Keha kultus

Situatsioon järgmine: istume hommikul kalli kaasaga teleka ette hommikust sööma, klõpsan teleka käima, sealt tuleb hommikutelevisioon. Teades kalli kaasa suhtumist telekasse ja eriti mittefilmidesse, lohutan, et saad nüüd end tavalise eestlasega ühena tunda, et vaatad hommikutelevisiooni. Ise salamisi loodan, et ehk tuleb sealt midagi arukat, aga lootus pidi lollide lohutus olema...

Ja siis hakkab saatejuht (see poiss) jutumulli veeretama, et sügis ja... ma ei tea mida ma lootsin, aga puändiks tuleb, et kindlasti hakkavad kõik nüüd mõtlema, et kuhu trenni minna...

Jeebus, suvi läbi niikuinii orjati keha, küll grillides, küll suvetuuridel tšillides, aga et sügisel ja pimedal ajal kasvõi midagi vaimsemat teha, kus sa sellega. Meil on teadupärast isegi miski lugemisaasta veel käimas. Et soovitaks inimestel sügisel mõni raamat läbi lugeda...

Isegi kui teles kultuurist juttu tehakse, siis on isegi see kultuur selline füüsiline: ikka arhitektuur või sisekujundus või miski «sotsiaalse närviga» tegevuskunst.

Kui keegi arvab nüüd, et ma olen kuidagi sporditegemise vastu, siis arvab ta valesti. Seda keha ja aju vastasseisu pole mina välja mõelnud, aga vaadake, kui palju on kasvõi riigitelevisioonis sporti ning isegi lugemisaastaks ei suudetud riigitelevisiooni kirjandussaadet teha.

Taustaks: Punish Yoursel «Suck My TV»