Ivi Eenmaa... mis toimub

Oli «Nonii, Maire Aunaste», «Ja siis Reet Linna»... täna aga...

Üks kanal oli Lauri telekal veel. Ta vajutas puldil nuppu. Saade mingist lõunapiirkonna linnakesest. Jah, elu väikelinnas võib omamoodi vabastav olla. Vähe autosid, mõni üksik inimene tänavanurgal, kaks lõbusat krantsi teineteist nuuskimas, posti otsas harakas, kusagil eemal laisk jalgrattur. Täitsa mõeldav tegelikult. Kuid mis see siis nüüd oli. Mida teeb selline naine seal. Mida kurat, mis linnapea... Ivi Eenmaa... mis toimub. Oh Võru, Võru, vaene linnake. Kus siis normaalsed inimesed elama peavad. Mehed, mis toimub?

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri kümnendal leheküljel.

Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»

Sügisball (2007)

Tegelikult polnudki mul kunagi plaanis seda filmi vaadata. Noh, et piisas juba tegemise käigus ajakirjandusse «lekkinud» kaadritest, et sai selgeks, et selliste lõustadega filmi ma ei vaata. Küsimus polegi näitlejates, sõnaga «lõust» tähistan ma pigem nende kehastatud tüüpe.

Eile õhtul sattusin teleka pulti klõpsides eneselegi ootamatult aga filmile «Sügisball».

Vaatasime kalli kaasaga seda pisut ning kaasa põgenes toast, öeldes: «Ma olen sellest juba küllalt kirjutanud, see veel puuduks, et ma seda vaatama peaks!» Või midagi samas vaimus.

Mina püüdsin pisut veel vaadata, aga kaua ei suutnud. Klõpsisin puldiga edasi ning miski veerand tunni pärast olin riigikanalil tagasi. Vaatasin veel pisut ning lülitasin teleka välja.

Filmi ma seega otsast lõpuni vaadanud ei ole. Filmist aga arvan küll! Ei pea kogu portsu ära sööma, et taibata, et tegu on söömiskõlbmatu kraamiga.

«Sügisball» on tüüpiline n-ö uue Euroopa kino, kus Hollywoodi-eitus on loonud omanäolise ja mõttetu stiili. Neis filmides pole algust, pole lõppu, midagi ei toimu kah... kõik on sumbuurne, kõik on detailides urgitsev, enamus neidsamu detaile on sealjuures veel kuidagi nihkes. Et sellist filmi vaadata, selleks peab palju aega ja kõvasti tahtmist olema. Aega ma leiaks, aga tahtmist pole... kohe üldse pole...

Võibolla segab mind see, et erinevalt paljudest, olen ma lugenud romaani «Sügisball» (1979) ning Mati Unt pole minu jaoks vaid nimi filmi tiitrites..?

Ei, tegelikult saan ma väga hästi aru, et miks selline film tehti jne. Ma lihtsalt ei kuulu sihtgruppi ning antud postitus on tingitud pisikesest protestivaimust selle lõputu hosianna vastu, mis selle filmiga kaasneb. Loomulikult ma mõistan, et kusen tõenäoliselt vastutuult, sest film, mis väljamaal auhindu saab ei saa ju halb olla...

Lisapunktid saab aga ETV, kes filmi sellisel ajal ekraanile pani. On mis on, aga süldi ja verivorsti kõrvale see tõesti ei sobi. Sellist filmi tuleks näidata suvel, kui väljas valge ja päike lõõskab tuppa... niigi see eesti inimene kogu aeg kaebleb, et pime sügis, talvemasendus ja üldse üks suur kaamos.

Kõik seda postitust illustreerivad kaadrid pärinevad filmi ametlikult kodukalt, mis on üks väheseid toredaid asju, mis selle filmiga seondub. Kuigi jah... seal üleval, sinisel ribal võinuks ka lehe nimi olla...

Taustaks: KieTheVez «M»

Õnnitluskaardi asemel

Tunnistan, et jõulud pole minu tugevaim külg. Ei, ma mõistan teiste inimeste tundeid ja püüan jõulude ajal oma arvamuse neist pühadest enda teada hoida... noh, et pole just viisakas pühade ajal kellegile hinge siristada...



Ülalolev maal ongi siis minu hilinenud jõulukaart ja ka minu etteruttav aastavahetuskaart.

See Rowena Morrilli pilt (klõpsa!) peaks sobima mõlemaks pühaks: on imet, on headust, on ilu, on lund, on päikest, on isegi pisut seksi...

Taustaks: Audra «Let The Reindeer Live On My Roof»

Jätsin eile rahakoti bussi

Kirjutasin eelmise nädala kolmapäeval «Jobust bussijuhist ja ühest pühapäevast»

Täna kirjutan oma eilsest hommikust, mil ma unise ja voodisoojana ning pika ja lolli tööpäeva paines linna sõitsin. Hommikune buss on see väike ja kitsas «ime», kus istmete vahel on veel miskid turvavöö junnid. Vaat üks selline jublakas märgistas mu tuhara miski vorbiga ja nügis ka rahakoti pükste tagataskust pingile.

Õnneks väljusime viimastena ning üsna pea avastasin ka rahakoti puudumise... tormasin bussijaama tagasi... buss oli läinud... sain dispetšeri numbri... dispetšerilt bussijuhi numbri... ning mingil hetkel helistaski dispetšer tagasi, et tulgu ma rahakotile järgi...

Tegu oli samuti GoBusi juhi ja dispetšeriga... noh, et aus oli ka sellest kirjutada... et kõik ei ole ainult halb, mis selle firma ja töötajatega seondub...

Taustaks: KieTheVez «Always A Boy»

Ja siis Reet Linna

Reedel oli «Nonii, Maire Aunaste», täna aga...

Lauri tõi teise õlle ja vahetas kanalit. Kamp vanainimesi karjus vabas õhus laulda. Kaamera kihutas mööda kummalisi nägusid, kõigil lõuad pärani. Ja siis Reet Linna. Türa, mis päev täna on! Tuju võtab täitsa ära selline asi. See naine ei jäägi kunagi vait. Sügav kaastunne Iffile. Sellisele moorile iga päev kaasa laulda, no tänan, ei. Parem on juba sündimata jääda. Lauri imes pikalt õlut sisse. Üks silm kinni, teine ekraanil. Linna tõmmati suurde plaani. Estraadiproua aukus silmad vilasid hüsteeriliselt prilliklaaside taga. Mikrofonist vaba käsi vehkis õhus, justkui kütaks rahvale särtsu juurde. Ja rahvas, tule taevas appi, võttiski vedu. Üks mammi kukkus puusi hööritama, nii et kaks väikest patsidega tüdrukut lendasid ta kõrval pikali. See hull kari võis nad oma kapjade all vabalt sodiks tallata. Teine daame tõmbas äkitselt ühe ilmsüüta vanamehe tantsima, nii et tollel jäi ehmatusest hing kinni ja soni lendas peast kus see ja teine. Massiekstaas võttis aina kõrgemaid pöördeid. Mida aga Reet Linna ette näitas, seda ka keemiliste lokkide armee järele ahvis. Puhas terror. 9/11 kahvatab selle kõrval.

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri kümnendal leheküljel.

Taustaks: The Last Days Of Jesus «Revolution Of Sick Brains»

Nonii, Maire Aunaste

Minuarust on üks jäledaim sort raamatuid kõiksugu tsitaadi- või aforismikogud. Noh, et inimesel omi mõtteid pole ja siis sordib teiste omi ning avaldab neid oma nimega kaanel. Samas leiab ka kõikse andekam ja mõtteteravam looja sageli, et keegi teine on asjast sedavõrd ammendavalt ja kompaktselt öelnud, et polegi enam midagi lisada.

Näiteks selline:

Telekas läks siiski käima. Nonii, Maire Aunaste, hakkab pihta. Naiste maailmast pole ka kusagile pääsu. See ebameeldiv paabulinnuhääl, need pikad «vaadake mind»-jalad, kahtlane soeng ja kõik muu värk. Lauril jooksis külmavärin üle selja. Miks see nii oli, kurat seda teab, aga teatud tüüpi naised lihtsalt tekitasid temas mingit seletamatut õõva. Nagu hetk enne oksendamist.

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri üheksandal leheküljel.

Taustaks: Emilie Autumn «Girls Just Wanna Have Fun»

Raamatud ja lugemine

Tegin juba üsna ammu blogikanali Raamatud ja lugemine. Alguses sai see pigem tehtud vahepeal ärakadunud kanali Kirjandus asemele.

Kirjandus tuli küll tagasi, aga leidsin, et ka Raamatud ja lugemine omab teatavat mõtet. Pean silmas just seda, et raamat on kui fetiš... vähemasti mingi osa inimkonna jaoks... ning sellesse nimekirja olengi kogunud blogid, kus raamatutest ja lugemisest sagedamini juttu tehakse... kus on tunda, et blogi tegija tõesti raamatuid ja kirjandust (kasvõi pisut) fetišeerib.

Kui aga keegi leiab, et on veel mõni blogi, mis peaks kindlasti Raamatud ja lugemine kanalis olema, siis võiks sellest kommentaarina teada anda...

Taustaks: Clan Of Xymox «Weak In My Knees»

Jobust bussijuhist ja ühest pühapäevast

Tundub, et igal pool Eestis, kus GoBus vedajana tegutseb, on bussiliikluses omajagu probleeme.

Mandril on mingid altkäemaksuskandaalid, siin saarel aga kärbib firma koos maavalitsusega usinalt bussiliine. Einoh, ma saan aru, et kõigil on raske, aga meil tundub küll, et maavalitsus on vaid selleks, et omi kohustusi valdade kaela sokutada.

Olen üldiselt üsna salliv ja mõistapüüdev inimene ning ei vihastu eriti kui buss ka veerand tundi hilineb (naine sai üks hommik suisa pool tundi oodata), sest teed on ajuti käest ära ja bussid on miskid vanad risud...

Pühapäeval ma aga tõesti vihastusin, sest jobust bussijuhi tõmbluste tõttu õnnestus mul kahekümne minuti jooksul ühest ja samast bussist KAKS korda maha jääda.

Abikaasa kirjutas sellest oma lehte ka loo «Bussijuhi vigurite pärast jäi sõit tegemata». Loomulikult bussifirma ja -juht oma süüd ei tunnistanud... bussijuht võttis veel vaevaks ajakirjanikule eraldi helistada ja lihtsalt sõimata.

Taustaks: Rezurex «Not From Heaven»

Arhiive hävitama!

Tahtsin vaid seda öelda, et inimene, kes nõuab mingi kirjatüki kõrvaldamist juba ilmunud ajalehest, ajakirjast, raamatust või siis wõrguarhiivist... et selline inimene on kas mingi raske esemega pihta saanud ja viibib ajutises hämarolekus... või pole see inimene kunagi arukat mõttetegevust evinudki...

Isikuandmete-teemaline verbaalne onamine ajab aga mind suisa vägivaldseks. Kuidas saavad olla delikaatsed isikuandmed sünniaeg, sugu, vanemad, haridustee, töökohad, parteiline kuuluvus, laste arv jne. Seadus, mis selliseid asju delikaatsete isikuandmetena sätestab... selline seadus on loll ja selline seadus tuleb kiiremas korras ära muuta.

Delikaatseteks isikuandmeteks võib pidada meditsiinilist teavet isiku kohta, kodust aadressi, telefoninumbreid, meiliaadresse, mingitpidi ka isiku kuriteoregistrit.

Antud postitus pole tehtud vasakSirje mõnitamiseks või naeruvääristamiseks, kuigi selle aluseks sai üks antud isikuga seotud blogipostitus. Et miks ma alles nüüd sellest kirjutan? Oli palju tööd ja ka mind valdasid samad emotsioonid.

Olen sama temaatikat oma blogis siin ja siin kajastanud. Ja olen ka ise n-ö ohvrina situatsiooniga kokku puutunud, kus üks idioot on kasutanud minutehtud raamatute arvustusi põhiliselt selleks, et mind sõimata ja muidu teotada... ühe sellise kirjatüki puhul helistas mulle ka ajakirja toimetaja, saatis käsikirja ja küsis kas ma luban seda avaldada... leidsin, et las ilmub, et kokkuvõttes jääb lolliks see, kes lollisti ütleb.

Taustaks: The Beauty Of Gemina «Hunters»

Ennast rahuldades mõtle Lainele

Pidasin vajalikuks levitada!
Kõigepealt tekst ise (originaal: rada7)...
Allpool ka midagi minult...

Ma loen Laine Jänese tekitatud teksti ja kujutan vaimusilmas ette kibestunud, kättemaksuhimulist krõhvat, umbes sellist aparatšikut, keda Mihkel Raud oma memuaarides kirjeldab, kes kiusas keni noori muusikuid puhtast elupõlisest rahuldamatusest. Ja siis ma näen mõne artikli kõrval naeratava Laine pilti ja mõtlen: milline sümpaatne ja sarmikas küps daam! Mis tal küll hakkas? Misjaoks ta peab tegema, seda, mida on otsustanud teha? Millised tumedad, ebamaised jõud on MILF-ministri enda võimusse haaranud? Ja kas poleks võimalik asjade praegust käiku siiski kuidagi muuta?

Täna hommikul käis mul peas klõps! Pole eriline saladus, et seksuaalmaagia on üks lihtsamini praktiseeritavaid ja samas suhteliselt tõhusaid meetodeid reaalsuse painutamiseks oma suva järele, eriti kui seda teha koordineeritult ja massiliselt. Autori algatatud wankathon lugejate seas päästis kultuskoomiksi "The Invisibles", ansambel Kiss tagas albumite müügiedu maagiliste nestete -- vere ja sperma -- tilgutamisega trükivärvi sekka; Kuratino viitas siinsamas foorumis hiljuti mingile bändile, mis palub fännidelt abi plaadi kujundamisel, et nad onaneeriksid ja ennast seejuures pildistaksid ja pildid bändile saadaksid... Ja lõppeks, proovimine ei maksa ju midagi ning võib olla uudne ning üllatavalt meeldiv kogemus!

Järgmine kord ennast rahuldades mõelgem Laine Jänesele! "Energiate koondumise hetkel" suunakem oma heasoovlikkuse ja armastuse vaimne vektor Laine poole ning kinnitagem sihtmärk, manades silme ette jänese tootemimärgi... (Kui ma oskaks joonistada, siis ma näitaks, milline see on. Samas võib kinnistava sümbolina kasutada ka Merkuuri märki, sellel ka jänesekõrvad küljes.)

Kvantmaagilise protsessi käivitamiseks on vajalik veel üks suunatud tahtepingutus, millega peaks kanaldatud loovenergia vagu süvendama, et taig ikka kindlamini korda läheks. Parim viis seda teha on anda oma soovide sihtmärgile teada, mida tal oodata on, ning seda võimalikult loomingulisel moel. Literaadid-sõnasepad: saatke Lainele kirglik armastuskiri ja/või pühendage talle sensuaalne poeem; ansamblid: looge Lainest lembelaule, mis jõuavad raadiote edetabeleisse ja ringiga ka ministritari kõrvade vahele; kunstnikud: maalige Lainest erootilise laenguga maale, vormige iharaid kujusid, koostage videokollaaže, milles mängite läbi tantristlikke rituaale, milles üks partner on Jänese maskiga, jne, jne. Laske vaimul vabalt lennata, tehke ettepanekuid siiasamma foorumisse.

Ja nii iga päev, kuni asjad paremaks lähevad. Lihtsalt kirja kirjutamine, paistab, ei aita, isegi kui koguda sinna alla sügavalt kaosemaagilised 23 allkirja. Ning tordiga loopimine madaldab ka loopijat ning viib diskussiooni lasteaia tasemele.

Kui Jänese barjäärid nõnda murrame ning kauni printsessi poliitneeduse lohe kammitsaist vabastame, võime ette võtta järgmise, juba karastunumat-kogenumat panust nõudva mutrikese Riigiaparaadis, näiteks Jürgen Ligi!

* * *

Pidasin ka omalt poolt vajalikuks seda teksti levitada, sest:

1. selle on tinginud valitsejate väärakus
2. see on tõesti vaimukas
3. mul on mõningatest asjadest tõesti villand saanud
   

Põhjuse(d) leiab siit:

1. Tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus
2. Hääletustulemused: 19. XI 2008, kell 15.44

Olukorra hinnang – (:)kivisildnik: Ajupehmenemine ja väärtused

Taustaks: Gothic Sex «Laments»

Mehe-naise bullshit

Blogide edetabelis hakkavad üsna sageli silma kõikvõimalikud arutlused mehe ja naise rollist ning nende omavahelistest suhetest. Üldiselt on eestlane selline madalakarvaline ja lontkõrvaline, aga kui suhtest ja seksist vaja vahutada, siis ilmneb sellist kirge ja raevu, et anna aga minna.

Täna wõrgus sobrades ülalolevat pilti kohates tuli kõik see kohe meelde...

Igasugu seoseid konkreetsete blogijate ja postitustega ma eitan... minu eesmärk on lihtsalt kena pilti teistega jagada. Kunstnik on Gil Elvgren ning pildi nimeks «Easy to Handle».

Taustaks: Gothic Sex «I'd Like To Feel»

Teadaanne surijatele

Selline reklaam (klõpsa suuremaks!) ootas mind tööle tulles laual... asus teine viimase külje allservas. Noh, et küljendaja oli nalja teinud... loodan, et see läheb ka trükki... küll siis oleks undamist...

Tegelikult on mul muidugi poogen, sest mind homme tööl pole...

Taustaks: Rezurex «Dead World»

Lubatud maa

Vaatasin eile telekast õhtusöögi kõrvale filmi «Home Alone 2: Lost in New York» (1992) ning sain tõelise piibelliku ilmutuse osaliseks.

Mingil hetkel räägiti filmi subtiitrites mingist «lubatud maast»... inglise keeles oli siiski juttu nähtusest «promised land», mis eesti keeles on siiani olnud siiski «tõotatud maa»!

Tõsi, juba varem oli selles filmis sõna «bathroom» vasteks «vannituba», aga möönan, et tõlkija võis ainult tekstiraamatu järgi tõlkida ning ei pruukinud seetõttu aru saada, et kurjategija rääkis tualetist.

Filmi tõlkis SDI Eesti, tõlkija nime polnud targu märgitud.

Taustaks: Forseti «Sturmgeweiht»

Taas suguühendus

Kirjutasin eelmise nädala teisipäeval siinsamas pentsikust sõnast «suguühendus».

Käesolev postitus oleks siis pisukese õienduse eest...

Teadupärast on mitu inimest küll otse ja küll MSN-s öelnud, et «suguühendus» on täitsa normaalne sõna... isegi teatavates juriidilistes tekstides võib kohata...

Möönan, et kohtab küll, aga isiklikult jään seisukohale, et toimetaja/korrektorina ma siiski roogiks selle välja... kui just pole tegu tekstiga, kus selle sõna kasutamine annab tegelasest pildi kui ühest iseäranis väärakast ja suisa pervost isikust.

Taustaks: The Cassandra Complex «VALIS»

Käisimegi kraavis ära

Nagu ma eelmise postituse lõpus kirjutasin, õnnestuski täna tööle sõites autoga kraavis ära käia.

Sõitsime tööle. Kell oli kuhugi poole kaheteistkümne kanti, ilm oli valge ja nähtavus vahelduv... teisisõnu, et pisut tuiskas, ajuti sadas laia lund, aga üldiselt oli vaid sompus taevas. Allpoololev pilt peaks meeleolu üsna hästi edasi andma...

Olime circa 15 kilomeetrit sõitnud, kui sirgel teel järsku autol külje ette viskas... Krafinna sai auto enam-vähem küll otseks, aga enne lõppes tee ära ja algas järsk mahasõit kraavipõhja... oksad tuiskasid vastu ning oligi käes pehme maandumine. Mina kõrvalistuja uksest välja ei saanud, sest siis kui noor männiräga meil auto peatas, siis algas inertsi mõjul külglohisemine, mis minupoolse ukse taha mõnusa hange kuhjas. Tuli siis üle käigukangi ja rooli kõrvalt juhipoolse ukse suunas roomata...

Üsna kohe peatus ka üks daam kaubikuga... heledas jopes daamil oli kaubikus õnneks lumelabidas, millega sai siis pisut rada ette aetud. Vahepeal möödus lumesahk ja üks kallur, aga neist polnud abi, sest oli siiski soov auto ühes tükis kätte saada. Seejärel peatus üks sõiduauto, kus olid kaks meest ja köis... proovisime, aga ei õnnestunud autot kraavipõhjast kätte saada.

Aga puksiir oli juba tellitud ning jäime seda ootama. Kuna vahepeal hakkas taas lund sadama, siis läksime autosse sooja ning nagu needus sõitis sel ajal meist puksiir mööda. Kraav oli nii sügav, et autot polnud tee pealt näha. Õnneks ei jõudnud puksiir kaugele ja pööras otsa ringi. Kiirelt ja kompetentselt tõmmati auto kraavijärsakust üles ning me võisime linnasõitu jätkata...

Taustaks: Sonne Hagal «Midwinternight»

Hommik läks pisut pikaks

Jõudsin lõpuks tööle!

Hommikul läks uni üsna varakult ära, esimest korda umbes pool kuus, aga siis sundisin end uuesti unele. Kell kaheksa ma enam magada ei suutnud ning tõusin üles.

Lasin koera õue... vaeseke vajus kohe intiimosadeni sisse, aga ega häda andnud häbeneda ning koeradaam sumpas edasi.

Kassid olid juba öösel õue läinud, aga neid ma esialgu ei näinud. Koer tuli ka kiirelt tagasi ning nõudis resoluutsete haugatustega tuppalaskmist. Lasksin koera tuppa ning läksin ise fotokaga õue.

Õue tuli niikuinii minna, sest pidin selgeks saama, et millises ulatuses tuleb mul labidat ja luuda liigutada.

Panin mingi valiku tehtuist Krafinna pildiblogisse, kus neid ka näha saab.



Eks lund oli ja tuisanud oli ning ka labida ja luua pruukimist esines... samas ei midagi kriitilist.

Minu rahmeldamise peale ilmusid üksteise järel ka kassid välja. Põnn (see tumedam emakass) nõudis kohe häälekalt tuppalaskmist... punane Lõvi, aga otsustas kõigepealt tutvuda õunapuu otsas kisavate lindudega. Lindudel aga tutvumishuvi polnud ja nad lendasid minema ning siis otsustas ka Lõvi toa kasuks.

Lõpuks pakkisime end autosse ja asusime linna poole teele... ning circa 15 kilomeetri pärast olime kraavis. Aga sellest kunagi edaspidi. Praegu vaid niipalju, et ise ei saanud me kriimugi, autol tuleb aga mõned tükid välja vahetada.

Taustaks: Pink Floyd «Money»

Jõudsime koju

Oeh, jõudsime lõpuks koju.

Tee oli ajuti ikka üsna jube. Tähendab, et lund polnudki ehk nii palju, aga nähtavus oli üsna olematu ning Krafinna kurtis, et mõnes kohas kipub auto vibama.

Ega vastutulevad autod ka eriti ei kihutanud (paar juhmardit ehk välja arvata) ning mööda ei läinud keegi.

Keskmine kiirus kippus sinna 50 km/h kanti, aga saarel pole olukord ka (veel?) nii hull.

Kõikse rängemad olid tegelikult viimased kümmekond kilomeetrit, kus ajuti tuli sõita 35 km/h ning siis nägi ka tee asukohta vaid nende helendavate postide järgi. Noh, et nähtavus oli umbes paar meetrit... võibolla kümmekond...

Krafinna tegi meie õues mõned pildid, millest kolm ka siia blogisse panin.

Pilte võib suuremaks klõpsata ning siis on näha, et ega meil siin eriti lund pole. Mõnda varjulisemasse kohta on muidugi põlvini hangesid kuhjanud, aga eks reaalne pilt avaneb hommikul. Et kas tuleb labida ja luuaga tegutsema hakata..?

Taustaks: Pink Floyd «Welcome to the Machine»

Mõeldes koduteele

Istun toimetuses ja ootan viimaseid külgi ning mõtlen pisut murelikul meelel koduteele. Loen blogidest, et kuidas torm mandril möllab ja...

*

Noh, nüüd läks leht trükikotta, eks varsti saab ka teeoludest konkreetsemalt aimu. Kui koju jõuan, siis saab ehk muljeidki kirja panna... juhul muidugi, kui külas elektrit ja wõrguühendust veel on.

Taustaks: Pink Floyd «Wish You Were Here»

Suguühendus

Eile noppis keeletoimetaja ühest tekstist välja sõna «suguühendus».

Lühikese, kuid meeleoluka arutelu käigus jõuti järeldusele, et ju see markeerib seltsielu ja kodnikeühenduste tumedamaid ja tiirasemaid tahke.

Eilne lehetegu oli üldse pisut kahtlase kallakuga, sest üks tsirkusekuulutus lubas piitsa, mulli ja muud jõnksuga kraami.

Taustaks: Joachim Witt «Unsere Welt»

Neeger ja latiino?

Kõikvõimalike multikultuursuse preestrite poolt on sõna «neeger» eesti keeles tabuks kuulutatud... on ilmselge, et mina kasutan sõna «neeger» edasi, sest miskid inglise keele (pseudo)normid ei saa juhtida eesti keelt ja selle arenguid.

Eile sattusin aga riigitelevisioonis nägema saatelõiku, kus ka kaks n-ö progressiivset eestlast rääkisid, et kuidas ikka sõna «neeger» ei ole õige kasutada... ning siis kasutas üks neist käigupealt sõna «latiino».

Kui üks neist sõnadest on ükski üldse halvustava kõlaga, siis on see «latiino»!

Kes kõnelesid ja mis saade see oli... noh, see pole oluline, sest kirjutan nähtusest, mitte ei sõdi konkreetsete inimestega.

Minuarust oli see eilane jutulõik ilus tõestus sellele, et sõna «neeger» mittekasutamine pole mingi sisemine eetiline ja üllas vajadus, vaid lihtsalt üks lipitsemise erivorm.

Taustaks: Hocico «The Shape Of Things To Come»

Lenin 1912. aastal

Keegi hea inimene skännis ära ajakirja «Himija i žizn» kõik aastakäigud... võimalik, et see hea inimene oli toimetus ise... aga sellest ma siin ei kirjuta...

Kuna aprillis on tuntud riigikukutaja Lenini sünnipäev, siis vähegi ümarama sünnipäeva puhul (ja ka lihtsalt niisama) oli kõikide nõukogude ajakirjade aprillinumbrites temaatiline kirjutis isakesest või lihtsalt punasest wärgist.

Ajakirja «Himija i žizn» 1967. aasta aprillinumber polnud erand. Vaid ehk selle erandiga, et 1967. aasta oli ka nn oktoobrirevolutsiooni juubeliaasta, sest sündmusest möödus pool sajandit. Erandlik oli miskipärast ka Lenini foto, mis pärines 1912. aastast ning sellel oli Lenin vuntsidega. Kes enam ei mäleta, siis kanooniline pilt oli habemega.

Taustaks: :wumpscut: «Opening The Gates Of Hell»

Eile algas jõul

Läksin eile enne tööd oma normikoolat ostma ning tuvastasin, et jõul on juba alanud... sel aastal siis taas varem... noh, et tavaline Coca-Cola on müügist maha võetud ja asendatud jõulujälkusega.

Ei hakka end kordama, vaid viitan kahele eelmise aasta postitusele: «Coca-Cola jõulujälkus» ja «Ma olevat Coca-Colat sõimanud».

Ma ei nõustu endiselt sellega, et need joogid on täpselt sama maitsega, aga isegi kui oleks, siis ei saa ma ikkagi aru, et miks ma pean ostma miski värdjaliku jõuluvana pildiga toodet... kas kõik muud kujunduselemendid on novembrist jaanuariani tõesti keelatud..? Sealjuures on see CC Jõuluvana üks eriliselt imal kuju.

Taustaks: :wumpscut: «Torn Skin»

Hommikune idüll maal

Naine vaatas pärast ärkamist korraks uksest välja... noh, et kas koer või üks kahest kassist tahab tuppa tulla. Meie loomi õues näha polnud, küll aga oli tundmatu pikakarvaline taksikoer, kes sittus ennastunustavalt. Hommikune idüll!

Taustaks: Lacrimas Profundere «The Last View»

Korralik inimene puhkuse ajal ei blogi

Korralik inimene puhkuse ajal ei blogi ja kuna mina olen korralik inimene, siis ma kaks nädalat ei bloginud kah. Teisipäevast alates olen taas tööl ning ka taas blogin, kuna ma üks ilge viriseja olen, siis alustan ma kohe ka virisemist blog.tr.ee kallal...

Kas mõni hea inimene oskaks öelda, et kuskohas asuvad blog.tr.ee logod? Või ongi nüüd uus kord, et kõik need peavad rohelised olema? Roheline on üldse üks ilge värv ning isegi kui poleks... minu blogidesse see roheline riba ikka ei sobi. Et kas tulebki tekstilingi peale üle minna või on kusagil peidus ka teist värvi ribad...?

Taustaks: L'Âme Immortelle «Es tut mir leid»

Kellegi karvane perse

Ilmselt on mul miski oluline tähendustiine faasinihe kodumaise kvaliteetajakirjanduse paradigmas märkamata jäänud..?

Või kuidas seletada tõika, et ajaleht «Postimees» avaldab loo mingist olematust kuulsusest ja tema persekarvadest... sealjuures pildiga. Jah, ma tean, et see epohhiloov kirjatükk ilmus n-ö Saagim24-osas, aga mina sain selle ilmutusliku sõnumi kätte siiski «Postimehe» avalehelt.

Tsenseerisin pilti üsna teadlikult, sest kusagil on ka minu taluvuspiir ning selsamal põhjusel ei pane ka linki.

Taustaks: Punish Yourself «Suck My TV»

Rallipedendus

Oeh, tundub siis seekord taas mööda saanud olevat!

Pean silmas, et aasta koledaimad päevad Saaremaal on need, mil toimub miski sügisene ralli siin teedel. Kõik kohad on täis miskeid rallipedesid, kes oma tuunitud pannidega ringi joristavad ja kõik teed ära ummistavad.

Ega mul polegi otseselt midagi ralli ja rallisõitjate vastu. Sportlane on sportlane, ehk siis mitte päris normaalne inimene... kuid eks elukutseid ja hobisid ole igasuguseid ning mina olen küll viimane, kes midagi normaalsusest rääkima/kirjutama hakkab.

Rõlge on üks teatav osa publikust, kelles ralli toob veelgi rohkem esile autopedenduse rõvedamaid külgi. Eelkõige tähendab see kambakesi miski tuunitud panniga kihutamist ja poodide ees hängimist. Kindlasti rikutakse selle tegevusega härjalt liikluseeskirju, kaaskodanike rahust rääkimata.

Praktikas tähendas tänane päev seda, et koer sai esimest ja viimast korda üksinda õue kell üheksa hommikul. Sellest kellaajast panime ka kassid tubasele režiimile. Eks päeval tekkis mitu korda loomade seas selliseid rahutuse ja mässumeele ilminguid, aga me olime resoluutsed. Kassidel on kast liivaga ning koeraga käisin ma ise erakorraliselt päeval põldude vahel jalutamas.

Koer oleks tahtnud muidugi üksi küla peal nuuskimas käia, aga kuidas sa lubad, kui küla keskus (ehk poe ümbrus) on autodest umbes ning üheksast seitsmeni on ainus hääl külas (ise)tuunitud autopannide rõve müra. Näiteks külatee ületamine võttis oma paar-kolm minutit aega ning liiklus oli siin tihedam kui provintsipealinna keskuses roostes kaubamaja ees. Jabur on see, et meie külast ralli läbi ei läinudki – publik käis kohalikus poes lihtsalt provianti ostmas.

Taustaks: Down Below «Euphorie (Demo Version)»

Kosmosest tagasi

Stiilselt ajastuhõnguline foto (klõpsa!), mille allkirjaks: «NSVL TA kaastööline L. A. Radkevitš koertega Strelka ja Belka, kes naasesid lennult teise kosmoselaevaga. (TASSi foto)»

Taustaks: Down Below «How To Die In Space»

Äike oktoobris!?

Käisime koeraga õhtusel ringil ning taas lõi paar-kolm korda välku!

Eile oli asi veel hullem: päeval lõi välku ja müristas sedavõrd võimsalt ja lähedal, et pidasin paremaks arvutid ning audio- ja videotehnika juhtmetest lahti ühendada. Igaks juhuks.

Ja üldse on siin saarel juba nädal aega äike... tõsi, rohkem siiski saare ümber merel...

Taustaks: Christian Death «This Is Heresy»

Maksumaksjatena saame palju hüvesid

Tänases Oma Saares oli Maksu- ja Tolliameti Lääne MTK kontrolliosakonna juhataja Airi Lepassari kirjutis «Ümbrikupalka vastu võttes teed karuteene iseendale». Kirjutise teemaga olen ma nõus, aga ajuti põrutas naisterahvas küll raginal bambusesse... näiteks kasvõi alljärgnev kirjakoht:

Varasemast enam on tekkinud infrastruktuuri arendamise võimalusi. Lisaks aktiivsele ehitustööle maanteedel on omavalitsused saanud investeerida ka tänavate ehitusse ja korrashoidu. Remonditakse koolimaju ja on leitud raha lasteaedade ehitamiseks, et meie lapsed saaksid käia kohalikus lasteaias, kus on meeldivad tingimused. Samuti kerkivad kodu lähedale raamatukogud, laste ja täiskasvanute huviklubid, rajatakse uusi spordikeskusi ja -väljakuid. Omavalitsuse pakutavad vaba aja veetmise võimalused mitmekesistuvad ja paranevad.

Tekib küsimus, et mis riigis elab Airi Lepassar? Eesti Vabariik see küll pole. Mul tuli säherdust mõttekäiku lugedes küll miski stalinistlik ulme meelde... seal oli ka nii, et kõik on hästi ja kõik läheb üha paremaks.

Taustaks: Din [A] Tod «The Sound Of Crash»

Kaua ma vastu peaks..?

Aarne bloogist leidsin laheda testi...

I could survive for 1 minute, 16 seconds chained to a bunk bed with a velociraptor

Taustaks: Din [A] Tod «Creation Crucifixion»

Minu blogimised

Käesolev postitus sai alguse mu blogi eelmise postituse Blogimise valu ja võlu kommentaariumist. Kuna vastus sai pikk, siis selguse huvides sai eraldi postitus tehtud.

Anonüümne ütles:

/.../ kõigepealt, kogu see blog tr formaat on paras public masturbation. eriti tänu sellele top 20le. see n.ö. kapitalistlik pealkirja müüv teema lihtsalt kepib kogu hea idee ära.

ja siis ongi nii, et (ka sina brutus) kirjutad sellest, kuidas oma kassile uue edeva küünelaki ostsid või kuidas tuti helvel on uus vitu soeng. -- peaasi et postitus jõuaks 10 minutiga ülejäänud pededeni ja see peabki olema kogu saidi kvaliteet. /.../

Pole endateada kunagi pealkirja meelega n-ö seksikamaks pannud või kirjutanud selleks, et blogipuu edetabelisse pääseda.

Eks igaüks peab enda jaoks ise piirid tõmbama... mina olen need enda jaoks paika mõelnud ning püüan neist mitte üle astuda... enamjaolt see ka õnnestub.

Loomulikult ei pea ma omi blogisid vaid endale... kui endale kirjutaks, siis teeks seda vaid koduarvutis. Loomulikult kirjutan ma ka lugejaid silmas pidades ning näiteks seepärast kirjutan ja seletan asjust, mis mu enda jaoks suisa kreedo on. Kuid kindlasti ei tee ma midagi publikumenu nimel... loetakse palju loetakse, sest seksi- ja poliitikablogidega mu teemad niikuinii võistelda ei suuda.

Jah, mul on hea meel, et mu blogid on blogipuu TOP100-s, aga millisel kohal nad on, see on juba üsna suva. Loomulikult käin ma aegajalt TOP100 kaemas, aga koht TOP-is pole eesmärk omaette. See on vaid boonus.

Anonüümseid kommentaare luban seetõttu, et mu tutvusringkonnas on üsna palju mitteblogijaid, kes tahavad ka teinekord kommenteerida. Milleks neile seda keelata? Kaubandusliku saasta ja alusetu sõimu võin ma ju ka käsitsi ära kustutada.

Räägin muidugi vaid ainult enda eest...

Taustaks: Christian Death «Angels And Drugs»

Blogimise valu ja võlu

Oeh, blog.tr.ee uuendamine on vähemasti minu puhul blogimisele paraja põõna pannud. Kurat, igakord kui ma sinna blog.tr.ee-sse lähen, siis leian ma midagi vigast, mittetöötavat või arusaamtut. Püüad aru saada ja vihastud veel enam ning see vähene blogimisele mõeldud aeg läheb miski mõttetu ajukepi peale.

Nüüd avastasin järjekordse tšombe. Eelmises blog.tr.ee versioonis oli nupp, millega sai teatada uuest postitusest. Hea nupp oli, eriti ebaregulaarsete blogijate jaoks. Nüüd seda nuppu pole ja minu Ulmeseoste blogi viimasel postitusel Harry Turtledove «Joe Steele» kulus peaaegu 12 tundi, et blog.tr.ee selle üles korjaks!!! Ebanormaalne!? Ilmselt oleks see aeg pikemgi, aga ma taipasin selle postituse üle salvestada. Siit moraal: salvestage oma postitus mitu korda üle, siis jõuab see rutem lugejateni. Praktilised vaatlused vähemasti tõestavad seda.

Midagi ilusat kah! Reanimeerisin ja tuunisin muusikablogi, sest saadet enam pole jne. Ka sai tehtud meie perele eraldi kanal Krafinna ja Ulmeguru, mis koondab blogid mida peame.

Taustaks: In My Rosary «Just Like You»

Blogilistid: viga 404

Veel probleeme blog.tr.ee-ga?

Kui minna blogilistide lehele, siis tagumisi blogiliste ei näe, sest teine lehekülg annab kõrvaloleva veateate.

Blogipuu blog.tr.ee tegijad võivad mu postituse muidugi sõimuks kvalifitseerida, aga ei tööta ju..?

Taustaks: Miriam «I Look Around»

Ärge tapke töötavaid asju!!!

Kellele kurat oli vaja seda uut ja lombakat blog.tr.ee-d? Miks kurat peab rikkuma asju, mis hästi töötasid? Või ei töötanud hästi..?

Millest ma uue blog.tr.ee puhul ilma jäin?

1. Kadus mu profiili leht kõige sealolevaga.
2. Kadusid kanalid/blogilistid ja seda nii minu profiilist kui ka üldiselt. Minu profiili küljes on ainult ulmekanal (sest ise ma selle tegin) ja ei suuda leida ma näiteks enam kirjanduse kanalit?
3. Avalehelt kadusid viimased postitused! (Jah, ma tean, et nad on seal allpool, aga keda kotib? Miks ma peaks tegema liigseid liigutusi?)
4. Avalehel riivab silma täiesti ebavajlik kastike «huvitavate blogilistidega»! Kuna ma olen püsikasutaja, siis tean ma neid niikuinii...
5. TOP100 on piiratumate võimalustega ning tõttöelda jääbki segaseks, et mille põhjal see TOP kokku pannakse?
6. (hilisem) Ja kuidas need postitused blog.tr.ee avalehele jõuavad... seda ei tea ilmselt keegi. See postitus pole kahe tunniga veel jõudnud. Vanasti oli vähemalt oma profiilis nupp!

Mida ma sain?
Uus kujundus on kenam ja mulle täitsa meeldib!

Kahjuks ei kaalu üks ilus kest üles vähemasti viite sisulist puudust!

Huvitav, et kas kusagil aadressil töötab ka veel vana kujundus... ma kasutaks parem seda edasi... seal oli, mida kasutada.

Taustaks: Virtual Embrace «Fuck You»

Ei saa lehekülge näidata, sest ...

Leidsin wõrgust jabura veateate, mis kinkis mulle muhedad viis minutit. (NB! Pilt läheb klõpsates ka suuremaks!)



Taustaks: Marc Almond & Gene Pitney «Something's Gotten Hold of My Heart»

Gei(pop)kultuur

TV3-e kavas on täitsa hea saade, kus Mihkel Raud trööpab värske Eesti Ekspressi teemasid. Viimases saates oli ka asisemaid teemasid, aga blogides hakati urisema just sel teemal. Kui ma oleks vandenõuteoreetik, siis ma arvaks, et geiteema toodi meelega sisse, et näiteks juhtida inimeste tähelepanu kõrvale venekeelsest AK-st.

Esimesena tõstis teema üles Ninataga. Kuna antud isikul on kohalikul blogimaastikul sellise kurja ja tagurliku muti maine, siis tormas kohe üsna mitu progressiivset blogijat asju õigeks kommenteerima. Suisa lahtisest uksest murdis sisse vasakSirje (sorry, et ma tänasel päeval nõnda, aga palju õnne!), kes kukkus kohe alandatuid ja solvatuid kaitsma ning keeras (ilmselt) tahtmatult asja absurdiks.

Kõige aktiivsemalt plõksis aga keegi ZEN, kes hiljem asja ka oma blogis jutuks võttis. Ka selle postituse kommentaariumis jahvatati palju lollust kokku, aga vähemasti Wild ja Ramloff jagasid matsu.

Huvitav, et kas kõik need omasooiharuse preestrid ei näinud saadet, või on nad sama lühikese mäluga nagu saates esinenud «ekspert» Heidy Purga, kelle kenasse teooriasse kuidagi ei sobitunud ei Jimmy Somerville, ei Boy George, ei Marc Almond.

Ütleks siis ära, et saates räägiti geipopkultuurist ja räägiti just selles kontekstis, et ilmuvad laulud ja artistid, kelle jaoks geitamine on lihtsalt turundusstrateegia, sest sageli on tegu täiesti tavaliste heterotega. Heidy Purga väitis, et see sai alguse möödunud sajandi 90ndatel. OK, aga Village People, näiteks? Olgu, nõustun, et asi on läinud massilisemaks... aga see seksuaalsuse rõhutamine ja selle kaudu müümine on üldse massilisemaks läinud... see pole vaid (liba)geiteema. Ühiskond on muutunud!

Ja üleüldse pole see ühiskonna jaotamine geideks ja mittegeideks miski heteroteema. Alustasid sellega ju ikkagi geid ise... eks kõik need kapist-välja-tulemised kui eriti karm kodanikujulguse avaldumine ning need paraadid ja puha. Võtta või seesama Jimmy Somerville, kes kogu aeg enam kui häälekalt on seda geivärki ajanud... meenub ju kasvõi see, kuidas ta süüdistas, et Pet Shop Boys pole ikka õiged geid, sest nad pole otse ja lõplikult öelnud, et nad geid on.

Tunnistan, et mind kui tarbijat tegelikult ei huvita, muusiku, kirjaniku, kunstniku, näitleja või mistahes looja seksuaalsus. Ma ei pea teose nautimiseks seda teadma. Enamjaolt! Mõnikord on aga nii, et teose sisu sunnib sedasorti asjade vastu huvi tundma. Näiteks, kui laulu pealkiri on «What Makes A Man A Man», siis uurid ju ikka, et mis ja kuidas... eriti, kui laul meeldib.



Taustaks: Marc Almond «Mother Fist»

Frank The Baptist mõtestamas mind ja armastust

Meem on üks iseäranis ropp sõna ja enamjaolt suhtun ma kõikvõimalikesse meemidesse täiesti eitavalt. Täna sattusin Triibiku ja Triangli blogides aga meemile, mis mul suu suisa kõrvuni vedas. Enda oma tehes võtsin ma aluseks Frank The Baptisti kolmeplaadilise diskograafia...

1. Are you male or female?
Old Hat

2. Describe yourself.
If I Speak

3. What do people feel when they're around you?
Cosmonauts

4. How would you describe your previous relationship?
Scars Forever

5. Describe your current relationship.
Silver Is Her Color

6. Where would you want to be now?
The Wrong House

7. How do you feel about love?
Nautical Miles

8. What's your life like?
Eternal Autumn

9. What would you ask for if you had only one wish?
Call The Tune

10. Say something wise.
When The Sky

Taustaks: Frank The Baptist «Harlot Of Nations»

Limavalitsus

Öeldakse, et inimene teeb ja jumal juhib... või oli see hoopis alateadvus. Ajakirjanikku kätt, kes linnavalitsuse asemel limavalitsus kirjutas juhtis ilmselt küll alateadlik hinnang linnavalitsuse tööle. Õnneks oli keeletoimetaja tasemel ja n-ö limavalitsus jäi vaid valitute rõõmuks.

Taustaks: :wumpscut: «Scavenger»

The Return of the Dancing Master (2004)

Kuigi ma loen üsna palju kriminaalromaane on Henning Mankell minu jaoks seni vaid nimi. Tean, et antud autoril on isegi mitu romaani eesti keeles ilmunud, aga see on selline tühi teadmine.

Henning Mankell on kirjutanud ka romaani «Danslärarens återkomst» (2000), millest neli aastat hiljem valmis minisari «The Return of the Dancing Master».

TV3 näitas seda kahel õhtul pealkirjaga «Tantsuõpetaja naasmine». Film on tehtud Saksa ja Austria stuudiote koostööna ning kommertskaalutlustel ka inglisekeelsena. TV3 näitas aga miskipärast saksakeelset versiooni «Die Rückkehr des Tanzlehrers». Kas see milleski ka inglisekeelsest erineb, seda ma ei tea! Wõrgust avastasin, et ETV on näidanud filmi «Tantsuõpetaja tagasitulek» ka rootsikeelse origaanlpealkirjaga «Danslärarens återkomst»!? (Mis, nagu selgub, on hoopis teine film!!!)

Filmi sisu on pole alguses kuigi keeruline. Noh, et on oma metsamajas elajalikult tapetud endine politseinik. Tema noorem kolleeg asub asja uurima ning saab kohaliku politsei poolt enamjaolt üsna tõrjuva hoiaku osaliseks... tal soovitatakse korduvalt koju sõita ja antakse mõista, et võidakse ta ülemustele teatada...

Siis selgub, et endine politseinik on kunagi ammu nime vahetanud... et tal on selles kandis juba ammust ajast tuttavaid... et kohalesaabunud tütar väidab et ta isa ei tundnud õieti keegi... ekspolitseiniku tuttava naisterahva riidekapist leitakse natsivorm... ning siis tapetakse endise politseiniku naabrimees...

Filmi peamiseks miinuseks on vast tahtmatu jaburus. No ei usu ma, et politseinik muudkui murrab igale poole sisse, olgugi et juurdluse huvides... eriti ei usu ma seda mingist Rootsi politseinikust! Eradetektiiv vast veel, aga mitte politseinik!!! Kui olla küüniline, siis ütlekski, et kõikse veenvam ja vähem jabur oli viiuldaja koer.

Eriliselt jaburaks muutus aga film siis, kui selgus, et kõige taga on miski muldvanade natside salaorganisatsioon. Nojah, nüüd siis leiti kurja juur!!! Möönan, et kuritegusid võib teha igaüks ning ilmselt on igas salaorganisatsioonis omad hullukesed ja fanaatikud. Aga see, milliseid ehmunud näod politseinikele pähe tulid, kui natsivärki mainiti – see oli lihtsalt naeruväärne.

Film oligi paras pseudo-värk. Noh, et üksildane kant, iseäranis jõhkrad veretööd, kogu Rootsit hõlmav natsiorganisatsioon jne. Põhjalikult segane nagu miski paranoidse vandenõuteoreetiku märg unenägu. Samas tuleb tunnistada, et miski loid võlu selles filmis oli, et ma ju siiski viitsisin järgmisel õhtul teist osa vaadata ning viitsin isegi siin kirjutada. Koju siiski ei ostaks ja pole ma sugugi kindel, et isegi järgmisel võimalusel vaataks...

Taustaks: :wumpscut: «Line Of Corpses»