
Kui ma selle romaani wõrgupoest tellisin, siis oli mul valida kahe
Andreas Eschbachi romaani vahel. Valisin selle, sest see tundus rohkem ulmeromaan olevat ja see teine rohkem
thriller. Tegelikkus osutus kahjuks märksa ühekülgsemaks: romaan «
Solarstation» (1996) oli samuti
thriller. Ulmelise osaga on pisut enam vaeva nähtud ja see ulme on samuti rohkem ulme, kui sedasorti raamatutes reeglina kombeks. Skeem on aga ikka seesama: alguses kiire tapatöö, siis uimerdamist läbisegi seksi ja suhteseebiga ning lõpuks see viimase hetke dramaatiline rabelemine. Usun, et ulmekauge publik neelas tänu sellisele skeemile romaani paremini alla... mind pani romaan oma etteaimatavuses ajuti suisa haigutama.

Kõik eeldused lugemiselamuseks olid aga olemas. 1996. aasta veebruaris Müncheni väikekirjastuse Schneekluth poolt avaldatud romaan võitis järgmisel aastal kaks olulisemat saksa ulmeauhinda: SFCD-Literaturpreis ja Kurd Laßwitz Preis. Ühe auhinna võitmine ei näitaks ehk midagi, aga kui romaan saab kaks erinevat auhinda (ja teada on, et reeglina nendega nii ei juhtu), siis oleks justkui alust midagi loota. Florian Breitsameteri
kiidukõne romaanile lubab samuti korraliku lugemiselamust ning ega kordustrükid suurkirjastuses
Lübbe kah just peletavalt mõju... eriti kui kaanel õnnestunult valitud
David B. Mattingly pilt või kui romaan antakse välja kirjastuse 50-ndaks juubeliks. Viimatimainitu käib selle 2003. aastal ilmunud kogumiku kohta, kus ühtede kaante vahele said romaanid «
Solarstation» (1996) ja «
Kelwitts Stern» (1999).

Romaani esimene tõlge ilmus 2000. aastal prantsuse keeles. Lugesin lugemisjärgselt prantsuse kriitikat (niipalju kui wõrgust leidsin) ning eneselegi üllatuseks avastasin, et see kõik on kuidagi liialt positiivne. Jah, ollakse üllatunud, et teos erineb autori esikromaanist «
Die Haarteppichknüpfer» (1995) nagu päev ööst, nenditakse ka tõika, et raamatul on raha lõhn küljes, aga üldiselt siiski kiidetakse. OK, võibolla oli tõesti ootamatu, et Euroopa ulmekirjanik kirjutas lähituleviku ja lähikosmose ainelise
technothrilleri. Vähemasti tundub nõnda, sest suurim tunnustus langes prantsuse pressis eelkõige materjalile ja teemale.

2002. aastal ilmus romaan ka itaalia keeles ja aasta hiljem vene keeles. Itaalia tõlge kandis miskipärast pealkirja «Nippon Story» ning
siit leiab tõlkijapoolsed põhjendused, et miks nõnda? Kui prantsuse ja itaalia lugeja võttis romaani vastu heatahtliku huviga, siis vene lugeja suures osas ignoreeris raamatut. Arvan, et põhjuseks pole ei romaani tase, ega ka Jelena Pervušina tõlge... põhjus on vene lugeja üldiselt tõrjuvas hoiakus kõige suhtes, mis ei pärine Venemaalt või Ameerikast. Erandeid on, kuid üldiselt ei erine vene lugeja selles küsimus oluliselt ameerika omast. Ehk oleks romaan vene keeles ka rohkem vastukaja saanud, kui oleks ilmunud mõnes tuntud raamatusarjas... kahjuks ilmus aga kirjastuse «
АСТ» uues ja huvitavas sarjas «
Мировая фантастика», mis ei jõudnud isegi kümnenda raamatuni. Kas oli tegu kirjastusepoolse saamatusega, halbade asjaoludega või hoopis vene lugeja vajakajäämistega... igatahes polnud süüd sarjas ilmunud romaanidel.
Kuna ma saksa keelt ei valda (vähemasti romaani mahus), siis tuli minulgi lugeda seda vene keeles ja pealkirjaga «Солнечная станция». Lugemine venis ja olin lugemisjärgselt üsna pettunud, aga mu pettumuse põhjuseks võis olla ka Andreas Eschbachi heade lühilugudega liialt kõrgele tõusnud ootused. Autorit ma selle romaani pärast veel enda jaoks maha ei kanna... küll suhtun tema loomingusse nüüd aga pisut ettevaatlikumalt.
Taustaks: Autunna Et Sa Rose «Neue Wirklichkeit (Edit)»