Romaan «El club Dumas, ó La sombra de Richelieu» (1993) on ilmselt üks minu arvukatest lemmikraamatutest. Olen seda umbes kolm ja pool korda lugenud ning kindlasti loen veel. Kolm ja pool korda pole just palju, aga antud romaan pole ka miski sopakas, mille paari tunniga läbi lappad. Selle raamatu lugemine võtab siiski pisut rohkem aega. Raamat ei ole halb ja ei ole ka miski ajusid umbeajav lugemine... antud raamat on selline nautimist vajav köide. Vähemati mina pean selle raamatu lugemisel küll lühemaid/pikemaid pause, et elamust pikendada.
Romaani autoriks on hispaania ajakirjanik (nüüdseks küll pigem siiski kirjanik) Arturo Pérez-Reverte. Tegu on rohkelt tõlgitud ja ka rohkelt ekraniseeritud kirjanikuga. Ülalpool ongi romaani esimese hispaanikeelse väljaande kaanepilt ning kahe pehmekaanelise inglisekeelse väljaande kaanepildid.
Ilmselt paneb taustsüsteemi kõikse paremini paika see, kui ütlen, et selle romaani põhjal tegi Roman Polanski filmi «The Ninth Gate» (1999). Kindlasti aitas film raamatu romaani levikule kõvasti kaasa, tõlgetele ilmselt eriti. Paljud võõrkeelsed väljaanded omavadki kaanel pilti, millel verise laubaga Johnny Depp, või kannavad hoopiski filmi pealkirja... või on kaanel esitatud mõlemad variandid.
Esimest ja teist väidet toetab prantsusekeelse väljaande kaas paremal ning teist soomekeelse kaas vasakul. Raamatute müümine filmide kaudu on üks küllaltki nüri tegevus. Samas pean ma ausalt tunnistama, et ka mina selle raamatuni nõnda jõudsin... tõsi, pisut kaudseid teid pidi. Mulle sattus üsna hämaratel ajenditel kätte see inglisekeelne väljaanne, mis ülareas viimane on. Kuna aga inglise keeles ilmub väga vähe tõlkeraamatuid, siis huvitun ma alati, et millega tegu ning püüan ära arvata, et miks antud tekst tõlgiti? See, et kas raamat on hea või halb, või originaalkeeles populaarne... see ei lähe enesekesksele inglisekeelsele kirjastusmaailmale reeglina korda. Arturo Pérez-Reverte romaani puhul sain ma oma küsimustele muidugi kiirelt vastuse ja sain teadlikuks filmi olemasolust.
Sel ajal polnud mul aega seda inglisekeelset väljaannet lugeda, lappasin vaid pisut ning nautisin gravüüre. See ongi siis see ülapool mainitud pool lugemiskorda. Igatahes sain aru, et tegu on väärt raamatuga... soovitasin seda ka ühele tegelasele ning nõnda ma oma inglisekeelsest väljaandest ilma jäingi.Mõni aasta hiljem ostsin siis venekeelse «Клуб Дюма, или Тень Ришелье», mille kaanepilt ka siin kõrval näha on. Minuarust on see kaanepilt ilusaim neljast venekeelsest väljaandest, kuigi paber on sellel üks viletsamaid. Inglise ja vene väljaande omamise vahele jäi oma paar-kolm aastat ning vahepeal olin ostnud ka filmi DVD ja filmi ka korduvalt vaadanud. Romaani nautimist see muidugi ei seganud.
Taustaks: Wojciech Kilar «Corso»
4 comments:
Mulle oli raamat suur pettumus, eriti võrreldes filmiga. Ootasin kolme musketäri liinist palju (kuna see oli filmist välja jäetud) aga mage mis mage. Lõpp oli kuidagi eriti mannetu. Mõnikord oskab Hollywood sitast saia teha, nii veidi liialdades.
Kirjutasin kunagi BAASis: Alustan samuti filmi ja romaani võrdlusest ning nendin, et film on omas laadis parem kui romaan omas.
Arvan ka praegu nõnda, aga minu jaoks polnud raamat pettumus. Noh, ja Polanski pole ka tavaHollywood.
Mina vaatasin samuti filmi kõigepealt ja siis läksin raamatu kallale. Minu arvates polnud raamatul häda midagi. See kolme musketäri osa oligi rohkem nagu torge esoteerikute ja vandenõuteoreetikute pihta.
Uhh. Tänud soovituse eest! Film meeldis väga, heliriba on üks lemmikuid peale sellesama Kilari Dracula OSTi. Ilmselt meeldib ka raamat. Vähemalt Baasi arvustuste ja amazon.com ülevaadete järgi. Kohenüüd panen krisost raamatu tulema.
Post a Comment