Joel Jans «Rõngu roimad»

Kriminaalse raamatukogu teine ja Joel Jansi esimene krimka on kogumik kolmest pikemast loost. Peategelaseks on noor pastor Alexander Lenz, kes saabub Rõngu kirikusse uueks hingekarjaseks. Kirik on kehvas seisus ja ega kogudusega lood paremad pole. Lohutule olukorrale vajutab morbiidse pitseri üks surmajuhtum, mida kohalikud (üle)loomulikuks peavad, aga pastoril on kahtlusi, et tegu on mõrvaga … kummalisega küll, aga siiski mõrvaga. Nii algab lühiromaan «Peterburi Beltsebul», kus lugeja saab tuttavaks pastor Lenzi ja kohalike elanikega.

Kogumiku teine tekst, lühiromaan «Deus Lux» heidab valgust pastor Lenzi õpinguaastatele Saksamaal ning seal n-ö lõpetuseta jäänud lugu jõuab oma järjega Rõngu, toimub mõrvu ja pastor peab needki lahendama. Kolmas, jutustus «Luukivi», on järg kahele eelmisele ning etteruttavalt võib aimata siin ka seemet järgmisele pastor Lenzi loole.

Kuidas siis uljas ulmekirjanik Joel Jans on saanud hakkama krimikirjanduse mänguväljakul? Minu hinnangul enam kui hästi. On põnevust, on hoogu, on mõtisklusi ja vaatlusi. Peamine on siiski Rõngu kant ja seal toimuvad veretööd, mida pastor Lenz lahendama peab. Mõrvad on karmid ja mõrtsukad risti ette ei löö.

Krimiloo puhul on peamine muidugi mõistatus, kuritegu ja selle harutamine, aga mitte vähem oluline pole keskkond ja detektiivi isik, nende omapära ja eristuvus teiste taoliste seast. Pastor Alexander Lenz on hästi leitud/loodud tegelane – omanäoline, aga samas keskkonda ja lugudesse sobiv. Mis peamine: pastorikuub pole lihtsalt rõivas peategelase seljas, mees ongi eelkõige hingekarjane, kes kannab hoolt oma koguduse hingelise puhtuse, aga ka kehalise tervise eest. Kuritööde lahendamine on siiski kõrvaltegevus, kuid olemiseks hädavajalik kõrvaltegevus. Tegelasele sekundeerib aeg ja keskkond ehk siis XIX sajandi alguse Rõngu kant kõrgivõitu härrasrahva ning rasket elu elava tõrksa talurahvaga. Ja noor pastor Lenz nende keskel end kehtestamas.

Jah, ma olen tööalaselt seda raamatut üsna mitu ringi lugenud, aga ma ütlesin ka autorile, et kuigi töö, nautisin ma lugemist kõigil neil kordadel. Lugedes on selline mõnus surin sees ning lisaks lugemisnaudingule, tunned headmeelt autorist, kes on teinud midagi klassikalist, aga samas ka omanäolist. Ei taha mõõdutundeta kiita, aga väidaksin, et krimiraamat «Rõngu roimad» on vast isegi tugevamal tasemel kui Joel Jansi head ja leidlikud ulmeromaanid. Ulmeguruna on mul kergelt piinlik tunnistada, aga krimiraamat on autoril paremini tasakaalus ja peenemalt väljatimmitud.

Joel Jans «Rõngu roimad» (Tartu, Lummur, 2023, 176 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 2))