju midagi ning võib olla uudne ning üllatavalt meeldiv kogemus!
Järgmine kord ennast rahuldades mõelgem Laine Jänesele! "Energiate koondumise hetkel" suunakem oma heasoovlikkuse ja armastuse vaimne vektor Laine poole ning kinnitagem sihtmärk, manades silme ette jänese tootemimärgi... (Kui ma oskaks joonistada, siis ma näitaks, milline see on. Samas võib kinnistava sümbolina kasutada ka Merkuuri märki, sellel ka jänesekõrvad küljes.)
Kvantmaagilise protsessi käivitamiseks on vajalik veel üks suunatud tahtepingutus, millega peaks kanaldatud loovenergia vagu süvendama, et taig ikka kindlamini korda läheks. Parim viis seda teha on anda oma soovide sihtmärgile teada, mida tal oodata on, ning seda võimalikult loomingulisel moel. Literaadid-sõnasepad: saatke Lainele kirglik armastuskiri ja/või pühendage talle sensuaalne poeem; ansamblid: looge Lainest lembelaule, mis jõuavad raadiote edetabeleisse ja ringiga ka ministritari kõrvade vahele; kunstnikud: maalige Lainest erootilise laenguga maale, vormige iharaid kujusid, koostage videokollaaže, milles mängite läbi tantristlikke rituaale, milles üks partner on Jänese maskiga, jne, jne. Laske vaimul vabalt lennata, tehke ettepanekuid siiasamma foorumisse.
Ja nii iga päev, kuni asjad paremaks lähevad. Lihtsalt kirja kirjutamine, paistab, ei aita, isegi kui koguda sinna alla sügavalt kaosemaagilised 23 allkirja. Ning tordiga loopimine madaldab ka loopijat ning viib diskussiooni lasteaia tasemele.
Kui Jänese barjäärid nõnda murrame ning kauni printsessi poliitneeduse lohe kammitsaist vabastame, võime ette võtta järgmise, juba karastunumat-kogenumat panust nõudva mutrikese Riigiaparaadis, näiteks Jürgen Ligi!
* * *
Pidasin ka omalt poolt vajalikuks seda teksti levitada, sest:
- selle on tinginud valitsejate väärakus
- see on tõesti vaimukas
- mul on mõningatest asjadest tõesti villand saanud
Põhjuse(d) leiab siit:
- Tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus
- Hääletustulemused: 19. XI 2008, kell 15.44
Olukorra hinnang – (:)kivisildnik: Ajupehmenemine ja väärtused
Taustaks: Gothic Sex «Laments»
sildid:
ametnikud,
eesti elu,
filmid,
kirjandus,
oli öelda,
raamatud,
teater,
telesarjad,
wõrgukraam
kirjutas
Ulmeguru
kell
11:38
1.10.08
Maksumaksjatena saame palju hüvesid
Tänases Oma Saares oli Maksu- ja Tolliameti Lääne MTK kontrolliosakonna juhataja Airi Lepassari kirjutis «Ümbrikupalka vastu võttes teed karuteene iseendale». Kirjutise teemaga olen ma nõus, aga ajuti põrutas naisterahvas küll raginal bambusesse... näiteks kasvõi alljärgnev kirjakoht:
Tekib küsimus, et mis riigis elab Airi Lepassar? Eesti Vabariik see küll pole. Mul tuli säherdust mõttekäiku lugedes küll miski stalinistlik ulme meelde... seal oli ka nii, et kõik on hästi ja kõik läheb üha paremaks.
Taustaks: Din [A] Tod «The Sound Of Crash»
Varasemast enam on tekkinud infrastruktuuri arendamise võimalusi. Lisaks aktiivsele ehitustööle maanteedel on omavalitsused saanud investeerida ka tänavate ehitusse ja korrashoidu. Remonditakse koolimaju ja on leitud raha lasteaedade ehitamiseks, et meie lapsed saaksid käia kohalikus lasteaias, kus on meeldivad tingimused. Samuti kerkivad kodu lähedale raamatukogud, laste ja täiskasvanute huviklubid, rajatakse uusi spordikeskusi ja -väljakuid. Omavalitsuse pakutavad vaba aja veetmise võimalused mitmekesistuvad ja paranevad.
Tekib küsimus, et mis riigis elab Airi Lepassar? Eesti Vabariik see küll pole. Mul tuli säherdust mõttekäiku lugedes küll miski stalinistlik ulme meelde... seal oli ka nii, et kõik on hästi ja kõik läheb üha paremaks.
Taustaks: Din [A] Tod «The Sound Of Crash»
Subscribe to:
Posts (Atom)









