Svetoslav Minkov «Õlgveltveebel»

««Loomingu» Raamatukogu» on vägagi tänuväärne nähtus siinmaises kirjastuselus... eriti neile, kes soovivad pidevalt lugeda uusi autoreid ning kes eelistavad jutte romaanidele. ««Loomingu» Raamatukogu» väike maht võimaldab operatiivselt reageerida uutele nimedele ning avaldada pisikesi jutuvalimikke ka autoritelt, kellelt muul juhul niipea ühtegi raamatut eesti keeles ei ilmuks. Paljudele toredatele autoritele ongi ««Loomingu» Raamatukogu» vihik jäänud ainukeseks eestikeelseks publikatsiooniks. Svetoslav Minkov pole siin erandiks...

Kogumik «Õlgveltveebel» (««Loomingu» Raamatukogu» 1958; nr. 7) sisaldab üksteist teksti bulgaaria kirjanduse klassikult. Tiitelleht lubab novelle, pamflette ja följetone ning see lubadus ka täidetakse. Poolesajaleheküljeline pisike valik ei anna kindlasti ammendavat ülevaadet Svetoslav Minkovi loomingust... ei saagi anda, sest juba maht on väike. Juttude valik on tendentslik ka ilmumisaja tõttu, sest 1958. aastal polnud Nõukogude Liidus (ja isegi liberaalsemas ENSV-s) võimalik avaldada Svetoslav Minkovi varasemaid jutte. Ekspressionistlik õudusulme oli asi, mille avaldamist isegi ei kaalutud... igasuguse muu õudusulme avaldamist tegelikult samuti... pisike erand tehti ainult humoorikale õudusele, sest seda sai mingitpidi satiiri pähe avaldada. Ajastu vaimus on ka leheküljeline avasõna, mille laadist annavad kena pildi sellised väljendid: «kodanluse moraalne mandumine» ja «suure südamesoojusega pühendatud lihtsa inimese saatusele kapitalistlikus ühiskonnas». Kirjaniku varane looming kuulutatakse aga kergekäeliselt lõivu maksmiseks estetismile.

Olen valimiku ulmelistest juttudest Ulmekirjanduse BAASis kirjutanud ning sestap panen nende juttude pealkirjadele lihtsalt lingid. Teistest vast mõni sõna pikemalt...

Valimiku esimene tekst on nimilugu «Õlgveltveebel» (Сламеният фелдфебел; 1931). Tegu on satiirilise ulmelooga, kus on ajuti ka tunda autori varasemale loomingule omast ekspressionistlikku õudust. «Jutt vitamiinidega» (Разказ с витамини; 1929) on följeton, mida samas ka satiiriliseks ulmeks võib pidada. Suhteliselt lõbus ja üldsegi mitte vananenud lugu.

«Naine kuldses kirstus» (Жената в златния ковчег; 1933) on raamatu esimene mitteulmeline tekst ning ilmselt üks paremaid. Tegu on taas satiirilise novelliga, kuid lisaks satiirile on siin midagi sellist, mis teeb tekstist tõesti hea kirjanduse. Jutt kellassepp Asatur Trembeljanist, kelle elu toimub kindlas rütmis: kuus päeva parandab ta kohviku laua taga kellasid ning igal pühapäeval käib ta jalutamas ja kinos. Ühel pühapäeval asendab ta kino tsirkusepalaganiga, kus näidatakse poolpaljast naist kuldses kirstus. Naine ja sellele järgnev verine konflikt raputab kellasseppa omajagu.

«Võimalik utoopia» (Една възможна утопия; 1933) on ulmelugu ühest fantastilisest aparaadist, kus alguses kirjeldatakse aparaati ja hiljem seda ka kasutatakse. Suhteliselt lõbus ja jabur tekst. «See juhtus Lampadefoorias» (Това се случи в Лампадефория; 1934) on pisut ulmeline pamflett, kus (minu kui lugeja jaoks) hullemast päästis lõpp.

Jutuga «Miks ma ilma teisikuta jäin» (Защо останах без двойник; 1934) algab raamatu teine pool ja lõpeb ka kirjandus. Kui valimiku esimest viite juttu võis vähemate ja suuremate mööndustega (isegi heaks) kirjanduseks pidada, siis teisikujuttu ja sellele järgnevaid ma kirjanduseks eriti pidada ei suuda. Loomulikult on selline avaldus pisut subjektiivne, aga maitsed teadagi...

«Rong» (Влак; 1935) on olupildike ühest rongiseltskonnast. Pole ju halb, aga aru ma ei saa, et miks selliseid asju kirjutatakse. «Räbal päev» (Кучешка история; 1935) on satiiriline pala ühe ametniku lollist elust, «Uudishimulikud» (Любопитните; 1945) aga suhteliselt lõbus följeton inimlikust lollusest. «Keeruline asi» (Заплетен случай; 1947) on räme bürokraatiavastane satiir ja «Punased koolnud» (Червените покойници; 1954) räme paskvill senaator MacCarthy aegse Ameerika pihta. 1958. aastal võis eestikeelse jutuvalimiku teine pool isegi lugemisekõlbulik materjal olla, kuid kindlasti polnud see seda enam 1985. aastal, mil ma seda kogu esimest korda lugesin... pole ka nüüd.

Svetoslav Minkov on bulgaaria lühijutu (ja ka ulme) vägagi oluline autor... võib suisa öelda, et bulgaaria kirjandus enne ja pärast Minkovit on kaks ise asja. Kurb, et see eestikeelne valik selline on, aga ilmselt on põhjus ka oludes, millal see ilmus... arvan, et viis aastat hiljem ilmununa oleks valik kindlasti parem saanud. Vene ja bulgaaria keeles loetud jutud tõestavad, et Svetoslav Minkov oskas ka paremini, kui eestikeelne valik näitab, aga hea, et meil vähemasti sellinegi maakeeles võtta on...

Taustaks: Generaator M «Kodanik»