25.12.05

Lepatriinude jõulud (2001)




Oli vist eile, mil telekas näidati animafilmi «Lepatriinude jõulud» (2001).

Vaatasin ja oli enam kui nõutu... miskid rõvedad kujud töllasid ringi ning ajasid miskit iba suust välja. Lõpuks muidugi headus võitis ning järjekordne konfliktitu kohalik animafilm oligi lõppenud.

Olin lugenud enam kui ülivõrdes hinnanguid sellele filmile ning tagantjärele ei saagi aru, et mida need kiitjad sealt leidsid. Einoh, oli lahedat sotsiaalset pila, elulisi tüüpe jne. Aga mida peaks sellest multikast leidma laps, kellele see eelkõige on mõeldud? Järsku mõni lapseomanik seletaks mulle, et mida tema võsuke selles multikas hindab... kui hindab? Mind see tõesti huvitab...

Lapsed aga vist tõesti hindavad sellist kraami, sest raamat võitis 2003. aasta Nukitsa konkursi mõlemas kategoorias.

Filmist endast pisut ka siin.

Taustaks: Vennaskond «Viimane jõuluöö»

4 comments:

maarja said...

minu 2 aastane laps vahib suure huviga, võib-olla sellepärast et ka tema nimi mia:))??? (sest miat ta dvd ees nõuab ja ma ei usu et ta suurt iva sealt leiab).
samas kuulub see minu meelest nn täiskasvanute multikate alla, sest laps kui selline peaks ikka suht suur olema, et sest dialoogist ja pilast aru saada.
kuue aastane laps teatas, et kole film ning lepatriinud on ju muidu ilusad.

kivisildnik said...

võrreldes teise kodumaise täispika junniga lote reis lõunamaale on tegu kvaliteettootega, lote keel on kohutav bürokraatia ja skript dementne halin, lepatriinud võib olla lastele liiga aga lotte on lastevanemate piinamine, olen perekondlike kohustuste raames kohalikke lasteraamatuid lugenud, peale trulli luuleraamatu ei mäleta positiivset, pildid mõnel muidugi on aga enamus on plära, piinlik plära nagu näiteks vorkonski luuleraamat

Anu said...

Mu poiss vaatas seda kordi ja kordi kui oli 3-4-aastane. Ju siis lapse jaoks on huvitav, eestikeelne ja puha. Lotte-multikas meeldis talle rohkem, eriti tegelaste nimed, nagu mutt Juhan, jääkaru Tarmo, doktor Ave jt.

Karmimatele lapsevanematele soovitaks järeltulijatele lugeda või lugeda anda sellist raamatut, nagu "Limpa ja mereröövlid", A. Kivirähk. Kui limpsireklaam välja arvata, on tegu vägagi ebatraditsionaalse lasteraamatuga. Mu laste vanaema siiani punastab pahameelest, kui sellest raamatust juttu tuleb:)Mees aga itsitas igakord ettelugemise käigus häälekalt.

Ulmeguru said...

Tundub, et ma ikka ei ole puudulik, et see lepatriinuline «kunst» tegi ka teisi nõutuks...