Reedel oli mul eri kuradi tihe filmiõhtu... Vaatasin telekanali TV3 vahendusel järjest nelja filmi.
Kolmas oli «Chasing Sleep» (2000). Ega ma alguses seda vaadata ei plaaninudki, aga film hakkas kiirelt pihta ning haakis kohe ka enda külge. Sisu oli tegelikult lihtne. Üks mees ärkab ning avastab, et voodi on kõrval tühi. Naist pole! Helistab paari kohta ning hakkab looma pilt, et naine on kadunud. Eks vaatajale jõuab üsna ruttu pärale, et naine on tõenäoliselt surnud... küsimus pigem selles, et mis siis ikkagi juhtus? Peaosas on Jeff Daniels ning eks see tegelikult ka tema soolofilm ole.Film oli ajuti ikka üsna psühho. Võtta kasvõi see tegelaste pidev tablettide järamine... saan veel aru peategelasest, kel oli unehäireid, aga ka politseinik ja uurija tegelesid sellega.
Ka on film ulmefilm, kuigi see ulme oli seal vaid vägagi tähelepaneliku vaataja jaoks. Tähelepanelikule vaatajale siis vihjeks see tudengi (mängis Emily Bergl) kukkumine vannitoas ning tüdruku seletus põhjustele. Seega oli ka Rootsis toimuva Fantastisk Filmfestivali žürii auhind ikka asja eest. 2001. aasta festivalil oli žürii juhiks Inglismaa Northamptoni ülikooli Kultusfilmide arhiivi direktor Xavier Mendik, kes põhjendas žürii valikut niimoodi:The panel were looking for a film that not only demonstrated the features of the fantastic film but also pushed the boundaries of the genre forward. The panel were looking for freshness and originality and they found it in «Chasing Sleep»; a film that combines darkness with humour, disturbs our perception of fantasy and reality, and was innovative in form and content.
Filmiga seostubki mul vaid kaks virinat. Väiksem virin on see, et tegelikult oli mul kusagil poole tunniga selge, et mis ja kuidas. Samas ei tahaks ma väga sel teemal viriseda, sest filmi see teadmine halvemaks ei teinud. Suurem virin on aga kohaliku telekanali aadressil, kes näitas circa pool tundi filmi ilma hääleta. Kuna aga kumbki asjaolu minu filmivaatamisindu ei vähendanud, siis peab ju hea film olema.
Taustaks: The Northern Territories «Sleep Without Dreams»
2 comments:
Jaa... Ajas samuti kole marru see hääle puudumine. Ometigi ju üks lemmikfilme.
Kunagi varem näidati ka seda öösel ja mul oli samamoodi, et ei plaaninud vaadata, aga kohe film haakis enese külge. Ja siis vaatasin lõpuni ja äge oli ka veel. Kuigi oli hästi rahulikus tempos oli ometi õudalt meeldejääv. Ja ilmselt omal kohal osundamas (lääne) inimese ellu hiilivale pealiskaudsusele, kui suuta lektoriga samastuda.
Post a Comment