«Счастливая звезда Агафокла-младшего» oli omal ajal kõige esimene Aleksandr Gromovi tekst, mida ma lugesin. Esmamulje oli sedavõrd vägev, et esimesel võimalusel ostsin kohe paar kirjaniku raamatut.Jutu esmatrükk ajakirja «Если» 1998. aasta esimeses numbris kandis pealkirja «Счастливая звезда» ning omas ka mõningaid kärpeid. Tõttöelda ei teagi ma, et kas autor kirjutas ise jutu hiljem ümber, või kärpis ajakirja toimetus valmis juttu. Kahtlustan viimast, sest antud ajakirja toimetusel tundub kombeks olevat tekste tsenseerida ja ka pealkirju muuta.
Jutu täielik versioon ilmus autorikogus «Вопрос права» (2000) ning raamatust lugedes saab selgeks, et ajakirjas kärbiti välja lõik pederastiast ja perverdi nina lömmi löömisest.Lugu ise on selline muhe-küüniline pajatus keiser Claudiuse 12. valitsemisaastal toimunust ja sellele eelnenud sündmustest. Tegu siis antiigiteemalise ulmejutuga, aga õnneks pole tegu miski (alternatiiv)ajaloolise udutamisega. Ja õnneks pole see jutt ka keiser Claudiusest, vaid hoopis pealkirjas mainitud subjektist ja tema õnnetähest. Viimatimainitu on küll hoopis tulnukate sond, aga see polegi vast nii oluline... oluline on hoopis antud tegelase kannatuste rada kaupmehest galeeriorjaks.
Lugesin hiljuti taas seda juttu ning korduslugemise ajendiks sai anekdoot beduiinist ja kaamelist, mis ka selles jutus tähtsat rolli mängib. Jutt on aga ka pärast viiendat lugemist suurepärane.
Taustaks: Агата Кристи «Тоска без конца»
.jpg)
2 comments:
JAh, meenub ulmekogunemine kunagi Hellas Hundis kus Avo Nappo , keda ma ise pean vene ulmekirjanduses üsna pådevaks vennaks, vastas mu küsimusele, et miukest venelast siis tånapåeval lugeda tasub våga selgelt ja kindlalt - GROMOV kindlasti GROMOV. Ja kui ma siis veel proovisin tåpsustada, et mida eriti, siis vastati - ÛKSKØIK MIDA, ainult hakka aga pihta :)
Nii ongi! Mehel on ka nõrgemaid asju, aga mis Gromovi jaoks nõrk, see on enamikele täitumatu unistus. Pealegi on Gromov originaalseid mõtteeksperimente väljapakkuv visionäär ning tänapäeva ulmes on see haruldus... pealegi kirjutab tüüp lihtsalt hästi. Väidetakse, et Strugatskite tribuutantoloogiate kolmikust «Время учеников» jäeti Gromov välja just seetõttu, et tema oleks reaalselt ainuke olnud, kes oleks võinud Vendadel selja prügiseks teha.
Post a Comment