Cleopatra (1963)

Sai just äsja vaadatud filmi «Cleopatra» (1963). Nägin seda kunagi nolgina ka kinos ning siis jättis suhteliselt hea mulje. Eks pubekast Jyrka oli ka vähem filme näinud ning palju neid kalleid vaatemänge ikka siis nõukogude kinolevisse jõudis..?

Seekordsel vaatamisel tahtis aga igavus suisa tappa. Ilmselt pole siis (ajalooline) melodraama minu žanr. Filmi lõpp aga venis otsekui miski «Titanic» (1997). Häiris ka ajaloo labastamine: sedavõrd suure eelarvega film oleks võinud ikka dekoratsioonide ja butafooriaga rohkem vaeva näha. Ei saa märkimata jätta, et Elizabeth Taylor pole kuigi ilus naine ... koledaks ei nimetaks, aga vaatamist segas.

Rohkem ei viitsi ma sellest filmist kirjutada... kes tahab, see leiab ülejäänud info Wikipediast ja mujalt.

Taustaks: The Crüxshadows «Isis & Osiris (Life/Death)»

Operatsioon «White Christmas»

Mõtlesin täna hommikul, et va jõul juba möödas... kuid Krafinna teatas õelalt, et alles täna õhtul hakkab. Raisk, ükski aasta pole see jõul niimoodi veninud... Telekavas on taas miskid võimsad pardid ja katuselt kukkuv jõuluvana!

Õnneks on ka midagi positiivset! Sain täna sms-ina elu toredaima jõuluõnnitluse:

Kui sa seda sms-i loed, siis saadetakse üks neeger Maalt välja! Saada see edasi ja osale sinagi operatsioonis «White Christmas».

Taustaks: Vennaskond «Resistance»

3D Dokument: Värdjate väljapanek

Telekanali TV3 kavas on selline ilgus nagu 3D Dokument. Ma ise pole seda praktiliselt kordagi vaadanud ning reklaamides nähtud teemadevalik ei pane seda ka vaatama.

Vanasti olid tsirkuses igasugused atraktsioonid, kus näidati kõikvõimalikke looduse «imesid». Tuntumad olid habemega naised ja siiami kaksikud, aga oli ka pentsikumaid. Neid nö. loodusimesid pakuti värdjate pähe, tegelikkuses võiks aga värdjateks pidada inimesi, kes selliseid raha eest vaatama läksid. 3D Dokument on moodsamal ja justkui humanistlikumal tasandil sellise asja taaselustanud. Olemuslikult pole aga kunagisel palaganil ja tänasel televisioonil mingit vahet. Vaata ka artiklit Freak show!

Taustaks: Siouxsie And The Banshees «She's a Carnival»

Tehnoloogiline Põnn

Seda, et Põnn ehk Liska on arvutihuviline... seda märkasime ammu. Kui mina või Krafinna arvuti taha istuma sai, siis kippus ka Põnn sülle või lauale. Sellest ma parem ei räägi, kuivõrd huviliseks muutus Põnn siis, kui algas miski sebimine juhtmetega või kui arvutil suisa kaas maha kruvitud sai. Kõrvalolev pilt peaks seda samuti veenvalt tõestama...

Aja jooksul on aga selgunud, et Põnnile üldse tehnika meeldib. Eile öösel oli mul vaja üks jutt välja printida ning niipea kui printeri sisse lülitasin... niipea oli kohe Põnn ka kõrvaltoast jooksuga kohal. Loomake oli sedavõrd unine, et ei hüpanud esimese katsega isegi printerikapi peale välja. Teisel katsel oli Põnn muidugi paigas ning vaatas huviga, et kuidas leht lehe järel printerist välja tuleb.

Täna tormas aga Põnn unepealt kohe elutuppa vaatama, et mis masin see sellist häält teeb. Ma nimelt kerisin videokassetti tagasi. Tükk aega vaatas ja kuulas videomaki ees.

Üks masin Põnnile siiski ei meeldi. Kokteilimikseri vinguv hääl ajab Põnni kohe köögist minema...

Taustaks: Fortification 55 «Desire»

Põhiblogile lisandus eriblogi

Kirjutasin kunagi, et pidasin blogipausi, sest miskid asjad vajasid selgeksmõtlemist. Üks mõte on nüüd ka tulemuseni jõudnud: täna sai esimese posti minu eriblogi Ulmeseosed. Loomulikult ei tähenda see nüüd, et siinsest blogist ulme päris ära kaob... oh ei, sest on ju hulk ulmet, mis sinna eriblogisse kuidagi ei sobi.

Äh, ma võin siin ju pikalt seletada, aga eks asja olemus saab (võimalikele) lugejatele siiski alles lugemise käigus selgeks.

Taustaks: Winny Puhh «Olevik»

What Tarot Card are You?

You are The Devil

Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession

The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.

Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild – or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Taustaks: Fields Of The Nephilim «Preacher Man»

Jõulujälkus

Sai nädalavahetusel Pärnus käidud. On kaks meeldivat mälestust: isa sünnipäev ja õhtu Kivislidniku juures.

Ja on rõvedad mälestused kaubandusest. Raisk, ma olin juba unustanud, et mida kujutab endast jõulukuu kaubanduses. Rüselevad massid, rüselevad massid ja veelkord rüselevad massid. Inimesed ostavad kokku igasugu träna, millest poolt pole neile ilmselgelt üldse vaja. Ma pole miski ökohull ning ei kavatse siin hakata jutlustama mõõdukast tarbimisest, aga see manipuleeritav pööbel võiks omi oste ju aastaringselt teha. Või siis võiks normaalsetel inimestel olla omaette kaubamaja, sest kahjuks tuleb normaalsetel inimestel ka igasuguste kampaaniate ja hullude päevade ajal poes käia.

Nagu kõigest sellest oleks veel vähe, siis oli ühes kaubanduskeskuses miski lastefirmade uputus. Igas nurgas ja nurgataguses oli miski lauake, kus lapsed müüsid omatehtud tooteid. Noorusele omaselt oli neil kõigil suht agresiivne müügitehnika, aga mõned olid isegi selles taustsüsteemis oma värdjalikkuses teistest üle. Kunagi saavad neist kindlasti eriti väärakad pintsaklipslased ja truud korporatiivsed orjad. Kas tõesti pidi see rõlgus just nüüd toimuma... igatahes oli kaubanduskeskuses seetõttu täiskasvanud ostuhullude massidele lisaks veel ka müriaad arutul hulgal ringisiblivaid lapsvärdjaid.

Kaubanduslikule masendusele pani aga krooni käik raamatupoodi. Ma polnud tükk aega näinud raamatupoes sellist hulka sedavõrd juhme lõustu. Miskid koonud tunglesid igal pool jalus ning ostsid seda mõttetut pahna, mida just jõuludeks ilmutatakse... st. albumid, pildiraamatud, kinkeraamatud, luksusköited, koguteosed jne. Kõik vähegi arukas kirjasõna oli silma alt ära pandud ning igal pool laiutas ainult see sillerdav ja tüsedaköiteline saast. Raamat peab ju ilus välja nägema ning raske peab ka olema, sest siis saab isegi juhmard aru, et on midagi enda raha eest saanud.

Taustaks: The Electric Hellfire Club «Highway to Hell»

Mart Juur «Motorola V33»

Ahjukütte üks eeliseid on ka nn. korduste kultuur, mis äraseletatuna tähendab, et tulehakatuseks minev kirjasõna võib anda nii mõnelegi kultuurielamusele korduse. Täna sattusin miskit vana ajalehte rappides taas Mart Juure suurepärasele kirjatükile «Motorola V33». Klõpsake lingil ja lugege!

Tunnistan, et üks tabavamaid kirjatükke mobiiltelefonidest. Arvan, et mobiiltelefon EI VAJA värvilist ekraani, EI VAJA miskeid mikroskoopilisi mõõtmeid ning KINDLASTI POLE VAJA telefoni miskeid fotokaid, mp3 mängijaid, wõrguliidest jne. Sellised telefonid võivad olla neil, kes neid vajavad, aga võiks olla ka normaalseid aparaate neile, kellele piisab helistamisest, sõnumitest ja äratuskellast. Iga kord kui ma teadvustan miski multifunktsionaalse dibiilfoni olemasolu... iga kord loen ma palve oma lihtsale Nokiale, et tal ikka pikka iga oleks. Lahkuks mu telefon taevastele jahimaadele, oleks ma ilmselt telefonita inimene, sest seda rämpsu, mida praegu pakutakse, ei taha ma isegi tasuta. Jääb vaid loota, et lihtsad asjad lähevad kunagi taas moodi...

Taustaks: Alien Sex Fiend «All The Madmen (Padded Cell Mix)»

Toilet Calculator

Minu käest on küsitud, et miks ma loen Sitablogi? Põhjus lihtne: sünd, söök, sittumine ja surm on sellised elu teetähised, mis kõigile inimestele omased. Sitablogi ühest postitusest leidsin ka testi, mis sai ka kohe läbi tehtud ning mille tulemused alljärgnevalt ka avalikustan:

Your Assessment (Results)
Number of hours you spend in the toilet per year: 182.5 hours
Number of hours you have spent in the toilet in your life time: 7117.5 hours
Your Annual Ranking Title: King of Solitude
Your Life Time Ranking Title: Master of the Hole

You are the King of Solitude. No one knows how to spend their hours in the privacy of a toilet like you. But maybe it is time you found a new hobby.

Taustaks: Genitortures «Touch Myself»

Kes ja miks käib?

Vaatasin oma counteri statistikat ning olen pisut nõutu...

Üks peamisi otsingusõnu siin blogis on ühe blondiini nimi ja sellega seonduv. Nime ma ei ütle, aga mainin, et temast olen ma kirjutanud siin ja siin. Eks info peab olema vaba ning ise ma ta'st kirjutasin... samas on kuus otsingut eilse päeva jooksul ikka liig mis liig. Rääkimata sellest, et blondiin on ka absoluutskaalal liider, edestades teisi otsingusõnu enam kui viiekordselt!

Teine mõistatus on külastajad riikide lõikes. Ma tean, et kes käib Soomest, kes USAst ja kes Ungarist... kuid kes Canadast..?

Taustaks: Apoptygma Berzerk «Nothing Else Matters»

Agent of Influence (2002)

Tegelikult oleks ma seda filmi juba paar kuud tagasi näinud, aga ju siis polnud saatus...

Sattusin kunagi telekanaleid klõpsides miski filmi peale, kus miskid härrad vaidlesid miskite mustlastega ning toimus kõik see Nõukogude Liidus. Eelmisel nädalavahetusel sain teada, et filmiks on «Agent of Influence» (2002). Kuna asi sattus juba teist korda ette ning kohe alguses ka väga peletav polnud, siis sai ära vaadatud.

Polnud paha, sest tõi meelde miskid vanad luurefilmid. Miinuseks vast filmi teatud kallutatus: USA-vaenulikkus ja pederast kui suurim patrioot. Kuna film põhineb tõsielulistel sündmustel, siis võib ju kaitseks öelda, et elu oligi selline. Kahjuks pole selline kaitse aus, sest film polnud minuarust neutraalne... pigem siiski tugevalt neisse kahesse teemasse kallutatud. Samas tegid näitlejad Christopher Plummer, Marina Orsini ja Ted Whitthall ikkagi väga hea esituse ning ka sisu oli huvitav.

Filmi peategelaseks on John Watkins, kellest püütakse «vormistada» mõjuagenti, et sellise «ülestunnistusega» siis kukutada USA-tõrges Canada valitsus. Poliitika on alati üks räpane tegevus olnud ning pederastist välisminister on ju suisa taeva kingitus huvilisele luureorganisatsioonile.

Filmil on ka napp ametlik koduleht, märksa informatiivsem on aga peaosalise kodulehe selleteemaline osa.

Taustaks: Fortification 55 «Holy War (Live)»

Natsiminister

Pööblispets ja leimiminister on avastanud uue hädaohu, mis me kõigi vaimset heaolu ja majanduslikku õndsust ähvardab.

Ajalehe «Postimees» tänases numbris oli, et «Minister Lang pelgab neonatside tulekut». Ma saan aru, et inimesel on hirmud, aga mul on raske aru saada, et miks need hirmud kogu aeg sinna kapral Aadu pärandi suunas kalduvad. Tiblade pronkspuuslikuga pole aastaid midagi suudetud ette võtta ning sajad räuskavad ja kunagise okupatsionivõimu sümbolitega vehklevad tiblad pealinna südames ei näi ministrihärrat samuti häirivat. Küll häirib teda (oletuslik) tõsisasi, et kusagil metsataludes midagi tähistatakse ning kätt tõstetakse. Vene meedia igatahes märkas ministrihärra püüdlusi, mille näiteks kasvõi lugu «Минюст Эстонии обнаружил множество тайных фашистов».

Ma nüüd mõtlengi, et kui Jumal lund annab ning ma ka oma õue sellise lumeAadu teen (nagu pildil), et kas siis kompetentsed organid peavad mind salanatsiks... või olen sel juhul juba hoopis avalik nats?

Valvsamatele kodanikele siiski teadmiseks, et pilt pärineb USA duo Prussian Blue blogist, täpsemalt siit.

Taustaks: Prussian Blue «The Stranger»

Jüri Lina – ajaloolane

Ühel oma Kilulinna retkel sattusime raamatupoodi Rahva Raamat... sellesse, mis Viru Keskuses. Seni, kuni ma seal võõrkeelse kirjanduse letis asjatasin, seni tuustis Krafinna ajaloo ja muude säherduste teaduste riiulites. Mingil hetkel kostis sealtpoolt miski solvatud ja pahane häälitsus. Õige pea naases ka Krafinna, kes teatas talle omasel moel, et avastas Jüri Lina raamatu ajaloo riiulist. Räme solvang ajalooteaduse suunal kindlasti... meie juttu kuulanud müüja ilmselt nõnda ei arvanud, kui ta üldse asja olemusele pihta sai.

Taustaks: D'Arcadia «Dome Of Lies»

Cutthroat Island (1995)

Kunagi ammu, siis kui film «Cutthroat Island» (1995) välja tuli, andsin ka mina oma tagasihoidlikku (peamiselt tehnilist) panust kohaliku kollase ajakirjanduse õitsengusse. Tööst tulenevalt sai ka igasugust ajakirjandust üsna palju loetud ning sai ka loetud hulk lugusid sellest, kui vilets ja milline kommertslik läbikukkumine on film «Cutthroat Island» (1995). Filmi polnud ma näinud ning seega arvamus mul puudus. Küll aga nägin ma filmi «Waterworld» (1995), mida samuti kommertslikuks hävinguks kuulutati. Nähtu võrdlemine turundusliku hädakisaga andis lootust, et ka soomlase Renny Harlini piraadifilm polegi nii halb. Pealegi on see turunduslik hädakisa tegelikult Hollywoodi enda tekitatud pseudoprobleem.

Nüüd on siis «Cutthroat Island» (1995) nähtud ning tuleb tunnistada, et on sitt film küll. Ma ei tea, et millele kulus see raha, mis tagasi ei tulnud ja mida Hollywoodi mogulid taga nutavad... aga kindlasti ei kulunud see rekkatäie mahla peale. Filmi vaadates saab selgeks, et käsikirjale pole olulisi kulutusi tehtud, sest sisu praktiliselt puudub. Ma saan ka aru, et armastus on suur ja Geena Davis oli lavastaja abikaasa. Filmile see siiski kasuks ei tulnud... pigem vastupidi. Sügavat analüüsi ma teha ei viitsi... ja pole ma ka võimeline, sest filmi köitvus oli tasemel, mis suisa sundis selle vaatamise kõrvale muid tegevusi otsima. Peamine probleem seisneb minuarust siiski tõepäras ja usutavuses. Film ei ole lihtsalt veenev. Kurat, isegi muinasjutufilm «Arabella, mereröövli tütar» (1982) on piraadifilmina märksa veenvam!

Taustaks: Ofra Haza «Open Your Heart (Die Krupps Remix)»

Telenaiste maitsetud rõivad

Ma olen kogu aeg mõelnud, et kas kohalikus teles panevad saatejuhid end ise riidesse... või annab keegi nõu kah? Ajuti tundub, et ise... või on need nõuandjad lihtsalt väärakad.

Esimene juhtum. Talkshow saatejuht näeb lihtsalt võigas välja! Seljas on miski roosa pluus, kaelas roheline lips (sõlm nagu päti rusikas), selle peal aga omakorda tumepunane/lilla põlviniulatuv käisteta hõlst. Antud naisterahvas pole üldisel hinnagul ilmselt kõige kenam, aga sellises riietuses nägi ta välja lihtsalt kui üks ilmetu pussakas.

Teine juhtum. Soliidse ühiskondlik-poliitilise saate juht kannab ühenööbilist pintsakut. Naine pole just kõige noorem ja ka mitte kõikse sportlikuma figuuriga... samas omab antud naine rindu ja ka puusad on olemas. Oleks see õnnetu nööp lahti, oleks täiesti normaalne vaatepilt, aga ei ole... ning tulemuseks on miski igatpidi kiskuv pintsak ja piisavalt võigas vaatepilt vananevast naisest, kes omi aastaid (ja sellega kaasnevat) ebareaalselt hindab.

Kolmas juhtum. Saatejuht kannab kleiti, mille me naisega ühemõtteliselt pesuks liigitasime... kuna alakeha ei näidatud, siis jäigi mulje, et blondiin on bodys kaamera ette lipsanud.

Võiks ju samas vaimus jätkata, aga pilt on niigi selge. Kui neil saatejuhtidel on stilist, siis tuleks sellele kinga anda, aga mina paneks vangi. Kui stilisti pole, siis võiksid need naised tõesti mõelda säherduse palkamisele. Kuigi, haigus on vast üldisem, sest toodud näited pärinesid nii riigi- kui ka erakanalitest ning naised toodud näidetes olid ka erinevas vanuses. Mingi üldisem alpus, mis maitse ja mõõdutunde välistab..? Või ongi tänapäeval suund, et tuleb välja näha vanem, koledam, maitsetum, labasem, jne.

Taustaks: Leæther Strip «The Carnival Is Over»

Rammstein «Völkerball»

Sai linnas käidud ning enesele ootamatult avastasin, et Rammsteini uus DVD on isegi siia provintsi müügile toodud. Vähe sellest, suisa kolm erinevat varianti oli. Sai siiski valitud DVD karp, aga ühe DVD ja CD-ga versioon. Leidsime naisega mõlemad, et miski kahe dokumentaalijupi eest 100 EEKu rohkem maksta on liiast. Meil pole vist isegi eelmistel Rammsteini DVD-l kõik lisad vaadatud... videoklippide tegemiste omad kindlasti mitte. Mind ei häiri, kui need lisad on ... samas ei ole ma nõus nende eest kopikatki juurde maksma, sest enamjaolt on DVD lisad ikka suht ebavajalik kraam. On üksikuid erandeid, aga need pigem kinnitavad reeglit.

Nagu eespool sai öeldud, on meil albumi «Völkerball» tavaväljalase, mis sisaldab siis kontsert DVD ja kontsert CD. Said mõlemad täna ka läbi kuulatud. Mulje on hea... ja milline see olla saakski? Samas pean ütlema, et Tallinna kontserdil oli tulevärk minuarust võimsam, kui DVD-l oleval Prantsuse omal. Tõde on ilmselt aga lihtsam: pilt ei anna kogu ilu edasi. Selle valguses mõtlen, et milline siis see Berlini kontsert veel reaalsuses välja nägi? Ja kui neid kahte kontsert DVD-d võrrelda, siis tuleb tunnistada, et see Berlini oma on parem. Nojah, ning ega bänd pole siiani paremat albumit teinud kah, kui «Sehnsucht». Millega ei taha ma muidugi öelda, et nagu oleks «Völkerball» halb produkt. Ei, kindlasti mitte! Lihtsalt mõni bänd on enda jaoks lati nii üüratult kõrgele ajanud...

Taustaks: Rammstein «Morgenstern»

Loll valge naine

Püüan nüüd kuuks ajaks telesarjaga «Lost» ühele poole saada.

Samas ei saa ikkagi märkimata jätta, et Shannon on eriliselt rõlge hani. Ma ei räägi sellest, et ta loll on ... tegu on lihtsalt eriliselt ennasttäis ja arulageda kujuga. Ma täitsa imestan, et keegi talle seal saarel lõuga ei sõitnud. Võimalik, et keegi ei tahtnud käsi määrida... võimalik, et ajusurnud USA kontekstis ongi säherdune tegelane osa normist. Oleks ta veel ilus (mitte, et see mingeid õigustusi annaks), aga siis ma võibolla saaks aru, et miks mehed värdja maha löömata jätsid. Või ongi üldise arvamuse järgi säherdune asi/olend ilus..?

Taustaks: VNV Nation «Holding On»

Teadmata kadunutest ... veelkord

Meil on peres praegu telesarja «Lost» esimese hooaja pohmakas. Õigemini hakkab see juba üle minema... kuid esmaspäev läks küll taastumise peale, sest laupäeva öö ja pühapäeva jooksul 25 seeriat ära vaadata pole just naljaasi. Aga patt oli ka pooleli jätta... ning sellises valguses on mul kahju inimestest, kes peavad asja vaatama telest koos reklaamiga ja sagedusega üks osa nädalas. Mina vist nõnda ei vaataks... õnneks sellist kiusatust ka ei teki, sest elan aladel, kus ükski nähtav telekanal seda sarja ei näita.

Esimese hooaja lühike kokkuvõte oleks järgmine. Shannon oleks tulnud esimesel päeval liigi puhtuse huvides maha lüüa. Loodan, et Charlie end teises hooajas surnuks kimub, aga niikuinii ei tee ta seda. Kahju! John Locke on vaieldamatult kõige asisem tüüp sellest kambast – selles taadis on sisu. Hurley ja Sawyer on kaks tüüpi, kes iga osaga ühe sümpaatsemaks muutuvad. Ja loomulikult tuleb ära mainida sõge prantslanna Danielle Rousseau.

Kui midagi traagilist ei juhtu, siis on meil jõuludeks teise hooaja karp käes. Ja siis läheb jamaks, sest kolmas hooaeg saab DVD-le alles 2007. aasta sügisel...

Taustaks: Legacy Of Music «Feed The Fire»

Andreas Eschbach «Solarstation»

Kui ma selle romaani wõrgupoest tellisin, siis oli mul valida kahe Andreas Eschbachi romaani vahel. Valisin selle, sest see tundus rohkem ulmeromaan olevat ja see teine rohkem thriller. Tegelikkus osutus kahjuks märksa ühekülgsemaks: romaan «Solarstation» (1996) oli samuti thriller. Ulmelise osaga on pisut enam vaeva nähtud ja see ulme on samuti rohkem ulme, kui sedasorti raamatutes reeglina kombeks. Skeem on aga ikka seesama: alguses kiire tapatöö, siis uimerdamist läbisegi seksi ja suhteseebiga ning lõpuks see viimase hetke dramaatiline rabelemine. Usun, et ulmekauge publik neelas tänu sellisele skeemile romaani paremini alla... mind pani romaan oma etteaimatavuses ajuti suisa haigutama.



Kõik eeldused lugemiselamuseks olid aga olemas. 1996. aasta veebruaris Müncheni väikekirjastuse Schneekluth poolt avaldatud romaan võitis järgmisel aastal kaks olulisemat saksa ulmeauhinda: SFCD-Literaturpreis ja Kurd Laßwitz Preis. Ühe auhinna võitmine ei näitaks ehk midagi, aga kui romaan saab kaks erinevat auhinda (ja teada on, et reeglina nendega nii ei juhtu), siis oleks justkui alust midagi loota. Florian Breitsameteri kiidukõne romaanile lubab samuti korraliku lugemiselamust ning ega kordustrükid suurkirjastuses Lübbe kah just peletavalt mõju... eriti kui kaanel õnnestunult valitud David B. Mattingly pilt või kui romaan antakse välja kirjastuse 50-ndaks juubeliks. Viimatimainitu käib selle 2003. aastal ilmunud kogumiku kohta, kus ühtede kaante vahele said romaanid «Solarstation» (1996) ja «Kelwitts Stern» (1999).

Romaani esimene tõlge ilmus 2000. aastal prantsuse keeles. Lugesin lugemisjärgselt prantsuse kriitikat (niipalju kui wõrgust leidsin) ning eneselegi üllatuseks avastasin, et see kõik on kuidagi liialt positiivne. Jah, ollakse üllatunud, et teos erineb autori esikromaanist «Die Haarteppichknüpfer» (1995) nagu päev ööst, nenditakse ka tõika, et raamatul on raha lõhn küljes, aga üldiselt siiski kiidetakse. OK, võibolla oli tõesti ootamatu, et Euroopa ulmekirjanik kirjutas lähituleviku ja lähikosmose ainelise technothrilleri. Vähemasti tundub nõnda, sest suurim tunnustus langes prantsuse pressis eelkõige materjalile ja teemale.

2002. aastal ilmus romaan ka itaalia keeles ja aasta hiljem vene keeles. Itaalia tõlge kandis miskipärast pealkirja «Nippon Story» ning siit leiab tõlkijapoolsed põhjendused, et miks nõnda? Kui prantsuse ja itaalia lugeja võttis romaani vastu heatahtliku huviga, siis vene lugeja suures osas ignoreeris raamatut. Arvan, et põhjuseks pole ei romaani tase, ega ka Jelena Pervušina tõlge... põhjus on vene lugeja üldiselt tõrjuvas hoiakus kõige suhtes, mis ei pärine Venemaalt või Ameerikast. Erandeid on, kuid üldiselt ei erine vene lugeja selles küsimus oluliselt ameerika omast. Ehk oleks romaan vene keeles ka rohkem vastukaja saanud, kui oleks ilmunud mõnes tuntud raamatusarjas... kahjuks ilmus aga kirjastuse «АСТ» uues ja huvitavas sarjas «Мировая фантастика», mis ei jõudnud isegi kümnenda raamatuni. Kas oli tegu kirjastusepoolse saamatusega, halbade asjaoludega või hoopis vene lugeja vajakajäämistega... igatahes polnud süüd sarjas ilmunud romaanidel.

Kuna ma saksa keelt ei valda (vähemasti romaani mahus), siis tuli minulgi lugeda seda vene keeles ja pealkirjaga «Солнечная станция». Lugemine venis ja olin lugemisjärgselt üsna pettunud, aga mu pettumuse põhjuseks võis olla ka Andreas Eschbachi heade lühilugudega liialt kõrgele tõusnud ootused. Autorit ma selle romaani pärast veel enda jaoks maha ei kanna... küll suhtun tema loomingusse nüüd aga pisut ettevaatlikumalt.

Taustaks: Autunna Et Sa Rose «Neue Wirklichkeit (Edit)»

Which LOST character are you?

Which LOST character are you?
Charlie You are Charlie You are an ex-rocker trying to kick a drug habit. While on the island you have met a very nice girl Claire.
Take The Quiz Now!	Quizzes by myYearbook.com

Ma ei saaks öelda, et testi tulemus mind kuidagi rõõmustaks, sest see Charlie on minuarust konkurentsitult kõige nõmedam kuju selles sarjas. OK, see blond tibi on veel nõmedam, aga räägiks siiski olenditest, kes inimese normi ära täidavad. Äh, tegelikult on see test lihtsalt nõme... ja kui see varem kohale ei jõua, siis eelvimane küsimus paneb asja paika.

Taustaks: Psyclon Nine «Anaesthetic (For The Pathetic)»

Teadmata kadunutest

Viimasel käigul Kilulinna sai ostetud telesarja «Lost» esimene hooaeg. Polegi vist midagi sedavõrd pimesi ostnud, sest ei mina, ega ka Krafinna polnud sellest sarjast minutitki näinud... ka olid tuttavate arvamused seinast seina. Aga ostsime siiski... ja ei kahetse. Kahe päevaga 10 osa vaadatud ja see teine päev pole ju veel ka õhtal. Oletan, et hiljemalt ülehomseks hommikuks on karbil esimene tiir peal.

Seoses telesarjaga «Lost» tekkis mul ka üks pisuke mõte... õigemini üks veendumus sai taas kinnitust. Veendumus on selline, et enamus isikuid, kes kirjutavad filmidest (kohalikus) ajakirjanduses... et enamus neist on tohutult vähese filmivaatamiskogemusega. Kindlasti nad on midagi vaadanud, aga tõenäoliselt on see olnud miski kriitikute poolt kiidetud festivaliudu... st. vaatamiskogemus on ühekülgne. Tulemusena saab lugeda miskit võhiklikku ja sisutühja udutamist, kus kirjutaja harimatusest tingitud «maailmaavastuslik» elamus kanditakse ümber objektiivseks reaalsuseks. Lühidalt: kui miski on uudne «analüütiku» jaoks, siis «analüütik» arvab, et see on uudne kõigi jaoks!

Taustaks: Bastards Of Love «Release (feat. Nora Below)»

Sildid külge

Pärast teatavaid kõhklusi läksin täna siis beetale üle... esialgu ei kurda. Beetaversiooni põhivõlu on vast sildinduses. Panin siis ka vanadele postitustele sildid külge ning tulemusena sain vägagi huvitava statistika. Populaarsemad sildid on:

1. filmid (58)
2. oli öelda (38)
3. mina (37)
4. eesti elu (32)
5. raamatud (27)
6. kirjandus (25)
7. ajakirjandus (24)
8. testid (23)
9. muusika (21)

Eks osa postitusi omab korraga mitut silti ning seda sildindust oleks saanud veelgi konkreetsemaks teha... st. silte oleks võinud veelgi rohkem olla. Usun, et statistikat see oluliselt muutnud poleks ning ega see statistika polegi peamine... peamine siiski võimalus kuidagi omi postitusi sorteerida... ja seda sorteerimist ei saa ju omaette eesmärgiks muuta.

Taustaks: Elis «Show Me The Way»

How Geeky Are You?

Your Geek Profile:

Academic Geekiness: Low Fashion Geekiness: Low Gamer Geekiness: Low Geekiness in Love: Low General Geekiness: Low Internet Geekiness: Low Movie Geekiness: Low Music Geekiness: Low SciFi Geekiness: Low

How Geeky Are You?

Taustaks: ESC «Matte»

Kassetidebüüt

Kunagi olid sellised asjad nagu helikassetid. On veel praegugi, aga CD-d on neile üldiselt siiski põõna pannud.

Leidsin äsja ühest blogist viite kohale, kus saab kujundada omale meelepärase helikasseti. Mida ma kohemaid ka tegin, sest edevus ei anna häbeneda...

Taustaks: The Pussybats «Your Horrorshow»

Minu naine on moslim

Circa kuu aega tagasi linnas käies saime naisega huvitava elamuse osaks.

Ajamaja ristmikul kohtusime miski mutikesega, kes Krafinnat nähes pobises: «Näe, moslim.» Lihtsa saare naise ajud on ilmselt EbW poolt nõnda siledaks pestud, et maaniulatuvas mustas mantlis (ja kapuutsiga) naist nähes viirastus talle kohe islamiterrorist. Tädike oli tõesti ehmunud ning samas esmapilgul eriti soga ei tundunudki. Iseäranis hämmastab aga sõna «moslim»... vaat kuhu viib keeleline kombelõtvus, mis lubab õige «moslemiga» paralleelselt kasutada väära «muslimit».

Taustaks: Distorted Memory «Disciples Of The Watch»

Kuuldused minu surmast

... on tugevalt liialdatud. (Või kuidas see Mark Twaini ilmkuulus lause oligi?)

Paljud inimesed on olnud suisa mures, et miks ma ei blogi... et kas on midagi juhtunud. On suisa helistatud ja msnitud, et kas tervis korras jne. Tänan küsimast, aga üldiselt korras ... noh, et uusi haigusi pole ilmnenud ja miskeid haiglaskäike ei planeeri. Blogimine pole ju elusoleku mõõdupuu, eriti kui paus selline sunnitult vabatahtlik. Blogipaus oli osaliselt teadlik: tahtsin enda jaoks selgeks mõelda, et kuidas edasi. Ilmselt saab edaspidi mul mitu blogi olema, aga sellest edaspidi. Teisalt oli (ja on) ka palju muid töid ja tegemisi, mis blogimist takistasid. Ka neist kirjutan edaspidi... sügisestest õuetöödest ma siiski ei kirjuta.

Taustaks: Novalis «Of The Golden Future Time»

Koletu tapatöö

Niitsin täna muru ning tahtmatult sõitsin muruniidukiga ka miskist hiirest üle. Surma ta sellest ei saanud... viga aga küll, sest tõmbles pentsikult maas. Pikemalt mõtlemata otsustasin loomakese piinad lõpetada ning lõin hiire jalaga laiaks. Hiir surnud, veri ja soolikad laiali jne.

Tegelikult ikka suht julm värk. Üks asi on inimest veristada, sest inimene on ise oma käitumisega asjale alust andnud ning alati võib värdjale ka verbaalselt pärast teada anda, et mille eest. Hoopis teine tera on süütu väike loomake, kelle ainuke süü oli, et ta viibis sel hetkel tihedas rohus...

Taustaks: Silke Bischoff «No Paradise»

What Type of Writer Should You Be?

Räägitakse, et toimetajad ja kriitikud pidavat olema perssekukkunud kirjanikud. Seega oleks sobilik test selline: What Type of Writer Should You Be?

Ja vastus muidugi ei üllata!

You Should Be a Science Fiction Writer

Your ideas are very strange, and people often wonder what planet you're from. And while you may have some problems being "normal," you'll have no problems writing sci-fi. Whether it's epic films, important novels, or vivid comics... Your own little universe could leave an important mark on the world!

Taustaks: Silke Bischoff «Follow Me Into The Night»

Ulmefantastika!?

Eilses «Eesti Päevalehes» kirjutas Aleksander Einseln:

Oma kogemuste põhjal hindan kõrgelt vaba meedia rolli demokraatlikus ühiskonnas. Seda ei saa alahinnata ega üleväärtustada. See peab olema tasakaalustatud terve mõistuse portree, mitte mingi hüsteeriline haiglaslik ulmefantastika.

Kodanikule tegi muret, et meedia klohmib liialt Rüütlit ja on seega kallutatud Ilvese poole. Kodanik Einselni muret ma ei kommenteeriks, sest inimene kirjutas sellest, mis südamel ning minu arvamus pole vast vajalik. Kuna EPL-i otsing on lombakas, siis ka link loole.

Küll aga kommenteeriks ma sõnavärdjat «ulmefantastika». Jah, ma tean, et Aleksander Einseln on väliseestlane ning seega on tal ilmselt probleeme uuema eesti keelega, kuid ega sõna «ulme» nüüd enam nii uus ka pole. Juba üle kolmekümne aasta kasutuses! Kellele arusaamatu, siis «ulme» ongi «fantastika» ning Einselni loogika järgi võiks siis kasutada ka värdsõnu «tapjamõrtsukas», «komputerraal», «geipede» jne. Jah, kohalik reklaamikeel kasutabki sedasorti sõnavärde, aga see on omaette maailm ning normaalses maailmas keegi sõnaühendit «säravvalge» ju ei kasuta. Ja kui tõsimeeli kasutabki, siis annab aimu ainult omaenda keelelisest lombakusest.

Tegin huvipärast sõnaga «ulmefantastika» ka Google'i otsingu. Kolm tabamust: Einselni kiri ning siin ja siin. Tahtmata kuidagi alavääristada foorumeid ja lehekommentaare... tuleb siiski öelda, et sealses keelekasutuses pole sellises sõnakasutuses midagi imelikku. Kui aga tuntud inimene kirjutab murest nõretava avaliku kirja, siis selline sõnakasutus mõjub küll labaselt.

Taustaks: ASP «Ballade Von Der Erweckung»

Tornid on langenud

Kõrvaloleval pildil veel seisavad... täna viis aastat tagasi sai aga nende tornide aeg läbi.

Mis on muutunud..?

Rohkem kui viis aastat tagasi valminud filmides ajab muigama, et kui üht teatavat kaksiktorni näidatakse... ja näidatakse sageli, sest need tornid olid sümbol ja vaatamisväärsus.

Ameerika Ühendriikidesse sõitja (ja üldisemalt lennureisija) kohta ei kehti enam süütuse presumptsioon. Reisija peb ikka ise tõestama, et ta kaamel pole. Olen seda ka ise (näiteks) Berliini lennujaamades kohanud. Tõsi, päris päraku-uurimiseks ei läinud... saapad, ketid, rihmad, sõrmused said küll kõik kaussi pandud ning siis korduvalt sokis läbi turvavärava marsitud.

Ka on mind valjuhääldi kaudu kogu lennujaamas taga otsitud, sest mu pagasiga on probleem. Probleemiks oli suur taskulamp (selline torukujuline), mis koti läbivalgustusel siis ametnike valvsa silma ette jäi. Kui ma küsisin, et mida ohtlikku on ühes taskulambis, siis aeti mulle vastu miskit hämarat ja põiklevat juttu. Noh, et kui taskulamp seal kotis lennu ajal ise põlema hakkab, et siis võib see lennuki seadmetele halvasti mõjuda. Lollimat juttu polnud tükk aega kuulnud, kuna aga sellises olukorras pole arukas ametnikuga vaielda, siis kerisin taskulambi lahti ning võtsin patareid välja ja panin koti teise sahtlisse. Vaidlemine osutus võimatuks ka seetõttu, et järsku muutus ametniku niigi vähene (ja ilmselgelt vastumeelne) inglise keele oskus suisa olematuks.

Selge see, et terrorismi ja kuritegevusega tuleb võidelda, aga seda ei peaks tegema tavakodanike õiguste piiramiste arvelt.

Tundub, et varsti on lennureis hullem katsumus, kui nõuka-ajal välismaale minek. Et uuritakse su sugupuu kuni kahekümnenda põlveni läbi ning pannakse kõrvale isiklik nuhk. Sellistes «pisiasjadest» nagu WC-s filmimine ja muu totaalne jälgimine, pole vast mõtet rääkidagi. Samas on kogu kriminoloogia ajalugu seda näidanud, et ükstakõik kui totaalne kontroll pole... pätt leiab alati võimaluse ning selle totaalkontrolliga kannatab vaid tavainimene.

Kuna mulle ulme meeldib, siis pakukski järgnevalt olupildikese lähitulevikust, kus lennureis näeks välja siis järgmiselt:
Lennujaamas riietatakse reisijad lahti, valgustatakse läbi ning kontrollitakse ka kõik avaused üle, siis pannakse iga reisija vedelikukonteinerisse (ja suhu toidu/joogi lohv) ning konteinerid pannakse lennukisse. Pagas ja sinna lisatud riided pannakse teise konteineriga lennuki pagasiosasse. Kõik konteinerid on pitseeritud ja neid jälgitakse maalt. Kui mõni konteiner annab leket, või jõuab lihtsalt maale info, et nagu oleks mõni konteiner lahti... siis käivitakse maalt signaal, mis käivitab süsteemid, mis eemaldavad selle konteineri lennukist ja õhivad. Kõik kodanike ja nende turvalisuse huvides.

Taustaks: Girls Under Glass «Zeitbombe»

Miks mulle meeldib jalgpall?

Tunnistan ausalt, et olen enam kui närb spordiülekannete vaataja. Jalgpalli siiski vaatan... mõnikord ka midagi muud. Laupäeval vaatasin kogemata jupi korvpalli ning sain veel ühe punkti jalgpalli kasuks. Jalgpallis pole neid totakaid tibisid vaheajal tutikestega vehkimas, ka ei keksi platsil miskeid loomaks maskeerunud fänne... tribüünil on jah igasugu kaadrit, aga plats on siiski vaid mängu jaoks.

Samas ei saa ma aru, et miks ei võiks spordiülekannete jaoks olla miskit erikanal? Kui ikka miski tobe olümpia, EM või MM on, siis telekast muud ei tule kui miskeid rähklevaid spordihärgasid ning kogu telekava on samuti sassis. OK, ma saan aru, et kommertskanal teenib raha reklaamilt, mida topitakse F1 kardisarja ülekannete vahele. Kuid riigitelevisioon võiks ju sellest jamast puutumata jääda. Kui on miski sportlik suursündmus, siis võiks seda ju sellel hüpoteetilisel spordikanalil näidata..? Spordifännid oleks rahul, sest siis ei sega päevauudised ülekandeid ning muu rahvas saaks ka mõnusalt telespordist rahu...

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «Albert Is A Headbanger»

Con Air (1997)

Kui TV3 reklaamis, et reede õhtul näidatakse taas filmi «Con Air» (1997), siis mõtlesin, et seda ma nüüd küll enam ei vaata. Kaks korda nähtud jne. Reaalsus oli aga pisut teistsugune: vaatasin filmi kenasti algusest lõpuni ära! Ja kuidas saabki jätta vaatamata seda, mida filmis «Dogma» (1999) rämerammusalt iseloomustas apostel Rufus.

Minu jaoks on «Con Air» (1997) põhivõlu dialoogis. Näiteks sellises:

Garland Greene: Two went down. One came up.
Poe: Wasn't my fault.
Garland: Well, you don't have to tell me. Most murders are crimes of necessity rather than desire. But the great ones... Dahmer, Gacy, Bundy... they did it because it excited them.
Poe: Don't you... I got nothing in common with them — with you! Don't you talk to me! They were insane!
Garland: Now you're talking semantics.

Vestlus toimus siis filmi peategelase Cameron Poe (mängib Nicolas Cage) ja sarimõrtsuka Garland Greene'i (mängib Steve Buscemi) vahel. Kodanik Greene'i iseloomustas vägagi tabavalt üks ta nö. reisikaaslane: «That skinny little man butchered thirty-some people up and down the eastern seaboard. They say the way he killed those people makes the Manson Family look like the Partridge Family!»

Ma väga loodan, et seda filmi ei tehtud tõsimeelse märulifilmina sellest, kuidas vabanev vang ja vapper vanglaülem hoiavad ära retside põgenemise. Tegelikult on selle filmi võlu ja suurus selles pätikambas seal kaaperdatud lennukis. Näitlejate paraad missugune: John Malkovich, Ving Rhames, Nick Chinlund, Danny Trejo ja M. C. Gainey. Ja ega vastaspool, keda esindasid John Cusack ja Colm Meaney, ju nõrgem polnud. Millised tüübid ja milline keelekasutus!

Keelekasutust nudis omajagu see konarlik eesti tõlge, sestap panen ka Wikiquote lingi, kus saab nautida sõnu kogu nende ilus. Sedavõrd kuulsal filmil on loomulikult ka Wikipedia kirje.

Taustaks: Lynyrd Skynyrd «Sweet Home Alabama»

If You Were Born in 2893

If You Were Born in 2893...

Your Name Would Be: Irb Vor And You Would Be: Androgynous

If You Were Born in 2893

Taustaks: Visage «In The Year 2525»

Holebi on tungimas lasteaedadesse!

Sattusin ühes venekeelses blogis iseäranis jõrmi materjali otsa!

Postituse pealkiri «Гомосексуальность в картинках для детей» peaks kõik ütlema. Kes vene keelt ei mõista, siis neile seletuseks, et Belgias on Brugge linna homolesbiline noorsoo-organisatsioon Jong & HIB produtseerinud neljast pildist koosneva seeria, mille abil saab lastele selgitada tänapäevase pere- ja suguelu värdvorme. Iga pildiga kaasneb ka ports küsimusi, et mille abil saab siis probleemi olemust veel enam avada. Pildisari on mõeldud lasteaiakasvatajatele, õpetajatele ja lastevanematele ning peaks olema jõukohane lastele alates kuuendast eluaastast. Alljärgnevalt pildid (klõpsa suuremaks) ja piltidel olevate luulejuppide (mitteluulesed) tõlked... piltidega kaasasolevate küsimused leiab sellest venekeelsest blogist, sest niipalju ma seda nilbust ka tõlkida ei viitsi...


Hip-hip hurraa!

Jonas ja Jasper tahavad abielluda.
Nad armastavad üksteist niiväga.

Võibolla saavad nad isegi lapse!



Els ja Mies on armunud.
«Kas Sa armastad mind?» küsib Els.
«Jah!» rõkkab Mies.

Mies suudleb Elsi.
Elsile see meeldib.



Fien kallistab Wimi,
Wimile meeldib niisamuti ka Tom,
Tom hoiab Wimi kätt.

Wim on armunud mõlemasse.




Üks, kaks, kolm
ho-le-bi!

Els, Jasper, Mies,
Jonas ja Wim ka
holebi.


Taustaks: Soft Cell «Where Did Our Love Go»

What's Your Russian Name?

Your Russian Name Is...

Markov Pabiyan Smirnov

What's Your Russian Name?

Taustaks: Romowe Rikoito «Elegy»

The Thing (1982)

Reedel oli mul eri kuradi tihe filmiõhtu... Vaatasin telekanali TV3 vahendusel järjest nelja filmi.

Neljas oli «The Thing» (1982). Kunagi, kui siinmail oli videoajastu koidik, siis oli see polaarjaama koletise film ikka ülikõva sõna. Film on tegelikult filmi «The Thing from Another World» (1951) remake ning mõlemad põhinevad lühiromaanil «Who Goes There?» (1938), mille autoriks on John W. Campbell, Jr. Olen kunagi ammu videos seda filmi näinud, siis lühiromaani lugenud... nüüd nägin taas filmi. Probleem ainult selles, et kuna see oli neljas film järjest, siis kustusin ma mingil hetkel ära ning nägin seda vaid tükati. Tahtmine oli suur, aga ihu oli nõder!

Kuna minu seekordne filmielamus jäi omajagu lünklikuks, siis rõhun ma rohkem linkidele. Leht John Carpenteri fännsaidil ning arvustused siin ja siin. Väike pildigalerii on ehk samuti abiks. Loomulikult on sellisel olulisel filmil ka põhjalik Wikipedia kirje. Siit leiab aga enam kui korraliku filmi fännsaidi. Alan Dean Foster on selle filmi käsikirja põhjal ka romaani «The Thing» (1982) kirjutanud, aga ega see filmile midagi juurde ei anna.

Taustaks: Ennio Morricone «Bestiality»

Chasing Sleep (2000)

Reedel oli mul eri kuradi tihe filmiõhtu... Vaatasin telekanali TV3 vahendusel järjest nelja filmi.

Kolmas oli «Chasing Sleep» (2000). Ega ma alguses seda vaadata ei plaaninudki, aga film hakkas kiirelt pihta ning haakis kohe ka enda külge. Sisu oli tegelikult lihtne. Üks mees ärkab ning avastab, et voodi on kõrval tühi. Naist pole! Helistab paari kohta ning hakkab looma pilt, et naine on kadunud. Eks vaatajale jõuab üsna ruttu pärale, et naine on tõenäoliselt surnud... küsimus pigem selles, et mis siis ikkagi juhtus? Peaosas on Jeff Daniels ning eks see tegelikult ka tema soolofilm ole.

Film oli ajuti ikka üsna psühho. Võtta kasvõi see tegelaste pidev tablettide järamine... saan veel aru peategelasest, kel oli unehäireid, aga ka politseinik ja uurija tegelesid sellega.

Ka on film ulmefilm, kuigi see ulme oli seal vaid vägagi tähelepaneliku vaataja jaoks. Tähelepanelikule vaatajale siis vihjeks see tudengi (mängis Emily Bergl) kukkumine vannitoas ning tüdruku seletus põhjustele. Seega oli ka Rootsis toimuva Fantastisk Filmfestivali žürii auhind ikka asja eest. 2001. aasta festivalil oli žürii juhiks Inglismaa Northamptoni ülikooli Kultusfilmide arhiivi direktor Xavier Mendik, kes põhjendas žürii valikut niimoodi:

The panel were looking for a film that not only demonstrated the features of the fantastic film but also pushed the boundaries of the genre forward. The panel were looking for freshness and originality and they found it in «Chasing Sleep»; a film that combines darkness with humour, disturbs our perception of fantasy and reality, and was innovative in form and content.

Filmiga seostubki mul vaid kaks virinat. Väiksem virin on see, et tegelikult oli mul kusagil poole tunniga selge, et mis ja kuidas. Samas ei tahaks ma väga sel teemal viriseda, sest filmi see teadmine halvemaks ei teinud. Suurem virin on aga kohaliku telekanali aadressil, kes näitas circa pool tundi filmi ilma hääleta. Kuna aga kumbki asjaolu minu filmivaatamisindu ei vähendanud, siis peab ju hea film olema.

Taustaks: The Northern Territories «Sleep Without Dreams»

Long Time Dead (2002)

Reedel oli mul eri kuradi tihe filmiõhtu... Vaatasin telekanali TV3 vahendusel järjest nelja filmi.

Teine oli «Long Time Dead» (2002), mis oli üks väga nõrk ja klišeelik õudukas. Miskid tegelased keerutasid taldrikut (mida andevaene tõlkija nimetas eesti keeles «ouija-lauaks») ning midagi kurja pääses lahti. Filmi tegevus toimub siis põlvkond hiljem, kus taas miski kamp nö. taldrikut keerutab ja ...

Filmi saab iseloomustada nõnda, et see on täpselt selline, nagu üks õudusfilm võhikute arvates olema peaks. Teisisõnu: tobe, ajuvaba, klišeedest kubisev, fantaasiavaene, jne. Ja inimestele meeldib? Vaadates kasvõi kohalikke arvamusi siit.

Taustaks: Akrabu «Desert Song»

Road Trip (2000)

Reedel oli mul eri kuradi tihe filmiõhtu... Vaatasin telekanali TV3 vahendusel järjest nelja filmi.

Esimene oli «Road Trip» (2000). Kindlasti tekib kohe paljudel küsimus, et miks ma sellist rullofilmi üldse vaatasin? Põhjus lihtne, miski ajakirjaga sattus meie koju selle filmi nö. järg «EuroTrip» (2004). Tahtsingi siis näha, et kuskohast see kõik alguse sai? Euroretk mulle meeldis, aga seksretk ajas haigutama ning oli suisa piinlik vaadata. Einoh, lahedaid kohti oli: kõrvik rammusa neegriplikaga, spermapank, motellitöötaja, hüpe autoga ... kuid üldiselt oli see kõik ikka väga lohisev ja tüütu. Teist korda tõenäoliselt ei vaata.

Ei viitsi pikemalt sellisest filmist kirjutada... kel huvi, see võib lugeda enam kui põhjalikku Wikipedia kirjet.

Taustaks: The Newlydeads «Hello, I Love You»

Alasti Heti Tulve

Olen käesoleval nädalal sattunud mitmes blogis arutlustele, et milliste jaburate otsingusõndadega inimesed antud blogisse satuvad. Vaatasin ka siis huvipärast selle blogi counteri statistikat ning täitsa naljaks oli.

Et «ulmeguru», see on elementaarne. Kummastavana mõjub aga juba nädalajagu toimuv aktiivne otsing «hukkunud alpinisti hotell DVD»... kui need otsijad satuvad lugema, siis ütlen, et minuteada pole sellest filmist DVD-d.

Kõik rekordid löövad aga otsingud «kroonika heti tulve» ja «alasti heti tulve»! Ei teagi, et miks tüdruk sedavõrd populaarseks on saanud? Et oli taas kusagil püksata? Või põhjuseks koos pangaröövliga juhitav uus telesaade?

Eks Heti Tulvet ole põhjust siit blogist otsida küll, sest siin on postitus, mil pealkirjaks «Anatoomia eri» ning tütarlaps on pälvinud vist äramärkimist ka oma muusikateemaliste sõnavõttude tõttu. Et aga kodanike otsingud asjata poleks, siis sai ka see post tehtud... eks ma saan niimoodi ka pisukese satisfikatsioni selle eest, et mina pean kannatama filmide vahel pesumodelli ja pangaröövli reklaami. Eesti elu ja tema kangelased.

Taustaks: Gothic Sex «Abyss Of Glory»

Naine on vees!

Alates tänasest on kohalikes kinodes M. Night Shyamalani film «Lady in the Water» (2006).

Tegelikult ei peaks ma üldse kirjutama filmist, mis mul nägemata ning mida ilmselt enne DVD ilmumist ka ei näe. Kuivõrd aga üks kohalik nö. filmiasjatundja on juba ajakirjanduses filmi «lahanud», siis peab.

Loomulikult ei arva ma, et M. Night Shyamalani filmidest peab vaid kiitvalt ja ülivõrdeis kirjutama. Samas leian ma et enamus negatiivset kriitikat, mis mehe kohta tehtud, pärineb siiski ajusurnud tüüpidelt... olgu siis lihtsalt idiootidelt, või siis mingitelt kunsti- ja/või kultuuripiduritelt. Samas ei saa ma öelda, et eesti keeles sellest uuest filmist vaid halvasti kirjutatakse... täiesti juhuslikult saatusin maakeelsesse blogisse, kus oli selline jutt.

Lõpetuseks mõned lingid: filmi ametlik kodukas, Wikipedia kirje ja artikkel ajalehes «Postimees».

Taustaks: The Northern Territories «Angels Don't Fly»

Te olete värdjad...

Miks peab ajakirjandus vahendama lollpea mõtteid ja tegemisi?

Nädalavahetusel Kuressaare lossi uudistanud Marit ei osanud aimatagi, et lossi paksud seinad levi nulliks muudavad. “Mul oli sõbrannaga kokku lepitud, et ta helistab mulle, kui sinna jõuan, aga olin hoopis levist väljas,” kirjeldab EMT klient Marit. Õnneks ei arvanud sõbranna, et Marit teda ignoreerib, vaid tuli ise lossi kohale.

Lugu ise siin.

Taustaks: Koer «Te olete värdjad»

Arvamus

Taustaks: J.M.K.E. «Savist saar»

Bermuda Triangle (1996)

TV3 paistab viimasel ajal üha enam näitavat lastefilme. Poleks ju hullu, aga näidatakse neid filme ajal, mil lapsed peaks juba magama. Sedakorda siis film «Bermuda Triangle» (1996).

Tõttöelda poleks ma seda filmi vaadanudki, sest Bermuda kolmnurk on üks viimaseid asju, mis mind köidab. Kuid telereklaamis rõhutati, et Naomi Watts mängib ning isegi Krafinna istus seepeale teleri ette.

Film ise oli lahjapoolne. Tundus, et tegijad ei olnud isegi lõpuni mõelnud, et mida nad teha tahtsid... või siis ei tulnud neil lihtsalt välja. Igatahes oli filmis elemente põnevusloost, loodusteemalisest vaatefilmist, ulmekast, draamast ja komöödiast. Einoh, ikka võib asju segada, aga kui tulemus jääbki selliste seostamatute juppide kogumiks? Seda seostamatust lisas ka see, et filmi lõpuks jäigi lahtiseks, et mis toimus... et jõuti ühele saarele, aga mis saar see selline oli jne. Seda ei teadnud isegi vist filmi tegijad..? Hea tahtmise korral oleks sellest materjalist sellise üle keskmise kogupereajaviite saanud. Ju siis polnud tahtmist, või ei lubanud oskused?

Taustaks: Area «Why Should I Worry»

Which Sci-Fi Crew Would You Best Fit In?

Ulmefoorumist leidsin testi, mille abil sai selgitada, et millisesse ulmemeeskonda ma kuuluks. Teisisõnu: Which Sci-Fi Crew Would You Best Fit In? Tuleb tunnistada, et testi tulemused tekitasid minus omajagu hämmingut... ei, suisa keeletuks võttis...

You scored as Deep Space Nine (Star Trek).

You have entered the dark side of the Star Trek universe. The paradise of Earth is far from you and you must survive despite having enemies on all fronts. But you wouldn't have it any other way because you thrive in conflict and will know what needs to be done to take care of those around you. Now if only the Founders would quit trying to take over the galaxy.

Deep Space Nine (Star Trek)...81%
Babylon 5 (Babylon 5)...81%
Galactica (Battlestar: Galactica)...75%
Moya (Farscape)...75%
Andromeda Ascendant (Andromeda)...69%
Millennium Falcon (Star Wars)...69%
Bebop (Cowboy Bebop)...63%
Nebuchadnezzar (The Matrix)...63%
SG-1 (Stargate)...56%
Enterprise D (Star Trek)...56%
Serenity (Firefly)...50%
FBI's X-Files Division (The X-Files)...44%

Taustaks: Hawkwind «We Took The Wrong Step Years Ago»

Liisu, ehk Põnn

Krafinna küll juba oma blogis siin ja siin kirjutas, aga samas...

Kui Kiska Kaspar maikuus pulma läks ja enam tagasi ei tulnud, siis jäime kassita. Jaanipäevaks oli selgeks saanud, et uut kassi on vaja ... samas oli keeruline probleem, et kust leida Kiskale väärilist vahetust? Kassi oli vaja ka puht praktilisel põhjusel, sest kööki oli külmkapi taha üks hiir siginenud ning see hiir muutus päev-päevalt ülbemaks. Jooksis lõpus juba päevavalges üle köögipõranda koera krõbuskeid pätsama...

17. augustil saimegi ootamatult taas kassiomanikeks. Krafinnat ja mind külastas suure kaaskonnaga Krafu ning tõi ka pisikese neljakuise kassipõnni kaasa. Pildil siis ongi Liisu (ehk Põnn) Krafu süles.

Taustaks: Sepulcrum Mentis «Scary Monsters»