Cat People (1982)

Täitsin lünga hariduses ja vaatasin TV3 rohkete reklaamide kiuste ära filmi «Cat People» (1982).

Minu jaoks on tegu suhteliselt olulise filmiga... kuigi nägin seda filmi esmakordselt. Olles maast-madalast David Bowie loomingu austaja, olin ma vägagi teadlik sellise filmi olemasolust. Enam veel, mul oli juba 1983. aastal ka selle filmi soundtrack kassetil olemas. Aga vaat filmiga mu teed kuidagi ei ristunud...

1983. aastal ma muidugi ei teadnud, et see film on 1942. aasta filmi «Cat People» nn. remake. Samas ei maksaks seda remakeimõtet eriti tõsimeelselt veeretada, sest 40 aastat on pikk aeg ning 1982. aasta film on ikka täiesti sõltumatu kunstiteos... ning tegelikult ka suhteliselt absoluutne 1980ndate vaimu peegeldus filmis. Sedavõrd absoluutne, et siin pole juttu enam plastmasskõrvarõngastest ja mulletsoengutest... siin on midagi tõeliselt olemuslikku ja isegi sedavõrd ebareaalset, et ajuti tundub, et film kannab sellise ajastu vaimu, mida pole kunagi olemas olnudki. Võimalik, et sellise tunde tekitab see film vaid tänu Giorgio Moroderi taustamuusikale? Kes teab, kes teab..?

Eraldi tuleb kiita muidugi näitlejate valikut: Malcolm McDowell, Annette O'Toole, Ruby Dee. Siiski on see film eelkõige ikkagi Nastassja Kinski soolo ning sealjuures võimas soolo!

Tegelikult oli mul seda filmi huvitav vaadata juba kasvõi seetõttu, et kõigest kaudinfost oli filmist hoopis teistsugune ja (mis seal salata) ka labasem mulje jäänud. Filmi kiputakse nii meil kui ka mujal reklaamima kui miskit banaalset õudukat: muistse aja jubedused ja nende võrsed tänases päevas. Film ise on aga hoopis meeleolukas, kena pildi, mõjuva muusika ja hästikeritud looga vaatemäng, kus on sees rohkem kui alguses paistab. Sellist filmi vaadates saab erilise valuga selgeks, et millist vähikäiku on teinud ajaviitekino viimase paarikümne aastaga. Kui keegi tänapäeaval USAs sellist fimi teeks, siis oleks ekraanil rohkelt olematute näitlejavõimetega tibisid, kes kiljuksid ja kogu aeg nõmedalt napilt riides oleks... siis oleks palju mõtetut rabelemist... siis aetaks kindlasti paar autot sodiks... siis kindlasti midagi plahvataks. Ja kindlasti poleks meil mõistulugu noore naise nö. seksuaalsest ärkamisest, vaid oleks miski kättemaksudraama, kus bitch läheb üle laipade ja läbi voodite ning kindlasti oleks meeleoluloova heliriba asemel plaaditäis Ameerika muusikatööstuse nõmedaid vilju.

Erilise «tänu» pälvib aga TV3, kus keegi arusaamatu tegelane otsustas lõputiitrite pealt kokku hoida ja jättis enamuse lõputiitreid näitamata... aga neid tiitreid saatis ju David Bowie laul! Ah, küsimus pole ju laulus... selline käitumine on lihtsalt rõlge.

Taustaks: David Bowie «Cat People (Putting Out Fire)»