Lew R. Berg «Must kaardivägi»

Käisime Krafinnaga esmaspäeval linnas ning igasuguste muude asjade seas sai ostetud ka novembrikuu «Looming». Üsna konkreetsel põhjusel sai ostetud, sest seal ilmus minu arvustus Lew R. Bergi romaanile «Must kaardivägi». Loomulikult on selles ajakirjanumbris palju muudki head ja huvitavat... näiteks Enn Vetemaa marasmaatilised mälestused, Lauri Sommeri müstiliste luuletajate sugupuu ja Eve Annuki arutlus siinmaise biograafiakirjanduse vaevustest. Proosat polegi ma veel lugeda jõudnud. Ajakirja ostsin siiski ma omaenda arvustuse tõttu...

27. aprillil siitilmast lahkunud eesti ulmekirjanik Lew R. Berg kirjutas põhiliselt militaarse taustaga seiklusulmet. «Must kaardivägi» on aga romaan, mille ilmumist autor enam ei näinud ning mis tugevalt erineb Bergi muust loomingust. Hea romaan, millest sõnailu otsida ei maksa ning mida esteetidel ja kaunishingedel soovitaks kindlasti vältida. Eelarvamustevabadel ja tugevama närvikavaga isikutel soovitaks seda romaani aga kindlasti lugeda, sest tegu ühe omanäolisema sõjaromaaniga nii algupärases ulmes, kui ka üldse kirjanduses. Omapärasus tuleneb just sellest, et autor ei mõista sõda ei hukka, ega ka heroiseeri seda.

Keda minu jutt ei veena, või kes tahavad lugeda teistlaadi mõtteid, siis wõrgust leiab ka Raul Sulbi ja Liisi Ojamaa arvustused sellele romaanile. Autorist endast leiab kimbu mälestusi wõrguajakirjas «Algernon» ning järelehüüded «Eesti Ekspressis», «Eesti Päevalehes» ja «Sirbis». Ka kollane ajakirjandus kirjutas, et «Ulmekirjanik tegi enesetapu» (Delfi) ning «Ulmekirjaniku salapärane elust lahkumine» (SL Õhtuleht).

Taustaks: Fields Of The Nephilim «Last Exit For The Lost»