Ei juhtu just sageli, et eesti keeles ilmub tõlkeulmekas, mida pole tõlgitud inglise keelest. Ei saa väita, et selliseid tõlkeid ei ilmuks, aga enamjaolt on tegu madalakvaliteedilise toodanguga, mis võiks samahästi ka tõlkimata jääda. Sergei Lukjanenko romaan «Лабиринт отражений» on raamat, mille eesti keeles ilmumist saab vaid tervitada.
Ülalpool ongi siis näha eestikeelse väljaande kaanepilt ning ka kahe venekeelse kaanepildid. Neist esimene on (minulgi kodus oleva) esmatrüki oma, mis lisaks romaanile sisaldab ka jutte «Поезд в Теплый Край» ja «Фугу в мундире». Teine on aga Anry kaanepildiga tüüpväljaanne.
Jah, kirjastus «Varrak» teenib siin kõvad plusspunktid, kuigi võiks ka viriseda. Peamine põhjus virisemiseks on kirjastusepoolne uimasus. Romaani tõlge oli valmis juba kusagil viis aastat tagasi ning selle avaldamisega on ka kohalikke ulmefänne üsna mitu head aastat peibutatud. Hea kirjandus ei vanane, kuid vahepeal on eesti keeles ilmunud Neal Stephensoni romaan «Snow Crash» ning see fakt on Lukjanenko romaani kahjuks. Ma ei tahaks mõne isiku kombel väita, et Lukjanenko on oma virtuaalsuse kontseptsiooni Stephensoni pealt maha viksinud, aga sarnased on need tõesti. Samas kahtlustan, et Lukjanenko polnud Stephensonist oma romaani kirjutamise ajal kuulnudki, sest sellise muheda tiblana näib ta ulmet lugevat ainult vene keeles.
Kirjastus «Varrak» on väitnud, et neil läks seetõttu nii kaua, et ei saadud autori agendiga ühendust. Nomaeitea, ühel teisel kirjastajal kulus selleks vaid nädal! Võttes aga juba arvesse ka Neal Stephensoni maakeeles ilmumise, siis praegusel hetkel oleks märksa aktuaalsem olnud romaani «Ночной Дозор» tõlkimine. Eriti kui võtta arvesse ka seda suurepärast ja populaarset ekraniseeringut.
Romaani eesti tõlge «Peegelduste labürint» on üldiselt korralik, aga ajuti saab selgeks, et Tanel Rõigas pole kogenud tõlkija. Paiguti on eestikeelne tekst täiesti kramplik tõmmmis vene keelest, esineb ka lohakusest ja harimatusest tulenevaid vigu. Samas mõistan ma tõlkija probleeme ja väga viriseda ei tahaks, sest olukorras, kus näiteks Stephen Kingi The Dark Tower sari eesti keeles ilmumata, on suhteliselt keeruline hoomata, et Laskur (ingl. Gunslinger) on austusavaldus selle sarja Rolandile. Ja sedasorti vihjeid on romaanis küll ja küll. Eelnevaga ei taha ma nüüd sugugi öelda, et tõlge halb oleks... pole meisterlik, aga enam kui hea käsitöö on küll.
Romaani sisust ma siinkohal parem ei räägiks, vaid soovitaks hoopis lugeda. Kasvõi seetõttu, et omada ettekujutust ühest palju vaidlusi tekitanud moodsast vene ulmeromaanist, mis on ka hulga Deeptowni teemalist fan fictionit põhjustanud. Ja ega romaan ainult Venemaal menukas pole, sest tõlgetena on see ilmunud Leedus, Poolas, Bulgaarias ja Hiinas. Wõrgus ringleb ka vene fänni tehtud tõlge inglise keelde. Tahaks loota, et kirjastus «Varrak» avaldab eesti keeles ka romaani järjed... samas kardan, et lootuseks see jääbki, sest antud kirjastus on sarjaulme lugejatele kogu aeg kõrges kaares sülitanud. Võib juhtuda aga ka hoopis mustem stsenaarium ja korduda Anne McCaffrey juhtum ning romaani järje asemel antakse eesti keeles välja hoopis mõne teise sarja avaromaan.
Taustaks: Nautilus Pompilius «Дыхание»
4 comments:
Jürka, sa võiksid selle posti tegelt vabalt ulme.ee-sse kirjutada. Aga vaatasin jah, et seal pole üldse sellist rubriiki nagu artiklid.
Avaromaanide väljalaskmises on varrak tõesti meister. Neid pooleli jäetud sarju on tal juba tõesti mitmeid. Hobb i "Salamõrtsuka õpilase" ja Rohani "Jääalasi" näited on kohe varnast võtta koos Anne McCaffreyga.
Tahaks nagu edasi teada, mis toimub, kuid siis jäetakse nagu kala kuivale suud maigutama.
Kas see ongi selline poliitika, et vaatavad palju esimest raamatut ostetakse.. et siis kas tehakse sarja edasi või mitte? Kui nii siis on see veidi nõme või kuidas, sest need kes on ostnud esimese.. tahaks ju ka ilmselt järgmist, kui on tegu mitte eraldi seisvate järgedega vaid jätkuva jutuga.
Neid kaotsiläinud terasi on tegelikult Eesti tõlkekirjandus täis. Ma tegelikult kunagi just sellepärast pakkusingi välja, et teeks selle virtuaalkirjastuse, mis aitaks kvaliteeti tõsta.
Näiteks eile märkasin ma Apollos müügis eestikeelset tõlget raamatust "Inglid ja Deemonid". Nad suutnud möhlata juba kaanepildil!! -- pealkiri pidi olema anagramm, ehk kiri, mida saab mõlemat pidi vaadata (kui originaali näed, saad aru). See raamat on just selle logo pärast kuulus. Aga Eestis .. kus siis keegi selle peale tuleb.
Mul tekkis seda posti tehes hoopis patusem mõte asjast «Algernoni» pikem artikkel teha, aga midagi esialgu lubada ei julge... noh, et üldse sellest Deeptowni sarjast ja daiverpunkist.
Post a Comment