30.12.06

Cleopatra (1963)


Sai just äsja vaadatud filmi «Cleopatra» (1963). Nägin seda kunagi nolgina ka kinos ning siis jättis suhteliselt hea mulje. Eks pubekast Jyrka oli ka vähem filme näinud ning palju neid kalleid vaatemänge ikka siis nõukogude kinolevisse jõudis..?

Seekordsel vaatamisel tahtis aga igavus suisa tappa. Ilmselt pole siis (ajalooline) melodraama minu žanr. Filmi lõpp aga venis otsekui miski «Titanic» (1997). Häiris ka ajaloo labastamine: sedavõrd suure eelarvega film oleks võinud ikka dekoratsioonide ja butafooriaga rohkem vaeva näha. Ei saa märkimata jätta, et Elizabeth Taylor pole kuigi ilus naine ... koledaks ei nimetaks, aga vaatamist segas.

Rohkem ei viitsi ma sellest filmist kirjutada... kes tahab, see leiab ülejäänud info Wikipediast ja mujalt.

Taustaks: The Crüxshadows «Isis & Osiris (Life/Death)»

2 comments:

Priit said...

Ülejäänud pere nõudis suure osa ajast "Sigade Revolutsiooni" vaatamist, seega kiikasin ma "Cleopatra" suunas ainult vahetevahel, aga nähtu jättis küll võimsa mulje. Need vanad värvifilmid ongi sellepärast head, et värvid on eredamad kui päris ning see toob üle igasuguse mõistuse luksuslikud kostüümid ja muud kujunduselemendid esile. Kivist-puust-nahast asjad näevad palju ilusamad välja kui pikslitest tehtud. Kleopatra vastuvõtmine Roomas näiteks oli visuaalne nauding sajaga mida tänapäevastes filmides küll enam ei näe. Ma ei usu, et ajaloos nõnda oli, aga see polegi tähtis. Ja massistseenide koreograafia... oioioi.

Filmi muude väärtuste kohta ei oska ma kommenteerida. Elizabeth Taylor oli igal juhul kümme korda vaatamisväärsem kui ehtsalt kole noor Kleopatra selles "Rooma" seriaalis mis parasjagu jookseb.

Ulmeguru said...

Alustaks lõpust: ma õnneks ei tea, et milline on Kleopatra selles Rooma-seebis.

Butafooria asjus hakkas mulle vastu paar-kolm lollust: liktorite kuldsed relvad ja Kleopatra joogikarikas. See viimane eriti: suur vaskplekist toop, mida ainult pime võib kuldseks pidada.

Sellega olen nõus jah, et butafooria on parem, kui arvutigraafika, kuid arvestades filmi maksumust oli see siiski hale.

«Sigade revolutsiooni» püdsin ma paar korda reklaamipauside ajal vaadata, aga ei suutnud. Väga pseudo oli... ja üldsegi mitte seetõttu, et ei sobinud kokku minu EÕM-i mälestustega. Parafraseerides ühte tuntud pealkirja oli tegu EÕM-i mängimisega Tussumulgu talus.