Clifford D. Simak «The Goblin Reservation»

Ilmselt ma ei liialda väites, et antud Clifford D. Simaki romaan on mu üks absoluutseid lemmikuid... võtan aluseks just selle, et kuivõrd sageli kipun ma seda üle lugema.

Ülalpool olevatest kaanepiltidest esimese autoriks on Richard Powers ja see kaunistab romaani esmatrükki. Tüüpiliselt Powersile on tegu abstraktse pildiga, kus seos romaani sisuga jääb enam kui hämaraks... vähemasti antud juhul, sest tal on ka märksa adekvaatsemaid kaanepilte. Teine pärineb venekeelselt kogult «Заповедник гоблинов» (1972), mis sisaldab lisaks nimiromaanile ka kolm juttu. Selle kaanepildi autoriks on vene-hispaania päritolu kunstnik Francisco Infante-Arana, kellele Simaki illustreerimine oli tollastes oludes lihtsalt võimaluseks endal ja perel hinge sees hoida. Teisalt oli see kunstnikule ka loominguliselt ilmutuslik, sest «оформляя книгу Клиффорда Саймака «Заповедник гоблинов», я впервые для себя проникся смыслом слова «артефакт»». Kolmanda kaanepildi autorit ma ei tea, aga see on üks täpsemaid kaanepilte sellele romaanile. Vähemasti nendest, mida ma näinud olen. Täpsuse all pean ma silmas just seda, et kunstnik pole trampinud ei totaka vaimutsemise sohu, ega pole teinud ka miskit fantasybanaalsust. See viimatinimetatu on siiski pigem uuema aja postsotsialistlike riikide kirjastusmaailma probleem.

Romaani omapäraks ongi ju teadusliku fantastika (kosmoselennud, ajarännud, biomehhanismid) ja fantaasiakirjanduse (kõikvõimalikud mütoloogilised olevused) perfektne süntees. Inglisekeelses maailmas on sedasorti segažanri jaoks isegi eraldi termin science fantasy. Kindlasti ei väida ma siinkohal, et nagu oleks Simak olnud sedasorti ulme alaliikide sulami leiutaja. Kindlasti mitte, sest science fantasyt on kirjutatud praktiliselt niisama kaua, kui kaua on kirjutatud moodsat ulmet. On ju üsna populaarne olnud idee, et anda üleloomulikele nähtustele mingeid teaduslikke põhjendusi. Sedasorti kirjanduses käib mäng siiski pigem nö. ühte väravasse ning Simaki romaani peamine võlu on just see, et autor ei püüa ei science fictionit, ega ka fantasyt teise arvel esile tõsta... mõlemad on mõnusalt omavahel läbipõimunud.

Eestikeelse raamatu «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» (1989) pealkiri teeb kohe selgeks, et samade kaante vahelt leiab romaanid «They Walked Like Men» (1962) ja «The Goblin Reservation» (1968). Ei teagi, et millistel kaalutlustel need romaanid sedamoodi ühtede kaante vahele kokku pandi... arukad need kaalutlused igatahes polnud, sest niimoodi kahjuks paistab esimene romaan teise kõrval viletsam, kui see tegelikult on. Tekib lihtsalt mittevajalik võrdlusmoment. «Libainimesed» on kindlasti ka objektiivselt võttes nõrgem romaan, kui on seda «Härjapõlvlaste kaitseala», aga eraldi ilmununa poleks see kindlasti sedavõrd igerikuna mõjunud. Eestikeelne kogumik sai kohe ilmumishetkel kultusraamatuks ja sai seda eelkõige tänu romaanile «Härjapõlvlaste kaitseala». Olen kohanud viiteid ja vihjeid sellele romaanile isegi vägagi ulmekaugetes ringkondades. Paljud inimesed tsiteerivad terveid lõike isegi peast ning seda ilmselt ka tänu Krista Kaera suupärasele ja hurmavale tõlkele. Ei saa ka märkimata jätta Bella Grodinski toredaid illustratsioone.

Eks minagi hindan romaani kõrgelt, kuigi minu jaoks midagi vapustavat ilmumishetkel sellel minu jaoks polnud. Põhjusi oli mitu, millest tähtsamaks vast see, et ma olin seda romaani juba lugenud eespoolmainitud venekeelses kogus ning sestap polnud romaani lugemine ehk mitte sedavõrd ilmutuslik. Samas tuleb tunnistada, et vene tõlge jätab ka pisut teise mulje... mitte, et halvem oleks, lihtsalt humoorika teose tõlkimisel on alati võimalikud mitmed lahendused ning lustlikus plaanis on Krista Kaera tehtu kindlasti parem. Küsimus polegi minu keeleoskuses või rahvuslikus omapäras, sest kunagi väitis üks venekeelses keskkonnas kasvanud tütarlaps, et ka tema eelistab seda romaani lugeda eesti tõlkes, et sedapidi on parem.

Taustaks: Sanctum «Dragonfly»