«The Grudge» (2004) on üks järjekordne Hollywoodi remake. Sellega võiks kõik ka öeldud olla, aga ei ole mitte. Antud juhul ei tähendagi remake seda, et on võetud hea film ja tehtud sellest miski püdel sodi juhmidele ameritele. Vastupidi, keskmine hamburgerinimene on selle filmiga üsna hädas, sest filmis pole harjumuspärast sirgjoonelist süžeed ning iga asja ei seletata ka pulkadeni lahti. Vähemasti jääb selline mulje, kui lugeda ameeriklaste hinnaguid ja vaadata lombitaguseid reitinguid.Tuleb samas tunnistada, et ma pole näinud filmi «Ju-on: The Grudge» (2003), mis oli selle uusversiooni algmaterjaliks. Võimalik, et mu arvamus algfilmi vaatamise järel muutuks, aga võibolla ka mitte...
Tahtsin siia postitusse panna ka kohaliku DVD kaanepilti, aga sellega on taas see tüüpiline jama, et igalpool pakutakse DVD-d videokasseti kaanepildiga. Panin siis hoopis plakati, sest kohalik DVD kordab üldiselt seda plakatit... erinevuseks vast see, et originaalpealkiri on ilma artiklita ning all jooksevad reas leedu, eesti ja vene pealkirjad. Pilt karbi kaanel ise on ka viletsam, st. seal on miskid arusaamatud värvitriibud peal. Muidu oli aga DVD selline enam-vähem korralik toode.Praeguse seisuga pean ma seda filmi igatahes üheks kõigi aegade parimaks õudusfilmiks. Kuid eks selle õudusega olegi nõnda, et suurt rolli mängib isiklik suhe, et kas haagib või ei haagi. Jah, ma annan aru, et film mängib ajuti üsna labaste võtete peale... näiteks see vastik heli. Kuid tulemus loeb ja minu peal see kõik vähemasti töötas.
Filmil on väga kobe ametlik sait ning filmist on ka põhjalik Wikipedia kirje.
Taustaks: Din «On The Run»
.jpg)
7 comments:
Mina näiteks loobusin peale selle filmi vaatamist õudukatest täiesti, kuna avastasin, et olen liiga nõrganärviline nende jaoks - tükk aega oli kõhe üksi kodus olla ja dušši alla minek tekitas tohutut õudu ja paanikat.
=)
Mina olen õudukatest juba ammu loobunud samadel põhjustel. Viimati tegin vea käies Ring 1-e vaatamas. Tegelikult pean põhimõtteliselt valeks filmitegemise meetodit, kus võetakse vaataja psüühika lähtekohaks, mitte oma inspiratsioon või intelligents.
USA remakede vastu mul isiklikult pole midagi, seda tõket pole õnneks ja üks tuttav on mulle varem öelnud et Ju-On on kõige õudsem film ever ja nüüd sa ka väidad intrigeerivalt "Praeguse seisuga pean ma seda filmi igatahes üheks kõigi aegade parimaks õudusfilmiks."
Ilmselgelt tuleb ette võtta :)
Aga ära siis mind süüdista, kui elamust ei tule... noh, et kui ootused ette juba liialt kõrged on...
Pole neil US remakidel viga midagi, kui su ootused liialt suured pole. Võimalus on ju alati vaadata originaali ja siililegi selge, et jänkid ei julge mainstreemist liiga kõrvale kalduda. Näiteks Ringu oli tehtud palju vaataja sõbralikumaks ja välja jäeti tähtis lõppu hetk. The Grudge tegi ju Takashi Shimizu põhimõtteliselt 1:1 le oma Ju-on´iga,ainult juudiplika oli peaossa võetud.Minu jaoks on kõik see aasia horror kekpärane ja tihti veel allapoole. Mystiline thriller ja maagia teemad tehakse tavaliselt hästi.
minuarust on jutt ameerika øudukast tegelikult, vøi kuidas nüüd vøtta? on The Grudge ameerika øudukas vøi jaapani øudukas? Årge ajage segadusse.
Tegu on ameerikas tehtud jaapani õudukaga... näiteks jänkide-ring polnud enam üldse jaapanlik... «The Grudge» on. Vahe tuleb hästi jälja ka hmaburgerirahva suhtumises: USA-ring on šedööver, «The Grudge» on aga miski segane jamps.
Mulle selle (olgu paberil või ekraanil) aasia õuduse juures meeldib just see, et pääsu pole, et võid ju korraks punuma pääseda, aga lõplikku pääsemist pole... õhtumaises horroris saadakse reeglina kolliga ikka lõplikult hakkama... ning see on tobe. Eriti tobe on veel see, kuidas lõplikult äranotitud koll järgmises filmis siis taas ellu ärkab.
Post a Comment