Kes tunneb, see teab ... teistele ei anna ka pikk kirjeldus miskit. Kodanikunimi on Jüri Kallas ning pole ka põhjust selle fakti salgamiseks. Kirjad: ulmeguru(at)gmail.com
Ei saa mina teistest viletsam olla ja filmist «Avatar» (2009) kirjutamata jätta. Tõsi, film on mul veel vaatamata, aga kunas selline pisiasi kedagi seganud on...
Et kas oli ka hea film? Kindlasti mitte, sest kuidas saab hea film olla selline, mille kohta isegi kiitjad ütlevad, et sisu polnud.
Tegelikult on mul vaid kaks võimalust: et kas külastada mõnda vastavat wõrgukohta või sõita Tallinna. Isegi head sõbrad räägivad miskit ilmutuslikku ja ekstaatilist juttu sellest, et kuidas see film tuleb kindlasti ära vaadata. Elame-näeme, et kas õnnestub Avatari kiriku külastamist vältida, või ei õnnestu...
Filmis kadusid ühel ilusal päeval Californiast kõik latiinojuurtega inimesed. Eks siis ka kõikvõimalikud teadlased, vandenõuteoreetikud ja muidu hullud rääkisid omi teooriaid ning üks nendest väitis, et ka kõik maialased kadusid. Filmi tõlkija Janno Buschmann võiks ikka teada, et eesti keeles räägitakse ikkagi maiadest!
Ma ei hakka sellest parem rääkimagi, et miskipärast tõlkis ta «sõjaseisukorra» «liikumiskeeluks». Jah, sõjaseisukord üldiselt sisaldab ka liikumiskeeldu, aga on siiski märksa laiem ja põhjalikum mõiste.
Tunnistan ausalt, et ma pole antud tõlkijaga kunagi kohtunud ning tean mehest vaid seda, et ta pidi väga vingel tasemel inglise keelt oskama. Kahjuks paistab ta eesti keele oskus nõrk olevat. Noh, et tüüp ei tea täiesti banaalseid asju! Ei teagi, et kas tegu on ahta silmaringiga, või elab mees (vaimselt) ingliskeelses keskkonnas? Igatahes kipub nõnda olema, et igas Janno Buschmanni filmitõlkes on ikka mõni «selline pärl», et hoia ja keela!
Milline on kassi- või koeraomaniku hommik? Mõnus hommik on see, et kui loom on kaisus ja laseb sul rahulikult magada. Vähemmõnus hommik on see, et kui ärkad selle peale, et loom tahab tungivalt õue. Tänane hommik polnud ei mõnus, ega ka vähemmõnus... kummaline oli.
Avastasin hommikul ärgates kassid hoopis kabinetist. Põnn (see, kes ülemisel pildil) kaevas midagi ukse taga nurgas ning oli ääretult ametis. Lõvi kiibitses eemalt. Unisena ei saanud ma algul üldse asjale pihta...
Mingi aja pärast saabus selgus: Põnn oli hiire kinni püüdnud ja mängis tollega. Lõvi ootas oma järjekorda.
Mingil hetkel kaotas Põnn justkui huvi ning kohe hakkas Lõvi urisema, hiir sai hambu võetud ja minema tormatud. Hetk hiljem oli teisest toast kuulda hiire surmaeelset piiksu ja siis juba kontide raginat. Viis minutit hiljem öökis Lõvi ka värskeltsöödud hiire välja.
Pisut pikaldane Põnn käis veel mitu tundi kabinetis uurimas, et kuhu see hiir nüüd jäi...
Ma ei tea, et kas kusagil põranda all veel mõni hiir on? Lõvi oli igatahes õhtul taas köögipõranda serval varitsemas.
Tegelikult on see suur lumi kassid koduaresti sundinud ning eks nad siis otsivad omale miskeid meelepäraseid tegevusi. Lõvi näiteks vaatas täna pealt, et kuidas ma sedasama blogiposti siin kirjutan...
Koer ei taha üldse minna ilma tungiva vajaduseta õue... ainult väga suure hädaga. Kassid paar korda päevas ikka käivad kontrollimas, et kas see valge jälkus on juba kadunud, aga enamjaolt on ka nemad toas.
Helistas ekskolleeg ning tahtis jagada omi muljeid järjekordsetest tõlkelollustest.
Täpset tsitaati ei mäleta, aga mõte oli selles, et tegelane kuulis mudas sõtkuvate kapjade häält ja hirnumist ning õige pea ümbritsesidki teda vihmast märjad lehmad.
Et siis lehmadel on kabjad ja nad hirnuvad? Tõlkija Tiia Krass pole vist üldse loodusega sina peal, sest tal oli ka miskeid probleeme bernhardiinidega. Ja seda kõike esimesel poolesajal leheküljel!
Mul tekkis aga hoopis küsimus, et kas raamatul toimetaja on... et kas ta raamatut luges... ja kui luges, et kuidas siis sai see läbi minna... see pole ju mingi täheviga...
Taaskord võiks öelda lause: «Talv tuli ootamatult!» Tegelikult ei tulnud... lumi tuli ootamatult... õigemini, et lume kogus oli ootamatu...
Pildil siis kenasti näha me lummemattunud punane Jeep. See auto pole kunagi sedavõrd ümaraid vorme omanud, oli Krafinna hinnang.
Sel pildil siis näha õue lagedam osa ja päris ees on näha lumepanga serv. Tagapool paistab lumemütsiga raiepakk, kuna paku kõrgus on miski 70 sentimeetrit, siis peaks see lumekihi paksusest kena pildi andma. Homme muidugi sellist pilti me õue sellest kohast ei saa, sest hommikul teeb Krafinna sinna punase autoga sügavad vaod.
Kui Krafinna neid pilte tegi, siis tundus koeradaamile, et ta tahaks ka õue minna... hüples siis teine paar meetrit Krafinna jälgedes ja otsustas, et antud elamus on siiski liialt radikaalne.
Lumi on ilus ja puha, aga puukuur asub majast üsna kaugel. Tuli lumelabidas võtta ja asuda kaevama käiku kuurini. Krafinna on tabanud mu hingetõmbepausilt enne võidukat finaali. Tõsi, ise ta kommenteeris, et ülekaaluline eskimo!
Kogu selle sahmerdamise peale otsustas ka kassidaam õue vaatama tulla, et mis toimub... kõndis väärikalt mööda värsket vagu puukuuri ning otsustas siiski, et sellise nähtavusega rajal ta pikalt olla ei taha... koos viimase korvitäie puudega tuli ka kassidaam tuppa.
Meediast tuleb ikka kummalisi uudiseid... et keegi võtab poe juhatajaga ühendust ja räägib pisut ja juhataja korjab kauba müügilt...
Mul pole mingit huvi seda raamatut lugeda... mul pole ka mingit huvi pooli valida, sest üks pool väärib teist... ning küsimus pole üldse raamatus ega isikutes...
Samas ikka nii ka need asjad ei käi, et keegi helistab ja palub/käseb raamatu müügilt korjata... ja korjataksegi! Vanasti nimetati sellist asja telefoniõiguseks!
Ajalooline märkus. Telefoniõiguseks nimetatakse situatsiooni, kus võimu (või mõju) omav isik annab suulise kooralduse (sageli veel telefonitsi) millegi tegemiseks. Kuna kirjalikku dokumenti pole, siis on pärast raske tuvastada, et kes konkreetselt korralduse andis ja milles korraldus seisnes.
Kui ma oleks paranoidsem kuju, siis ma arvaks, et raamatu autor leppis ärakeelajaga kokku ning pärast jagavad tulud. Sellist reklaami raha eest juba ei osta!
Meele teeb mõruks aga ajakirjandus. Ühiskonna valvekoer peaks hambaid näitama ja lõrisema ja ka hammustma... tundub aga, et tegu on ketikoeraga, kes nüüd oma vaiksel moel raamatu autorile varasemate jalahoopide eest kätte maksab...
Ma saan aru küll ja pealkirjas esitatud küsimus on puhtalt retooriline, aga...
Ükskord poes keeduvorste tähelepanelikumalt silmitsedes märkasin, et kõigil on peal märkus mis teatab, et üle suitsutatud. Sõnastus varieerus firmade lõikes, aga mõte oli selles, et keeduvorst on suitsu saanud.
Tundub, et see keeduvorsti suitsutamine on miski trend... tekib aga küsimus, et kas mittesuitsutatud keeduvorsti polegi enam..?
PS! Pilt on puhtalt illustratiivne ning foto antud firma tootest läks siia seetõttu, et oli lihtsalt leitav. Konkreetse firma vastu pole mul midagi... vastupidi, selle tooted kuuluvad reeglina minu kolme esimese valiku hulka...
Läksin hommikul poodi... pean silmas samas külas asuvat poodi ning kassas makstes selgus, et minu pangakaart on kaotanud kehtivuse. Täna ju esimene detsember!
Piinlik moment, aga maapoes saab üldiselt hakkama... noh, et kandsin raha naise arvele, kes selle siis linnas välja võttis ja viin homme poodi raha ära.
Tõsiselt ajab aga mind vihale pank. See mölakas sai novembri lõpus kaardihooldustasu mult maha võetud küll, aga teadet kaardi aegumise kohta saatma ei vaevunud. Igasugu paska suudavad nad saata ja pakkuda ning netipank vilgub pakkumistest nagu juudi jõulupuu. Aga vaat olulist infot nad teada ei anna! Et muidu saavad nad küll kliendi järele nuhitud... et kui paar kuud kindlal päeval miskit raha on laekunud, siis saad kohe soodsa laenupakkumise.
Kõikse jaburam, et mõned kuud tagasi rääkis samasugusest elamusest mu üks ekskolleege... tõsi, temal läks vingemalt... ta sai Soomes olles teada, et ta pangakaart ei kehti...
Või siis meenub juhtum selle aasta algusest, mil kallile abikaasale helistati ja küsiti, et millisesse Tartu pangakontorisse talle uus kaart jätta? Abikaasa oli pisut ebalev, et miks peaks saarlane pangakaardile Tartusse järele minema ning siis oldi liini teises otsas üllatunud, et kas te siis ei elagi Tartus? Kurblooline on see, et abikaasa oli vähemalt üks kord juba oma pangakaarti siin saarel vahetanud. Ka ei tulnud pangatibile pähe vaadata, et mis numbrile ta helistab: helistas ta ju lauatelefonile...
Võiks ju kaaluda pangavahetust, aga mis mõttega... et mis seal vahet, et kumb Rootsi pank sind hingekirjas peab. Ja Rootsi pankade käepikendus Eesti Vabariik on kahjuks asjad nii kaugele viinud, et pankasid vältida pole võimalik...
Eelmine nädal oli mul töövaidluskomisjoni istung, kus siis läks minu vallandamise küsimus arutamisele... või õigemini ei läinud...
Põhjendused on allpoololeval dokumendikatkel kenasti näha... noh, et kui suuremaks klõpsata, siis saab ka lugeda...
Äraseletatult tähendab see, et kuna mind vallandati etteteatamisega, siis uue töölepinguseaduse valguses sai asja vaidlustamise aeg ümber minu viimasel tööpäeval.
Loomulikult võib takkajärgi targana nentida, et oleks vast tasunud uus seadus läbi lugeda, aga ükski normaalne inimene ei tule ju selle peale, et miskit vaidlust alustada enne töösuhte lõppu...
Olgu, mina olen võhik ja ei tunne seadust, aga minu (ja mitte ainult minu jaoks) jääb arusaamatuks, et kuidas ei tunne seadust Saaremaa töövaidluskomisjoni esimees Evi Ustel-Hallimäe. Just tema mu paberid läbi vaatas ning leidis, et on mõtet vallandamist vaidlustada küll... ka ei jäänud talle märkamata, et vallandamine oli kuuajalise etteteatamisega... ta veel märkis selle ära, et kui kummaline...
Kui töövaidluskomisjoni istungil selgus, et asi ei lähe aegumise tõttu üldse arutamisele, siis ma küsisin Evi Ustel-Hallimäelt, et miks ta mulle varem ei öelnud, et asi on aegunud. Vastuseks oli üsna ebaveenev ja hämav arutluskäik, et sageli ei märka ka teine osapool, et asi on aegunud...
Tark inimene pidi õppima teiste vigadest ja loll enda omadest. Noh, nüüd on võimalik paljudel tark olla ning õppida minu veast ning raiuda oma peakolusse, et uue töölepinguseaduse järgi on vallandamise/koondamise puhul aega asja vaidlustada üks kuu. Jah, ka vana seaduse järgi oli aega üks kuu, aga siis hakkas see aeg tiksuma viimasest tööpäevast, nüüd hakkab see tiksuma vallandamise/koondamise teatamise päevast. Noh, et kui miski kuupäevaga paber kätte on antud, siis arukas on ka kohe sellega töövaidluskomisjoni poole punuma pista.
Kuna minu vallandamise küsimus jäigi lahtiseks ja arutamisele ei tulnud, siis on mul võimalus revanšiks üks värvikas raamat kirjutada. Inimesed, kellega olen sellest rääkinud... need inimesed on öelnud, et huvitavat materjali jagub...
Eile õhtul tegid Eesti televaatajad taas minu elu kergemaks ning hääletasid Kene Verniku superstaari-saatest välja. Noh, mul siis taas üks telesaade vähem vaadata!
Kenest (pildi pätsasin siit) on muidugi kahju, aga võitis ta niikuinii, sest tänu saatele said paljud inimesed tema olemasolust teada. Mina sain ka tänu sellele saatele teada, et Eestis ikka on mõni tore laulja veel...
Ja see kes saate võidab, see pole ju oluline, sest eelmiste hooaegade võitjad on selles asjas ju kenaks illustratsiooniks: üks on lihtsalt igav ja teisel on hea hääl kenas harmoonias lolli maitsega. See eestlaste maitse juba on selline.
Ma ei hakka siin midagi kommenteerima, sest laulud ja särav esitus räägivad iseenda eest. Eks näitab ka laulude valik ju artisti, kuigi ma ju ei tea, et kui palju neil tegelikult seal vabadust valida on. (Meenuvad miskid lollid põhjendused, et miks üks poiss ei saanud Sex Pistolsi lugu valida...)
Igatahes on seis selline, et mina seda saadet sel hooajal enam ei vaata. Jah, seal on toredaid lauljaid, aga nii head nad küll pole, et nende pärast telekat käima panna...
Ausõna, ma pole miski paranoidne tegelane ja vandenõuteooriatesse ma samuti ei usu, aga ajuti hakkab mul küll tunduma, et võiks vist uskuda...
Eriti tugevaks läheb see tundmus siis, kui mõni Eesti meediaväljanne taaskord produtseerib nupukese natsismist ja (eriti) selle ilmingutest Eestis. Siis kerkib taaskord küsimus, mis nõukaajal oli ääretult populaarne: «Kellele on see kasulik?»
Haakrist, (neo)natsid, juudiküsimus, Holokaust ja kõik muu taoline on sellised teemad, millel pole Eestis kohta isegi esisajas... pean silmas teema tähtsust ja tähendust...
Aga näe! «Järva Teataja» produtseerib uudisnupu «Hääletussedelile oli joonistatud haakrist». Olgu, see on esitatud kui kurioosum, aga ma võin mürki võtta, et sellist lugu poleks tehtud, kui «ristikese» asemel oleks olnud viisnurk või sirp ja vasar. Pealegi näeb selles kritselduses haakristi ikka väga väärastunud silm... pigem jääb mulje, et keegi tahtis Vabadussamba ülaosas olevat risti kujutada, aga joonistusoskus vedas alt...
«Edgar tegeleb sellega, et inimesed kaotavad töö.»
Ehk siis mainekujundaja jutust võis aru saada, et inimesed kaotavad töö Edgari süül, kes tegeleb sellega...
Tegelikult pole purjus inimese üle ilus naerda, aga kuna tegu on väiklase ja vägagi õela tüübiga, siis on naermine enam kui koššer.
*
Mul on väga hea meel, et kesikud siin saarel totaalselt hävisid, kuigi ka siin võitnud partei pole mu lemmik.
Tallinnas on korralikud inimesed muidugi mustas masenduses ja ei näe seetõttu suuremat pilti... aga see, et kesikud kogu Eestis kaotasid, see näitab tegelikult kenasti, et eestlaste vaimse tervisega on kõik korras...
Kesikud võitsid ju enamjaolt venelasterohketel aladel. Mis pole iseenesest ju üllatav, sest Eesti suurparteidest on sihikindlalt venelastega tegelenud vaid kesikud. Seda on näha tulemustest ning seda räägivad mulle ka eestlased, kes neil aladel elavad.
Allpoololev videoklipp on suurepärane tõestus sellele, et kesikud oskavad venelastega tegeleda... see klipp on selline ehe vene värk... ja see polnud halvasti öeldud...
Teised erakonnad saavad venekeelse valija käestlaskmises vaid ennast süüdistada. Tõsi, venekeelse valija võitmine ei peaks tähendama ajaloo võltsimist (Tallinna vabastamisest rääkimine) või riigireeturitega (ehk Notšnoi Dozoriga) sekendamist, aga kui Eestis need venekeelsed elavad ja kui Eestis nad valivad, siis miks peaksid nad ainult kesikuid valima. Ma ei usu, et see venekeelne elanikkond nii üheülbaline on.
Ka võiksid teised parteid järgmiseks kampaaniaks midagi arukamat välja mõelda. Vastandumine kesikutele on lame ja ammu mahakäinud idee, mis võis ju mingitpidi ka seekord töötada, aga olen enam kui kindel, et iga kord töötab see üha vähem. Programm ei saa seisneda kellegi vastu olemises.
Ausaltöelda ootan ma pikisilmi Ediku surma. Ei, mitte inimese, sest ma pole sedavõrd õel, aga mind lihtsalt huvitab, et mis hakkab siis juhtuma, kui Edgarit enam ei ole. Et kuidas saavad kesikud ise hakkama, sest sm Ninasarvik ju kedagi teist enese kõrvale ei lase (ja järelikult uut juhti sealt ka ei tule). Veel rohkem huvitab mind aga, et millise tondiga hakkavad valijaid siis hirmutama need teised parteid? Tundub, et kaua pole enam oodata jäänud: valimisööl nägi Edgar ikka väga vilets välja...
Kui nüüd aus olla, siis olen ma kogu aeg pidanud James Bondi miskiks poppkultuuri nurisünnituseks.
Jah, selle tüübi eluloos on olnud helgeid hetki... eriti need, mis seotud Šoti patrioodiga, aga üldiselt on tegu miski lahja lakega.
Jah, ma annan aru, et eksagent võis neid romaane täitsa tõsimeeli vorpida, aga filmidest on saanud miski rämps, mida kõikvõimalikud (liba)munapäised kultuuripeded tähtsa näoga kiidavad.
Film «Quantum of Solace» (2008) on hale isegi Bondi-filmide lamedal skaalal.
Alguses miski lollakas kihutamine, siis tüütult pikad algustiitrid saadetuna nõmedast laulust, siis miski lollakas tagajamine, siis natuke juttu, siis taas üks kaklus ja tagaajamine jne.
Filmis on sisu ja elu samapalju kui roogitud raipel külmletis. Aga olgu! Ajaviitefilm ju! Aga see Bond, õigemini see näitleja!!! Kas hullemat koonu ei suudetud leida!? OK, enamus aega oli ta nägu tahmane ja kriimuline, aga see lembestseen, see oli küll üks haledamaid filmikunsti ajaloos...
Kui ma hiljuti filmi «The Dark Knight» (2008) vaatasin, siis arvasin, et nüüd on pikaks ajaks märk maas, et sedavõrd lolli altminekut enam niipea tulla ei saa, aga ei...
Pärnu rahvast võib tõesti õnnitleda, sest neil on kandideerimas vähemasti üks väärikas inimene. Mitte nagu mujal, kus üks mölakas teise kukil, otsekui kirbud koera perses.
Eesti padukollane meedia on samuti järjekindel. Et kui (:)kivisildnik ja iseseisvuspartei, siis tuleb ikka miski natsiteema ka juurde pookida. Antud juhul (klõpsa pilti!) siis reklaamviide Hitleri järglaste loole. Iseküsimus, et miks üldse peaks kirjutama Hitleri järglastest?
Seda, et on olemas kodanikunimi ja kirjanikunimi, seda ei suuda siinmaine meedia vist Viimsepäeva laupäevani selgeks saada. Kivisildnik ei kandideeri kusagile, kandideerib Sven Sildnik!
Tore on teada, et kamraadid su'st ikka hoolivad. Teadupärast olen ma ju töötu, aga murelik kamraad KM saatis mulle täna hommikul viite (klõpsa pildil!) asjalikule tööpakkumisele...
Selline töökoht siis! Tegelikult ju mitu kärbest ühe hoobiga: kerge ja vaheldusrikas töö ning näeb ilma ja inimesi. Kahjuks ei saa mina kandideerida, sest ma ei oska soome keelt.
Ma pean end piisavalt vanaks ja selliseks üsnagi kõikenäinud inimeseks. Noh, et üldiselt on mind raske millegagi üllatada... tean, et lurjus on lurjus ning korralik inimene on korralik inimene... ning mul on üldiselt üsna selge arusaam, et mis eristab ühte teisest.
Aga näe! Mõni ajuhiiglane ikka kohe oskab. Eile õhtul/öösel sattusin ma telekas sellise rõlguse peale...
Alguses rääkis Edgar Savisaar populismist ja sellest, et kuidas teised erakonnad muudkui populistlikult lubavad ja kuidas tema erakond muudkui teeb ja teeb ja teeb...
Ja siis näitab kaamera kartulikottide hunnikut ja küttepuude kuhja. Noh, et Savisaar ja sõbrad pakuvad hädalistele talvekartulit ja küttepuid. Kui see pole populism, siis mina olen küll Eesti Vabariigi president!
Ega keegi ju sealt platsilt kartuleid ja puid ei saanud... selleks tuleb ikka avaldus kirjutada, et nagu selle pensionilisaga oli... Need kaks kuhja ja Savisaar nende vahel olid ikka selleks, et meedia saaks kohale kutsuda ja näidata, et kuidas kesikud meie raha eest omale valimispropagandat teevad.
Üldiselt mulle ei meeldi see kapitalistlike erakondade demagoogia õngest ja kalast, sest on olukordi, kus tõesti tuleb kõigepealt kala anda, et näljasel üldse õng peos püsiks. Samas, ega see kott kartulit ja sületäis puid ka muud ei tee, kui vaid pikendavad agooniat. (Pealegi, et kuidas aitavad küttepuud kesküttega hädalist?) Selline abijagamine on vajalik, aga seda võiks teha ka muul ajal, kui enne valimisi. Parem oleks siiski tegeleda hädade põhjustega.
Tegelikult ei meeldi mulle üldse Savisaare ja teiste kesikute kottimine, sest see varjutab ja varjab (üsna sageli) märksa olulisemaid teemasid. Samas, see almust pakkuv Savisaar oli ikka rõlge küll ning ületas mitmeski plaanis inimliku taluvuspiiri.
Paar nädalat tagasi kuulasin paari võõrast plaati ning ühelt kogumikult jäi kõrva allpoololev lugu, ehk siis Muse ja nende laul «Sunburn».
Alul arvasin, et tegu on minu jaoks tundmatu bändiga, aga kui olin pisut wõrgus ringi kaevanud, siis tuvastasin, et olen seda bändi teadnud/kuulanud küll ja isegi paar videot on varem nähtud. Aga ju siis omal ajal ei läinud nii hästi peale... praegu meeldib kõvasti enam ning seda on mu blogi püsilugejad ilmselt ka juba märganud.
Taaskord on kohalik kõmujanuline ajakirjandus kergeusklikult reklaamihaide poolt ülespandud võrku läinud...
Mäletame ju kõik, et kuidas paar päeva tagasi ilmusid meedias materjalid mingist «avariist» ja justkui «hullunud juhi taltsutamisest»...
Nüüdseks on selgunud, et tegu on arvutimängu «Grand Theft Auto» uue episoodi «Tallinn City» suurejoonelise turunduskampaaniaga, sest täna hakkas wõrku juba lekkima vastavaid plakateid... et püsime siis lainel...
Hea lugu! Laulu autor pole teada... ilmselt keegi naispätt, sest laul kõneleb suure tõenäosusega just New Orleansi naistevanglast... see ongi see tõusva päikese maja.
Tänapäeval laulavad seda enamjaolt mehed ning põhjuseks on vast suuresti bändi The Animals tehtud kanooniline kaver.
Kõrvalolev pilt viitab aga bändile Frijid Pink, kelle versioon on menukuselt ilmselt teisel kohal...
Tegelikult on selle postituse mõte aga see, et leidsin miski venekeelse saidi, kus antud laulust on 260 erinevat versiooni. Soovitan tõesti seda saiti külastada ja neid variante kuulata – seal on ikka tõelisi pärleid ja ootamatuid esitajaid!
Käisin täna taas töötukassas ning rohke paberimäärimise tulemusena olen ma alates 11. septembrist ametlikult töötu. Seega, minu jaoks on nüüdsest 11. septembril hoopis teine tähendus.
Abiraha saan ma kuni järgmise aasta 8. aprillini. Iga päeva eest saan ma 32 krooni 90 senti. Abiraha saan ma loomulikult vaid siis, kui ma selle ajani tõesti töötu olen.
Arvan, et mu töötustaatus lõppeb siiski juba sel aastal. Noh, et mitmed asjad on läbirääkimisel ning midagi sellest ikka töösse läheb. Aga neist siis, kui lepingud sõlmitud ja raha hakkab tulema jne.
Töövaidluskomisjoni pean ma esmaspäeval uuesti minema, sest mu avaldus polnud nõuetele vastav. Noh, pole hullu, asjaks läheb igal juhul.
Pisukese remargina postitusele «Vaimu ja mõtte võit mateeria üle» lisaksin, et need töötuse-teemalised kirjutised siin blogis pole mingi virisemine... lihtsalt kroonika ühest huvitavast etapist mu elus. «Töötus on hell teema» ja kui antud postituse autor sellest aru ei saa ning ikka miskit para-jutlust ajab, siis tuleb talle lihtsalt kaasa tunda ja loota, et mõni töötu (blogija) tal hambaid kurku ei tao.
Postituse kommentaariumis läks ütlemiseks ning sellest ajendatuna ilmus täna blogisse YksikHunt mõtiskleb kirjutis «Mõte loob elu».
Mitu sõpra tahtsid linke ja siin need siis on... pealegi, ka endal on lihtsam pärast neist postitusi leida... ning ühtlasi tasun ka pisut klikivõlga...
Taustaks:Muse «Supermassive Black Hole (Live At Wembley Stadium 2007)»
Täna oli 1. september ja lapsed läksid kooli... mina läksin aga töötukassasse, et end töötuna arvele võtta...
Kohapeal selgus kõikvõimalikke huvitavaid asju. Näiteks kõlbab Eesti Vabariigil küll oma kodanike röövida, ehk siis töötukindlustuse jaoks miskeid kohustuslikke mahaarvamisi teha... kui aga inimene töötuks jääb ja tal seda raha vaja on, siis selgub, et töötusel ja töötusel on vahe... et osad töötud peavad kuus tuhande krooniga läbi ajama, teised saavad aga raha viimase aasta palga järgi.
Töötukassas nimelt selgus, et minu vallandamise paragarahv on selline, mis jätab mind ilma suuremast rahast ning ka mul tuleb leppida vaid tuhande krooniga kuus... seda muidugi juhul, kui praegune olukord kestma jääb. Töötukassas soovitati pöörduda töövaidluste komisjoni ning seda ma muidugi ka tegin.
Järgmine vaatus siis reedel, mil kohtun töötukassa konsultandiga ning viin töövaidluskomisjoni avalduse koos kõigi nõutud dokumentidega.
Juuresolev pilt pärineb aga minu eelviimasest tööpäevast, mil tööpäeva lõpuks laekus toimetusse üks hulkuv kass. Hea (nüüd juba eks)kolleeg Liina andis loomale piima ja kala ning loom nautis täiega talle osaks saavat tähelepanu. Pildil siis kena kiisu, Liina jalad ja minu töntsakas sõrmustega käsi. Pildi autoriks on Kaarel Arm, kes tegi selle oma imetelefoniga.
Täna oli siis mul viimane tööpäev ning järgmise nädala algul võtan end töötuna arvele ja asun täiendama töötute armeed.
Kirjutasin blogipostituses «Elu huvitaval ajal», et vallandamisteade oluliselt mu tuju ei rikkunud. Tuleb nentida, et seda ei teinud ka viimane tööpäev: suhtlesime täitsa vabalt, mina ostsin tordi, peatoimetaja ulatas lilled ning kuulsin (nüüd juba) endistelt kolleegidelt hulga häid soove...
Siinolev pilt pärineb eilasest päevast, mil kaks kolleegi ühist sünnipäeva pidasid. Ilmselt peetakse veel kõnesid, sest liuad on veel neitsilikud ja pudelid avamata. Taga nurgas siis mina, kõrval keeletoimetaja Ragna Malm ja küljendaja Ats Vesiaid. Foto autoriks on Ivika Laanet, kes oli üks sünnipäevalastest.
Sattusin täna Facebookis selle peale ning pätsasin ja jagan nüüd ka teile...
Tegu on Venemaa räppari Нагано lauluga «Застрахуй Братуху!». Pildirida pärineb põhiliselt Šuriku filmidest ning erilise kaifi saab just pildi ja teksti koostöös. Tõsi, teksti mõistmiseks tuleks vene keelt osata kõvasti üle keskmise...
Ma ei kavatsegi salata, et mulle pulp kui nähtus meeldib. Ja meeldib nii sõnas kui pildis... viimasena vist isegi rohkem...
Täna hommikul sattusin ma miskis galeriis romaani «The Third Sex» (1959) lahedale kaanepildile. Autoriks on keegi Artemis Smith, kellest endast, romaanist ja muust taolisest kirjandusest saab pisut lugeda siit. Soovitan soojalt ka kaanepilt suuremaks klõpsata ja lugeda reklaamkirju – need on ägedad!
Pühapäeva hommikul helistas mu kallis küljeluu ning ütles, et talle helistati ja öeldi, et ta luuletused on ilmunud ajakirjas «Looming».
Ega see päris üllatus polnud, sest ise ta sinna need saatis... toimus isegi miski arutelu toimetajaga, et osad ei sobinud ja siis saatis ta neid juurde... ja siis jäi kogu see kommunikatsioon kuidagi soiku... et jäigi segaseks, et kas siis ilmuvad või ei ilmu...
Fakt on igatahes see, et ajakirja «Looming» augustikuises numbris on see paar lehekülge (ehk kaheksa ühikut) Krafinna luuletusi.
Et millest kisa-kära? Ega polegi, aga raamatu ilmumisel on alati parem mitte päris tundmatu nimi olla... sellepärast siis rähklemised ajakirjadega «Vikerkaar» ja «Looming»... noh, et siis on millele viidata. Honorar ka muidugi, aga see on kindlasti alles n-järjekorras.
Igatahes on mul kallist kaasast hea meel, et ta käega ei löönud ja läks uuesti torkima...
Taustaks:Antonio Carlos Jobim «Valsa de Pôrto das Caixas»
Selle pildi ja palju sarnaseid leidsin ma aga saidist, mis mul paari päeva eest ühte Poola filmi otsides ette juhtus. Koha nimeks Nudografia ning tegu on poolakeelse saidiga, mis on pühendutud paljale naiseihule filmides, telesarjades jne. Tulenevalt keelest ja tegijatest on vaatluse all Poola näitlejannad ja nende sooritused.
Tegelikult võib seda suisa teaduslikuks saidiks pidada, sest wikiliku ülesehitusega andmebaas sisaldab lehekülgi 900 näitlejanna ja enam kui 1300 filmi kohta. Tõsine pühendumine!
Korraliku tugitoolisportlasena vaatasin ka eile jalgpalli. Ega lõpuni ei plaaninudki vaadata, sest kartsin kohutavat hävingut... mõtlesin, et kui miski 3 : 0 ees on, et siis jätan katki. Aga näe...
Kuigi ma Brasiili fänn pole, valmistas see meeskond rämeda pettumuse. Mingid tujutsevad tüübid, kes iga pisema nügimise peale kohe miski agulipäti kehakeele käiku lasid... noh, et näpud silma jne. Rääkimata sellest, et tüüpilise lõunamaise meeskonnana, olid tüübid ka maalilise kukkumise ja oigamise näitetunde võtnud.
Eestlased jätsid ikka väga sümpaatse mulje ning ma ei saaks küll väita, et Eesti meeskond oleks kuidagi tooremalt või vigaderohkemalt esinenud kui vastased.
Eriliselt tuleks aga «tunnustada» rootslasest kohtunikku, kes esines suisa erilise türblina. Jah, ma saan aru, et rüseluses kõike ei märka, aga see mees ei märganud ikka liiga paljut...
Nii bändi kui ka plaadi artiklis mainitakse miski iseäranis olulise faktina ära, et natsibänd Skrewdriver on kaverdanud juutide kirjutatud laulu ning plaadi puhul tundubki see ainus oluline fakt olevat.
Ilmselt on oluliseim fakt siiski see, et ava- ja nimilugu «Hail the New Dawn» on üks enimkaverdatud laule selles subkultuuris... rääkimata sellest, et tegu on hea lauluga isegi siis, kui ideoloogia kõrvale jätta... noh, et jääb lihtsalt kummitama...
Minu lemmiknelik laulust:
The streets are still, the final battle has ended Flushed with the fight, we proudly hail the dawn See over the streets, the White man's emblem is waving Triumphant standards of a race reborn
Käisin täna pärast lõunasööki normikoolat ostmas ning mulle jäi silma ühe avalikult kollase lehe esikaas...
Esikaanel oli hüsteeriline tekst sellest, kuidas miski ema oma 16-aastase tütre asjades sobras ja sealt tissimissi särgi leidis ning kui šokeeritud ta selle peale sai. (Kuna ma lugu ennast lugenud pole ja ei kavatsegi, siis linki ma ka ei pane.)
Jättes kõrvale peaaegu täiskasvanud tütre asjades sobramise fakti, tekib mul siiski küsimus, et kas emale tuli see särk ja sellega seonduv tõesti üllatusena..? Ilmselt tunneb ta siis oma tütart halvasti.
Iseäranis silmakirjalik on aga nüüd see takkajärgi targutamine, et kuidas sai alaealine ööklubisse sellisele üritusele. Esiteks on alaealisi (tüdrukuid) kogu aeg klubides käinud ja neid on sinna ka alati sisse lubatud, sest kusagilt peab seda värsket liha ju peale tulema. Teiseks on see halamine miskite 16-aastaste paljaste tisside teemal üsna nõme, eriti kui võtta arvesse, et kui noorte tüdrukutega on Eestis suguline läbikäimine lubatud.
NB! Pildil ei ole selle tüdruku rinnad. Pildil on vaid illustratiivne funktsioon.
Vaatan, et ilgelt palju blogijaid on Madonna asjus hästi leilis. Noh, et kelle jaoks vapustav suursündmus ja kelle jaoks miski nõme üritus...
Siinolevas videoklipis laulab Saga, kelle kohta ongi öeldud «äärmuslikult parempoolne Rootsi Madonna». Olgu öeldud, et kui ma seda videot esimene kord nägin, siis mõtlesin ma kah, et täitsa Madonna moodi. Lauluks muidugi igavesti aktuaalne «Hail The New Dawn», mida originaalis esitas Skrewdriver.
Hiinlastel on selline needmine, et sa elaksid huvitaval ajal? Noh, et mõnusam on elada rahus ja stabiilsuses, aga mitte muutustes. Tundub, et nüüd hakkavad ka minu jaoks huvitavad ajad.
Täna näiteks öeldi mulle juhtkonna poolt, minu teeneid vajatakse vaid augusti lõpuni. Põhjuseks toodi, et ma ei saa oma tööga hakkama. Põhjus on muidugi pastakast väljaimetud.
Samas see vallandamine ei olnud mulle miskipärast üllatus. Tõttöelda, ootasin ma alateadlikult seda sellest hetkest kui Krafinna pärast vallandamist konkureerivasse lehte tööle läks. Ja pärast sellesuvist käskkirja olin ma üsna veendunud, et mingil hetkel mulle see käskkiri taas ette mängitakse. Samas, ootamatu oli, et see nii ruttu toimus. Oleks ma paranoidsem tüüp, siis arvaks, et käskkiri oli pikema plaani üks osa...
Mis edasi? Loomulikult võtan ühendust töövaidluskomisjoniga. Samas annan ma aru, et see töösuhe on lõppenud niiehknaa ja vaatan ringi uue koha järele jne.
Kuidas tuju? Pole paha. Kuna ma alateadlikult sellist värki siiski ootasin ja kuna mingeid tegelasi see ikka ilgelt häiris, et mu naine konkureerivas väljaandes töötab, siis ei näe põhjust põdemiseks. Elu läheb edasi ja töökoha kaotus pole maailmalõpp isegi n-ö masu tingimustes.
Eile sai hommikusöögi kõrvale vaadatud ühte Potteri-filmi ning taaskord kerkis mul küsimus neegritest selles maailmas.
Mäletan, et esimeses filmis mind kohutavalt häiris see röökiv neegrijõmpsikas, kes tribüünil lendluudpalli kommenteeris. Esiteks oli ta lihtsalt ebameeldiv tegelane... ja seda üldsegi mitte rassilistel põhjustel. Teiseks ei meenunud mulle (või ei märganud ma) raamatus üleüldse sellist tegelast. Filmis oli aga suvalisele kõrvaltegelasele liialt palju ekraaniaega antud... ja tundub, et eelkõige just rassilistel põhjustel.
Nüüd viiendat filmi (taas)vaadates oli jälle üks kõrvalosalisest neeger kolepalju aega ekraanil. Tundus lahe tüüp olevat, aga olukorras kus hulk mõnusaid kohti romaanist filmi ei jõudnud, on sellise tegelase rohke näitamine liigne luksus.
Uurisin pisut tausta ning sain teada, et Potterimaal on mehe nimeks Kingsley Shacklebolt ja et tegu on vägagi tegusa taadiga. Tore on! Samas tuleb tunnistada, et romaani lugedes mees küll meelde ei jäänud ning meelde ei jäänud ka mehe nahavärv.
Tegelikult on mul muidugi ükstapuha, et mis nahavärviga tegelased ekraanil ringi sibavad, aga selline lipitsemine neegrite ees mulle ka ei meeldi. J. K. Rowlingi romaanides olid küll asiaadid, aga neegreid seal küll polnud. Tundub, et filmides on hakatud seda «viga» hoolega parandama...
Olen viimasel ajal sattunud üsna mitmes blogis lugema kriitikat juhmide autojuhtide teemal ning siis alati leidub ka vähemasti üks kommenteerija kes hakkab sonima GPS-st ja sellest, et spidomeeter valetab. Tavaliselt esitatakse seda juttu, et õigustada enda kihutamisi ja leida võimalus, et taaskord sõimata juhte, kes arvavad, et võivad sõita ka aeglasemalt kui piirkiiruse märk lubab.
Minuteada on auto sõidukiiruse määramiseks siiski spidomeeter ja kõik muu on hülge möla. Loomulikult võib sõidukiirust mõõta GPS-iga, aga samahästi võib seda mõõta ka vanaema vererõhuga... politseid ei huvita kumbki variant. Aga eestlane on juba selline «tark», kes ise paremini teab ja arvab, et seadused on ülejäänud lollidele täitmiseks.
Olen küll omajagu anarhist, aga arvan, et mingeid kokkuleppeid tuleks siiski järgida... liikluses eriti.
Kahjuks on aga näiteks (eriti Saaremaal) ports juhte, kes arvavad, et peateele ette keeramine on lahe ja absoluutselt ohutu tegevus. Küll teeb seda killustikukoormaga kallurijuht, küll blondiin kaubikuga, küll mossega taat, küll brünett bemmiga jne. Olgu, olid tähelepanematu või ülbe, anna siis kähku gaasi ja sõida eest ära... aga ei, kogu aur on läinud ettesõidumanöövri peale ja ka autol pole õiget minekut... ning siis tulebki peateel liikujal järsult pidurdada jne.
Oeh, paar viimast päeva on tööalaselt kuidagi takkus olnud... noh, et mingeid lolle vigu satub lehte. Täna oli eriline see, et sünnid ja surmad läksid omavahel vahetusse. Noh, tegijal ikka juhtub.
Ja siis on eriline nauding näha, et ka teistel juhtub... näiteks noppis keeletoimetaja ühest loost välja sõna «Muinsuskitseamet»...
Krafinna tegi eile (aga hoopis muus asjus) paar klõpsu ning ühe üle jäänud pildi panin siis siia illustratsiooniks.
Rabakanädalavahetus pani põõna ka mu mobiilile. Ei telefon pole kadunud, lihtsalt lagunes ära. Kui uue aparaadi ostan, siis on sama number edasi, aga praegu tuleb läbi ajada koduse ja töise lauatelefoni, MSN-i ning meilidega. Luban, et vaatan vähemasti korra päevas meili jne.
Muidu poleks ehk seda teadet teinudki, aga täna juba küsiti, et kas mul on number muutunud...
Seljanärvi põletik (selline esialgne diagnoos) on ikka jäle asi. Seljal pole suurt häda midagi, aga valu läheb allapoole ning pool tagumikku ja üks jalg on täidetud tuima ja ilgelt näriva valuga. Käisin täna arstil ja sain mingid kõvemad valurohud peale...
Aga oma tervisest ei tahtnud ma kirjutada, pigem sellest, millest ma polekski (veel) tahtnud...
Õigemini annan lingi leheloole «Saarlane kirjutab artikleid TEA entsüklopeediasse». Ei pidanud ise seda nii oluliseks, aga ajakirjanik pidas... aga ma olen ka vilets eneseupitaja... samas, mängureeglid on sellised... ja kui tekib võimalus veel ka rääkida oma muudest tegemistest...
Tänane hommik oli eriline isegi minu hommikute mõõtkaval, sest täna hommikul olin ma hauakaevaja.
Lasksin koera hommikul õue ja emakassi tuppa. Trepilt vaatan, et vana lauda ukse ette on miski hele kivi tekkinud, või...
Tatsasin siis paljajalu läbi kastese rohu ning tuvastasin, et meie õues lebab jänese surnukeha... kõri läbi puretud ja pea ripub vaid miski kuklanahariba küljes. Tunnistan tummalt, et ilmselt on me kassid närilistelt ja lindudelt spetsialiseerunud ümber märksa suurematele loomadele.
Mõttes sai kähku plaan visandatud, et kõik loomad tuppa ja siis matused.
Kui koer hommikuselt ringilt tagasi tuli, siis ilmus ka punane kassipoiss välja ning õnnestuski kõik loomaksed tuppa saada ja juba kangekstõmbunud jänesekorjus salamisi maha matta...
Pärast sai pisukest osalusvaatlust tehtud ja välja selgitatud, et ilmselt on jänese hing Põnni (fotol) südametunnistusel. Tegu on murdja mutiga ning tema oli see, kes pärast kõige pikemalt otsis, et kuhu raibe jäi...
Kamraad Trash kirjutas oma blogis ühest DVD-st ning siis selgus kommentaariumis, et ka paljudel teistel on miskeid «piinlikke» muusikalisi luukeresid kapis. Mulle tuli näiteks kohe meelde võrratu Utah Saints.
«Something Good» ja tegelikult terve kasett Utah Saintsi endanimelise esikalbumiga sai omal ajal ikka suisa ribadeks kuulatud. Kaks korda olen ma ka selle albumi CD-d käes veeretanud, aga ostamata jätnud. Esimene kord oli see kassett veel liialt pealuus kinni ja teine kord (aastaid hiljem) ei olnud ma eriti kindel, et ma seda enam kuulata tahan. Kardan, et kui kolmas kord mulle see plaat näppu juhtub, et siis ma selle ikkagi ära ostan...
Olen viimasel ajal kahtlaselt sageli sattunud telekat vaatama ning oma õuduseks näinud ära suure hulga masendavalt nürisid parteireklaame.
Noh, et kuis üks valge särgiga vennike sikutab hobukäru kraavist, või kus kaks jorssi miskit kõõma köiel kantseldavad... ja siis on veel miskid vaimuvaesused oravatelt ja ninasarvikutelt.
Lisaks potsatas eile meie postkasti hüsteeriline Savipätsu lendleht, kus teatati, et kapitalistlik isamaa on hädaohus, sest ansiplaste hordid on liikumas Brüsseli peale.
Nende parteireklaamide kõrval on isegi suvaline pesupulbri- või tampoonireklaam juba kobe vaatamine. Ülalpoololev õllereklaam on selles valguses aga suisa kunstiteos!
Mõtlengi, et kellele neid juhme ja äärmiselt madalalaubalisi (poliit)reklaame tehakse? Ma võin ju olla ajuti paras misantroop, aga Eesti inimestest ma nüüd nii halvasti kah ei arva! Kamraad (:)kivisildnikul oli selle kohta oma teooria, aga ehk kirjutab ta sellest oma blogis ise...
Ma saan aru küll, et elu maal seab omad piirangud, aga samas annan ka aru, et kõik ei saa elada linnades ja veel enam pealinnades. Noh, Tallinnas ma näiteks ei tahagi elada, aga sellest ei tahtnud ma kirjutada...
Käesoleva aasta 20. aprillil oli lisaks minu ja Hitleri sünnipäevale veel üks oluline sündmus – ilmus Depeche Mode'i uus album «Sounds Of The Universe».
Paar päeva pärast sünnat läksin siis külastama Kuressaare plaadipoode, et osta värske reliis. Olin miskipärast kindel, et sedavõrd tuntud bändi puhul tõrkeid ei esine... kui just juba läbi pole müüdud...
Esimeses polnud, teises samuti mitte... põhiline argument oli, et neile nii ruttu ei saadeta.
Nüüd kuu aega hiljem tegin korduskatse. Ühes poes öeldi, et nemad üldse enam uut kraami ei saa, et teevad tühjendusmüüki ja siis panevad kinni. Teises poes aga öeldi, et neile enam eriti välisplaate ei tule...
Tubli! Ilus äriidee, et kaupa ei telli, et siis ka müüki ei toimu, et siis paneme ka poe kinni jne.
Olgu, mina võin ju ka wõrgust osta, aga kohalikul kaupmehel jääb raha saamata, sest kui ma juba wõrgust tellin, siis tellin väljamaalt, sest sealt on soodsam ja kiirem.
Kes aga soovitab mul wõrgust tõmmata, siis teadmiseks, et see album oli mul mp3-dena (ja peaaegu ametlikult) olemas juba märtsi lõpus. Nüüd on muidugi album ka koos DVD-ga, sest hea kolleeg käis mandril ning pidas plaadipoes ka mind meeles.
Filmis kadusid ühel ilusal päeval Californiast kõik latiinojuurtega inimesed. Eks siis ka kõikvõimalikud teadlased, vandenõuteoreetikud ja muidu hullud rääkisid omi teooriaid ning üks nendest väitis, et ka kõik maialased kadusid. Filmi tõlkija Janno Buschmann võiks ikka teada, et eesti keeles räägitakse ikkagi maiadest!
Just sellist pealkirja kannab üks tore ja armas jõulujutt... autoriks on (:)kivisildnik ja ilmus see DELFIs
Kirjutasin kohalikku lehte arvamusloo «Kirjaoskamatu tulevik».
Täpset tsitaati ei mäleta, aga mõte oli selles, et tegelane kuulis mudas sõtkuvate kapjade häält ja hirnumist ning õige pea ümbritsesidki teda vihmast märjad lehmad.
Mul pole mingit huvi seda raamatut lugeda... mul pole ka mingit huvi pooli valida, sest üks pool väärib teist... ning küsimus pole üldse raamatus ega isikutes...
Ükskord poes keeduvorste tähelepanelikumalt silmitsedes märkasin, et kõigil on peal märkus mis teatab, et üle suitsutatud. Sõnastus varieerus firmade lõikes, aga mõte oli selles, et keeduvorst on suitsu saanud.
Eile õhtul tegid Eesti televaatajad taas minu elu kergemaks ning hääletasid Kene Verniku superstaari-saatest välja. Noh, mul siis taas üks telesaade vähem vaadata!
Eriti tugevaks läheb see tundmus siis, kui mõni Eesti meediaväljanne taaskord produtseerib nupukese natsismist ja (eriti) selle ilmingutest Eestis. Siis kerkib taaskord küsimus, mis nõukaajal oli ääretult populaarne: «Kellele on see kasulik?»
Otsisin midagi muud, aga sattusin hoopis sellise video peale...
Jah, selle tüübi eluloos on olnud helgeid hetki... eriti need, mis seotud Šoti patrioodiga, aga üldiselt on tegu miski lahja lakega. 
Hea lugu! Laulu autor pole teada... ilmselt keegi naispätt, sest laul kõneleb suure tõenäosusega just New Orleansi naistevanglast... see ongi see tõusva päikese maja.
Nüüd siis tuleb oodata, et kuniks üks komplekt pabereid vastaspoole kätte jõuab... et mis nad arvavad ja millal istungiks läheb. 
Abiraha saan ma kuni järgmise aasta 8. aprillini. Iga päeva eest saan ma 32 krooni 90 senti. Abiraha saan ma loomulikult vaid siis, kui ma selle ajani tõesti töötu olen. 
Eile ilmus blogis Vaatenurk maailma postitus «Kuidas leida tööd?». 
Ega see päris üllatus polnud, sest ise ta sinna need saatis... toimus isegi miski arutelu toimetajaga, et osad ei sobinud ja siis saatis ta neid juurde... ja siis jäi kogu see kommunikatsioon kuidagi soiku... et jäigi segaseks, et kas siis ilmuvad või ei ilmu...
Kuigi ma Brasiili fänn pole, valmistas see meeskond rämeda pettumuse. Mingid tujutsevad tüübid, kes iga pisema nügimise peale kohe miski agulipäti kehakeele käiku lasid... noh, et näpud silma jne. Rääkimata sellest, et tüüpilise lõunamaise meeskonnana, olid tüübid ka maalilise kukkumise ja oigamise näitetunde võtnud.
Esikaanel oli hüsteeriline tekst sellest, kuidas miski ema oma 16-aastase tütre asjades sobras ja sealt tissimissi särgi leidis ning kui šokeeritud ta selle peale sai. (Kuna ma lugu ennast lugenud pole ja ei kavatsegi, siis linki ma ka ei pane.)
Täna näiteks öeldi mulle juhtkonna poolt, minu teeneid vajatakse vaid augusti lõpuni. Põhjuseks toodi, et ma ei saa oma tööga hakkama. Põhjus on muidugi pastakast väljaimetud.
Aga oma tervisest ei tahtnud ma kirjutada, pigem sellest, millest ma polekski (veel) tahtnud...
Käesoleva aasta 20. aprillil oli lisaks minu ja Hitleri sünnipäevale veel üks oluline sündmus – ilmus Depeche Mode'i uus album «Sounds Of The Universe».
