Nagu ma eelmise postituse lõpus kirjutasin, õnnestuski täna tööle sõites autoga kraavis ära käia.Sõitsime tööle. Kell oli kuhugi poole kaheteistkümne kanti, ilm oli valge ja nähtavus vahelduv... teisisõnu, et pisut tuiskas, ajuti sadas laia lund, aga üldiselt oli vaid sompus taevas. Allpoololev pilt peaks meeleolu üsna hästi edasi andma...
Olime circa 15 kilomeetrit sõitnud, kui sirgel teel järsku autol külje ette viskas... Krafinna sai auto enam-vähem küll otseks, aga enne lõppes tee ära ja algas järsk mahasõit kraavipõhja... oksad tuiskasid vastu ning oligi käes pehme maandumine. Mina kõrvalistuja uksest välja ei saanud, sest siis kui noor männiräga meil auto peatas, siis algas inertsi mõjul külglohisemine, mis minupoolse ukse taha mõnusa hange kuhjas. Tuli siis üle käigukangi ja rooli kõrvalt juhipoolse ukse suunas roomata...
Üsna kohe peatus ka üks daam kaubikuga... heledas jopes daamil oli kaubikus õnneks lumelabidas, millega sai siis pisut rada ette aetud. Vahepeal möödus lumesahk ja üks kallur, aga neist polnud abi, sest oli siiski soov auto ühes tükis kätte saada. Seejärel peatus üks sõiduauto, kus olid kaks meest ja köis... proovisime, aga ei õnnestunud autot kraavipõhjast kätte saada.Aga puksiir oli juba tellitud ning jäime seda ootama. Kuna vahepeal hakkas taas lund sadama, siis läksime autosse sooja ning nagu needus sõitis sel ajal meist puksiir mööda. Kraav oli nii sügav, et autot polnud tee pealt näha. Õnneks ei jõudnud puksiir kaugele ja pööras otsa ringi. Kiirelt ja kompetentselt tõmmati auto kraavijärsakust üles ning me võisime linnasõitu jätkata...
Taustaks: Sonne Hagal «Midwinternight»
No comments:
Post a Comment