Cleopatra (1963)

Sai just äsja vaadatud filmi «Cleopatra» (1963). Nägin seda kunagi nolgina ka kinos ning siis jättis suhteliselt hea mulje. Eks pubekast Jyrka oli ka vähem filme näinud ning palju neid kalleid vaatemänge ikka siis nõukogude kinolevisse jõudis..?

Seekordsel vaatamisel tahtis aga igavus suisa tappa. Ilmselt pole siis (ajalooline) melodraama minu žanr. Filmi lõpp aga venis otsekui miski «Titanic» (1997). Häiris ka ajaloo labastamine: sedavõrd suure eelarvega film oleks võinud ikka dekoratsioonide ja butafooriaga rohkem vaeva näha. Ei saa märkimata jätta, et Elizabeth Taylor pole kuigi ilus naine ... koledaks ei nimetaks, aga vaatamist segas.

Rohkem ei viitsi ma sellest filmist kirjutada... kes tahab, see leiab ülejäänud info Wikipediast ja mujalt.

Taustaks: The Crüxshadows «Isis & Osiris (Life/Death)»

Operatsioon «White Christmas»

Mõtlesin täna hommikul, et va jõul juba möödas... kuid Krafinna teatas õelalt, et alles täna õhtul hakkab. Raisk, ükski aasta pole see jõul niimoodi veninud... Telekavas on taas miskid võimsad pardid ja katuselt kukkuv jõuluvana!

Õnneks on ka midagi positiivset! Sain täna sms-ina elu toredaima jõuluõnnitluse:

Kui sa seda sms-i loed, siis saadetakse üks neeger Maalt välja! Saada see edasi ja osale sinagi operatsioonis «White Christmas».

Taustaks: Vennaskond «Resistance»

3D Dokument: Värdjate väljapanek

Telekanali TV3 kavas on selline ilgus nagu 3D Dokument. Ma ise pole seda praktiliselt kordagi vaadanud ning reklaamides nähtud teemadevalik ei pane seda ka vaatama.

Vanasti olid tsirkuses igasugused atraktsioonid, kus näidati kõikvõimalikke looduse «imesid». Tuntumad olid habemega naised ja siiami kaksikud, aga oli ka pentsikumaid. Neid nö. loodusimesid pakuti värdjate pähe, tegelikkuses võiks aga värdjateks pidada inimesi, kes selliseid raha eest vaatama läksid. 3D Dokument on moodsamal ja justkui humanistlikumal tasandil sellise asja taaselustanud. Olemuslikult pole aga kunagisel palaganil ja tänasel televisioonil mingit vahet. Vaata ka artiklit Freak show!

Taustaks: Siouxsie And The Banshees «She's a Carnival»

Tehnoloogiline Põnn

Seda, et Põnn ehk Liska on arvutihuviline... seda märkasime ammu. Kui mina või Krafinna arvuti taha istuma sai, siis kippus ka Põnn sülle või lauale. Sellest ma parem ei räägi, kuivõrd huviliseks muutus Põnn siis, kui algas miski sebimine juhtmetega või kui arvutil suisa kaas maha kruvitud sai. Kõrvalolev pilt peaks seda samuti veenvalt tõestama...

Aja jooksul on aga selgunud, et Põnnile üldse tehnika meeldib. Eile öösel oli mul vaja üks jutt välja printida ning niipea kui printeri sisse lülitasin... niipea oli kohe Põnn ka kõrvaltoast jooksuga kohal. Loomake oli sedavõrd unine, et ei hüpanud esimese katsega isegi printerikapi peale välja. Teisel katsel oli Põnn muidugi paigas ning vaatas huviga, et kuidas leht lehe järel printerist välja tuleb.

Täna tormas aga Põnn unepealt kohe elutuppa vaatama, et mis masin see sellist häält teeb. Ma nimelt kerisin videokassetti tagasi. Tükk aega vaatas ja kuulas videomaki ees.

Üks masin Põnnile siiski ei meeldi. Kokteilimikseri vinguv hääl ajab Põnni kohe köögist minema...

Taustaks: Fortification 55 «Desire»

Põhiblogile lisandus eriblogi

Kirjutasin kunagi, et pidasin blogipausi, sest miskid asjad vajasid selgeksmõtlemist. Üks mõte on nüüd ka tulemuseni jõudnud: täna sai esimese posti minu eriblogi Ulmeseosed. Loomulikult ei tähenda see nüüd, et siinsest blogist ulme päris ära kaob... oh ei, sest on ju hulk ulmet, mis sinna eriblogisse kuidagi ei sobi.

Äh, ma võin siin ju pikalt seletada, aga eks asja olemus saab (võimalikele) lugejatele siiski alles lugemise käigus selgeks.

Taustaks: Winny Puhh «Olevik»

What Tarot Card are You?

You are The Devil

Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession

The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.

Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild – or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Taustaks: Fields Of The Nephilim «Preacher Man»

Jõulujälkus

Sai nädalavahetusel Pärnus käidud. On kaks meeldivat mälestust: isa sünnipäev ja õhtu Kivislidniku juures.

Ja on rõvedad mälestused kaubandusest. Raisk, ma olin juba unustanud, et mida kujutab endast jõulukuu kaubanduses. Rüselevad massid, rüselevad massid ja veelkord rüselevad massid. Inimesed ostavad kokku igasugu träna, millest poolt pole neile ilmselgelt üldse vaja. Ma pole miski ökohull ning ei kavatse siin hakata jutlustama mõõdukast tarbimisest, aga see manipuleeritav pööbel võiks omi oste ju aastaringselt teha. Või siis võiks normaalsetel inimestel olla omaette kaubamaja, sest kahjuks tuleb normaalsetel inimestel ka igasuguste kampaaniate ja hullude päevade ajal poes käia.

Nagu kõigest sellest oleks veel vähe, siis oli ühes kaubanduskeskuses miski lastefirmade uputus. Igas nurgas ja nurgataguses oli miski lauake, kus lapsed müüsid omatehtud tooteid. Noorusele omaselt oli neil kõigil suht agresiivne müügitehnika, aga mõned olid isegi selles taustsüsteemis oma värdjalikkuses teistest üle. Kunagi saavad neist kindlasti eriti väärakad pintsaklipslased ja truud korporatiivsed orjad. Kas tõesti pidi see rõlgus just nüüd toimuma... igatahes oli kaubanduskeskuses seetõttu täiskasvanud ostuhullude massidele lisaks veel ka müriaad arutul hulgal ringisiblivaid lapsvärdjaid.

Kaubanduslikule masendusele pani aga krooni käik raamatupoodi. Ma polnud tükk aega näinud raamatupoes sellist hulka sedavõrd juhme lõustu. Miskid koonud tunglesid igal pool jalus ning ostsid seda mõttetut pahna, mida just jõuludeks ilmutatakse... st. albumid, pildiraamatud, kinkeraamatud, luksusköited, koguteosed jne. Kõik vähegi arukas kirjasõna oli silma alt ära pandud ning igal pool laiutas ainult see sillerdav ja tüsedaköiteline saast. Raamat peab ju ilus välja nägema ning raske peab ka olema, sest siis saab isegi juhmard aru, et on midagi enda raha eest saanud.

Taustaks: The Electric Hellfire Club «Highway to Hell»

Mart Juur «Motorola V33»

Ahjukütte üks eeliseid on ka nn. korduste kultuur, mis äraseletatuna tähendab, et tulehakatuseks minev kirjasõna võib anda nii mõnelegi kultuurielamusele korduse. Täna sattusin miskit vana ajalehte rappides taas Mart Juure suurepärasele kirjatükile «Motorola V33». Klõpsake lingil ja lugege!

Tunnistan, et üks tabavamaid kirjatükke mobiiltelefonidest. Arvan, et mobiiltelefon EI VAJA värvilist ekraani, EI VAJA miskeid mikroskoopilisi mõõtmeid ning KINDLASTI POLE VAJA telefoni miskeid fotokaid, mp3 mängijaid, wõrguliidest jne. Sellised telefonid võivad olla neil, kes neid vajavad, aga võiks olla ka normaalseid aparaate neile, kellele piisab helistamisest, sõnumitest ja äratuskellast. Iga kord kui ma teadvustan miski multifunktsionaalse dibiilfoni olemasolu... iga kord loen ma palve oma lihtsale Nokiale, et tal ikka pikka iga oleks. Lahkuks mu telefon taevastele jahimaadele, oleks ma ilmselt telefonita inimene, sest seda rämpsu, mida praegu pakutakse, ei taha ma isegi tasuta. Jääb vaid loota, et lihtsad asjad lähevad kunagi taas moodi...

Taustaks: Alien Sex Fiend «All The Madmen (Padded Cell Mix)»

Toilet Calculator

Minu käest on küsitud, et miks ma loen Sitablogi? Põhjus lihtne: sünd, söök, sittumine ja surm on sellised elu teetähised, mis kõigile inimestele omased. Sitablogi ühest postitusest leidsin ka testi, mis sai ka kohe läbi tehtud ning mille tulemused alljärgnevalt ka avalikustan:

Your Assessment (Results)
Number of hours you spend in the toilet per year: 182.5 hours
Number of hours you have spent in the toilet in your life time: 7117.5 hours
Your Annual Ranking Title: King of Solitude
Your Life Time Ranking Title: Master of the Hole

You are the King of Solitude. No one knows how to spend their hours in the privacy of a toilet like you. But maybe it is time you found a new hobby.

Taustaks: Genitortures «Touch Myself»

Kes ja miks käib?

Vaatasin oma counteri statistikat ning olen pisut nõutu...

Üks peamisi otsingusõnu siin blogis on ühe blondiini nimi ja sellega seonduv. Nime ma ei ütle, aga mainin, et temast olen ma kirjutanud siin ja siin. Eks info peab olema vaba ning ise ma ta'st kirjutasin... samas on kuus otsingut eilse päeva jooksul ikka liig mis liig. Rääkimata sellest, et blondiin on ka absoluutskaalal liider, edestades teisi otsingusõnu enam kui viiekordselt!

Teine mõistatus on külastajad riikide lõikes. Ma tean, et kes käib Soomest, kes USAst ja kes Ungarist... kuid kes Canadast..?

Taustaks: Apoptygma Berzerk «Nothing Else Matters»

Agent of Influence (2002)

Tegelikult oleks ma seda filmi juba paar kuud tagasi näinud, aga ju siis polnud saatus...

Sattusin kunagi telekanaleid klõpsides miski filmi peale, kus miskid härrad vaidlesid miskite mustlastega ning toimus kõik see Nõukogude Liidus. Eelmisel nädalavahetusel sain teada, et filmiks on «Agent of Influence» (2002). Kuna asi sattus juba teist korda ette ning kohe alguses ka väga peletav polnud, siis sai ära vaadatud.

Polnud paha, sest tõi meelde miskid vanad luurefilmid. Miinuseks vast filmi teatud kallutatus: USA-vaenulikkus ja pederast kui suurim patrioot. Kuna film põhineb tõsielulistel sündmustel, siis võib ju kaitseks öelda, et elu oligi selline. Kahjuks pole selline kaitse aus, sest film polnud minuarust neutraalne... pigem siiski tugevalt neisse kahesse teemasse kallutatud. Samas tegid näitlejad Christopher Plummer, Marina Orsini ja Ted Whitthall ikkagi väga hea esituse ning ka sisu oli huvitav.

Filmi peategelaseks on John Watkins, kellest püütakse «vormistada» mõjuagenti, et sellise «ülestunnistusega» siis kukutada USA-tõrges Canada valitsus. Poliitika on alati üks räpane tegevus olnud ning pederastist välisminister on ju suisa taeva kingitus huvilisele luureorganisatsioonile.

Filmil on ka napp ametlik koduleht, märksa informatiivsem on aga peaosalise kodulehe selleteemaline osa.

Taustaks: Fortification 55 «Holy War (Live)»

Natsiminister

Pööblispets ja leimiminister on avastanud uue hädaohu, mis me kõigi vaimset heaolu ja majanduslikku õndsust ähvardab.

Ajalehe «Postimees» tänases numbris oli, et «Minister Lang pelgab neonatside tulekut». Ma saan aru, et inimesel on hirmud, aga mul on raske aru saada, et miks need hirmud kogu aeg sinna kapral Aadu pärandi suunas kalduvad. Tiblade pronkspuuslikuga pole aastaid midagi suudetud ette võtta ning sajad räuskavad ja kunagise okupatsionivõimu sümbolitega vehklevad tiblad pealinna südames ei näi ministrihärrat samuti häirivat. Küll häirib teda (oletuslik) tõsisasi, et kusagil metsataludes midagi tähistatakse ning kätt tõstetakse. Vene meedia igatahes märkas ministrihärra püüdlusi, mille näiteks kasvõi lugu «Минюст Эстонии обнаружил множество тайных фашистов».

Ma nüüd mõtlengi, et kui Jumal lund annab ning ma ka oma õue sellise lumeAadu teen (nagu pildil), et kas siis kompetentsed organid peavad mind salanatsiks... või olen sel juhul juba hoopis avalik nats?

Valvsamatele kodanikele siiski teadmiseks, et pilt pärineb USA duo Prussian Blue blogist, täpsemalt siit.

Taustaks: Prussian Blue «The Stranger»

Jüri Lina – ajaloolane

Ühel oma Kilulinna retkel sattusime raamatupoodi Rahva Raamat... sellesse, mis Viru Keskuses. Seni, kuni ma seal võõrkeelse kirjanduse letis asjatasin, seni tuustis Krafinna ajaloo ja muude säherduste teaduste riiulites. Mingil hetkel kostis sealtpoolt miski solvatud ja pahane häälitsus. Õige pea naases ka Krafinna, kes teatas talle omasel moel, et avastas Jüri Lina raamatu ajaloo riiulist. Räme solvang ajalooteaduse suunal kindlasti... meie juttu kuulanud müüja ilmselt nõnda ei arvanud, kui ta üldse asja olemusele pihta sai.

Taustaks: D'Arcadia «Dome Of Lies»

Cutthroat Island (1995)

Kunagi ammu, siis kui film «Cutthroat Island» (1995) välja tuli, andsin ka mina oma tagasihoidlikku (peamiselt tehnilist) panust kohaliku kollase ajakirjanduse õitsengusse. Tööst tulenevalt sai ka igasugust ajakirjandust üsna palju loetud ning sai ka loetud hulk lugusid sellest, kui vilets ja milline kommertslik läbikukkumine on film «Cutthroat Island» (1995). Filmi polnud ma näinud ning seega arvamus mul puudus. Küll aga nägin ma filmi «Waterworld» (1995), mida samuti kommertslikuks hävinguks kuulutati. Nähtu võrdlemine turundusliku hädakisaga andis lootust, et ka soomlase Renny Harlini piraadifilm polegi nii halb. Pealegi on see turunduslik hädakisa tegelikult Hollywoodi enda tekitatud pseudoprobleem.

Nüüd on siis «Cutthroat Island» (1995) nähtud ning tuleb tunnistada, et on sitt film küll. Ma ei tea, et millele kulus see raha, mis tagasi ei tulnud ja mida Hollywoodi mogulid taga nutavad... aga kindlasti ei kulunud see rekkatäie mahla peale. Filmi vaadates saab selgeks, et käsikirjale pole olulisi kulutusi tehtud, sest sisu praktiliselt puudub. Ma saan ka aru, et armastus on suur ja Geena Davis oli lavastaja abikaasa. Filmile see siiski kasuks ei tulnud... pigem vastupidi. Sügavat analüüsi ma teha ei viitsi... ja pole ma ka võimeline, sest filmi köitvus oli tasemel, mis suisa sundis selle vaatamise kõrvale muid tegevusi otsima. Peamine probleem seisneb minuarust siiski tõepäras ja usutavuses. Film ei ole lihtsalt veenev. Kurat, isegi muinasjutufilm «Arabella, mereröövli tütar» (1982) on piraadifilmina märksa veenvam!

Taustaks: Ofra Haza «Open Your Heart (Die Krupps Remix)»

Telenaiste maitsetud rõivad

Ma olen kogu aeg mõelnud, et kas kohalikus teles panevad saatejuhid end ise riidesse... või annab keegi nõu kah? Ajuti tundub, et ise... või on need nõuandjad lihtsalt väärakad.

Esimene juhtum. Talkshow saatejuht näeb lihtsalt võigas välja! Seljas on miski roosa pluus, kaelas roheline lips (sõlm nagu päti rusikas), selle peal aga omakorda tumepunane/lilla põlviniulatuv käisteta hõlst. Antud naisterahvas pole üldisel hinnagul ilmselt kõige kenam, aga sellises riietuses nägi ta välja lihtsalt kui üks ilmetu pussakas.

Teine juhtum. Soliidse ühiskondlik-poliitilise saate juht kannab ühenööbilist pintsakut. Naine pole just kõige noorem ja ka mitte kõikse sportlikuma figuuriga... samas omab antud naine rindu ja ka puusad on olemas. Oleks see õnnetu nööp lahti, oleks täiesti normaalne vaatepilt, aga ei ole... ning tulemuseks on miski igatpidi kiskuv pintsak ja piisavalt võigas vaatepilt vananevast naisest, kes omi aastaid (ja sellega kaasnevat) ebareaalselt hindab.

Kolmas juhtum. Saatejuht kannab kleiti, mille me naisega ühemõtteliselt pesuks liigitasime... kuna alakeha ei näidatud, siis jäigi mulje, et blondiin on bodys kaamera ette lipsanud.

Võiks ju samas vaimus jätkata, aga pilt on niigi selge. Kui neil saatejuhtidel on stilist, siis tuleks sellele kinga anda, aga mina paneks vangi. Kui stilisti pole, siis võiksid need naised tõesti mõelda säherduse palkamisele. Kuigi, haigus on vast üldisem, sest toodud näited pärinesid nii riigi- kui ka erakanalitest ning naised toodud näidetes olid ka erinevas vanuses. Mingi üldisem alpus, mis maitse ja mõõdutunde välistab..? Või ongi tänapäeval suund, et tuleb välja näha vanem, koledam, maitsetum, labasem, jne.

Taustaks: Leæther Strip «The Carnival Is Over»