4.12.05

Helge fatalism




Sel nädalal kirjutasin ma animest «Kenpû denki baruseruku» (1997). Muuhulgas sai kirja pandud ka lause:
Loomulikult meeldib ka sarjast vastu uhkav sünge fatalism.
Vaat see pani mind täna mõtlema, et miks fatalism alati sünge peab olema. Kas siis «helge fatalism» või «optimistlik fatalism» võimatud on? Minu jaoks oleksid need muidugi päris kohutavad variandid, sest enamus helget ja optimistlikku ajab mul ihukarvad püsti. Pole ju midagi jäledamat, kui inimesed, kelle tegutsemisjuhiseks: «Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö.» Või siis kõik need energilised optimistid, kes halavad kogu aeg, et miks inimesed kannavad musta... aga ise need värviasjatundjad käivad ju reeglina roosas!

Õnn ja õndsus vastutahtmist on ikka kordi ilgem, kui õnnetus ja häda... viimaste puhul võid end vähemasti lohutada: «Noh, juhtus nii!» Õnne ja õndsuse puhul peaks aga justkui kohe rahul olema? Pole ju põhjust kaevelda? Ja mis fatalism see, kui pingutamata hästi läheb? Vedamine ju...

Lõpetan, sest asi hakkab juba nö. diibi blogi postituseks muutuma.

Taustaks: Kosmikud «Optimisti lugu»

1 comment:

vanevald said...

jajah, nüüd pead karistuseks järgmise nädala "raamatud on jälle moes"-raamatu ostma