Sageli väidetakse, et Dashiell Hammett pidas romaani «The Glass Key» enda parimaks teoseks. See võib tõesti nõnda ka olla, sest tegu on hea romaaniga ning kindlasti on see romaan ka rohkem kirjandus, kui enamus kriminulle. Just see kirjanduslikkus oligi ju Dashiell Hammetti kirg, sest ta soovis, et ta kriminaalromaanidesse suhtutaks kui lihtsalt romaanidesse ning kui mõni krimiautor üldse sellist suhtumist väärt on, siis on see kindlasti Dashiell Hammett.
Romaan ilmus kõigepealt ajakirjas «Black Mask»... ilmus neljaosalise järjejutuna 1930. aastal märtsist juunini. Ajakirja märtsinumber omas ka romaani illustreerivat kaanepilti, mida kasutas ka järgmisel aastal ilmunud esimene raamatuväljaanne. See briti väljaanne on tänapäeval kogujate hulgas vägagi hinnas, mida tõestab suurepäraselt kasvõi uudislugu «The Glass Key Unlocks Bidding at New York Literature Auction». Alati kui ameerika kirjaniku raamat ilmub esmatrükina väljaspool USAt, siis alati leidub hulgaliselt turakaid, kes väidavad, et esimene ameerika väljaanne ongi esmatrükk. Antud juhul peetakse siis nende turakate poolt silmas ülalpool keskmisena iluleva kaanepildiga raamatut.
Siililegi selge, et sedavõrd olulist romaani on korduvalt taasavaldatud. Silmailuks siis kasvõi siin postituses olevad kaanepildid. Kes täpsemat infot tahab, see võib klõpsata postituse alguses olevale romaani pealkirjale. Pisut on romaanist juttu ka samanimelises napis Wikipedia artiklis, aga märksa asjalikum on hoopis see lehekülg.
Väärib märkimist, et kuigi tegu on eelkõige siiski kriminaalromaaniga, pole peategelane Ned Beaumont ei võmm, ega ka lihtsalt detektiiv. Eks peategelase valik andis ka autorile võimaluse rohkem tekstiruumi pühendada üldinimlikele küsimustele... põhiliselt siis mehe-naise suhetele ja poliitika räpasusele. Romaani omapäraks võibki pidada seda, et autori arvates pole kuigi suurt vahet gangsteril ja poliitikul. Üldiselt ma selle seisukohaga ka nõustun.
Tegelikult polegi põhjust romaanist pikemalt kirjutada, sest see on üks kahest Dashiell Hammetti romaanist, mis eesti keeles on ilmunud. Vähemasti raamatukaante vahel. Romaan on korduvalt ka Eesti Raadio järjejutuna eetris olnud ning minugi esmatutvus romaaniga toimus just raadio vahendusel. Korduslugemiste käigus on selgeks saanud, et kõige rohkem jäi mulle raadiost meelde just see klaasist võtmega seonduv.Romaani on ka vähemasti neli korda ekraniseeritud: «The Glass Key» (1935), «The Glass Key» (1942), «Bande» (1985) ja «Miller's Crossing» (1990). Tõsi, viimatinimetatu ei tunnista oma seotust romaaniga. Kummaline on hoopis see, et ma pole ühtegi neist filmidest näinud... isegi mitte filmi «Bande», mille valmimiskohaks on ometigi Tallinnfilm.
Taustaks: Johnny Cash «We'll Meet Again»
No comments:
Post a Comment