Jõulujälkus

Sai nädalavahetusel Pärnus käidud. On kaks meeldivat mälestust: isa sünnipäev ja õhtu Kivislidniku juures.

Ja on rõvedad mälestused kaubandusest. Raisk, ma olin juba unustanud, et mida kujutab endast jõulukuu kaubanduses. Rüselevad massid, rüselevad massid ja veelkord rüselevad massid. Inimesed ostavad kokku igasugu träna, millest poolt pole neile ilmselgelt üldse vaja. Ma pole miski ökohull ning ei kavatse siin hakata jutlustama mõõdukast tarbimisest, aga see manipuleeritav pööbel võiks omi oste ju aastaringselt teha. Või siis võiks normaalsetel inimestel olla omaette kaubamaja, sest kahjuks tuleb normaalsetel inimestel ka igasuguste kampaaniate ja hullude päevade ajal poes käia.

Nagu kõigest sellest oleks veel vähe, siis oli ühes kaubanduskeskuses miski lastefirmade uputus. Igas nurgas ja nurgataguses oli miski lauake, kus lapsed müüsid omatehtud tooteid. Noorusele omaselt oli neil kõigil suht agresiivne müügitehnika, aga mõned olid isegi selles taustsüsteemis oma värdjalikkuses teistest üle. Kunagi saavad neist kindlasti eriti väärakad pintsaklipslased ja truud korporatiivsed orjad. Kas tõesti pidi see rõlgus just nüüd toimuma... igatahes oli kaubanduskeskuses seetõttu täiskasvanud ostuhullude massidele lisaks veel ka müriaad arutul hulgal ringisiblivaid lapsvärdjaid.

Kaubanduslikule masendusele pani aga krooni käik raamatupoodi. Ma polnud tükk aega näinud raamatupoes sellist hulka sedavõrd juhme lõustu. Miskid koonud tunglesid igal pool jalus ning ostsid seda mõttetut pahna, mida just jõuludeks ilmutatakse... st. albumid, pildiraamatud, kinkeraamatud, luksusköited, koguteosed jne. Kõik vähegi arukas kirjasõna oli silma alt ära pandud ning igal pool laiutas ainult see sillerdav ja tüsedaköiteline saast. Raamat peab ju ilus välja nägema ning raske peab ka olema, sest siis saab isegi juhmard aru, et on midagi enda raha eest saanud.

Taustaks: The Electric Hellfire Club «Highway to Hell»