Ühel oma Kilulinna retkel sattusime raamatupoodi Rahva Raamat... sellesse, mis Viru Keskuses. Seni, kuni ma seal võõrkeelse kirjanduse letis asjatasin, seni tuustis Krafinna ajaloo ja muude säherduste teaduste riiulites. Mingil hetkel kostis sealtpoolt miski solvatud ja pahane häälitsus. Õige pea naases ka Krafinna, kes teatas talle omasel moel, et avastas Jüri Lina raamatu ajaloo riiulist. Räme solvang ajalooteaduse suunal kindlasti... meie juttu kuulanud müüja ilmselt nõnda ei arvanud, kui ta üldse asja olemusele pihta sai.Taustaks: D'Arcadia «Dome Of Lies»
6 comments:
Jah, mainitud härasmehe puhul on tegemist tüüpilise hädaajakirjanikuga kes enesel kohvi kõvale koogi saamiseks mustab sellesama koogi tootjat...
Eks ta nimetab oma raamatuid "vabamüürluse salajaseks ajalooks" või millekski selliseks ja see jooksutas ilmselt müüjatel juhtmed kokku. Tartus "Apollo" poes oli hiljuti Bernard Werberi "Inglite impeerium" filoosoofialetti pandud kusjuures.
Kristjan Rätsep.
Kauba paigutus raamatupoes on muidugi omaette teema...
Eks igasugu (paljastus)kirjandust tuleb teatava filtriga lugeda... samas mind ikka ilgelt hämmastab sedasorti raamatute rohkus, kus miski suht harimatu tegelane on midagi kokku lugenud ning loetust siis tuletise kirjutanud. Õigemini hämmastab mind sedasorti raamatute müügimenu... et kas inimesed on (põhiosas) veel lollimad, kui ma neist arvan. Ja ma ei arva inimestest eriti hästi... sest lolle on alati liiast.
Jüri Lina on muidugi ammune kultuurirosolje tegija. Minu esimene kokkupuude tema loominguga oli miski vinüül, kus oli peal ENSVs mitte eriti soovitatav (ja suisa keelatud) eesti muusika ning mille vahele siis Jüri Lina haiglase teatraalsusega luges eesti luulet.
Aga mina imetlesin kunagi, kuidas yhel Tartu raamatupoes oli Golda Meiri biograafia pandud Mata Hari ja MH yhe kolleegi vahele. Puhtpoliitiline steitment, ytleks ma.
Sedasorti raamatute rohkus pole halb. Lõpuks see tekitabki filtri läbi mille hilisemat teavet hindad. Hullem kui oleks vaid paar nn. paljastavat raamatut. Rahvas suhtuks neisse sel juhul hulga tõsisemalt ja usuks pea igatsõna.
Üks asi on koolihariduses pakutav ajalookäsitlus ja teine on alternatiivsema maiguga kirjandus... Nõukogude ajal õpetati küünilisi lausvalesid ja enamus seda tõsiselt ei võtnud, tänapäeval on vale mehhanismid märksa peenemad ja tähelepandamatud...
Lina teosed ei kannata profesionaalse ajaloolase silmis võibolla kriitikat, aga ma pean lugu mehe isemõtlemisvõimest ja kriitikameelest. Sageli me ise paljundame ja tirazheerime ettesöödetud valesid, sest me oleme liiga kergeusklikud ja laisad, et ise tõe järele jõuda. Ajalugu on kõige lihtsam viis võimuritel põlistada oma võimu ja õigustada ja/või varjata oma kuritegusid....
Post a Comment