1998. aasta novembrist ilmub wõrguajakiri «Algernon», mille vanemate numbrite arhiiv on siin ja praeguse versiooni leiab siit.Läbi aegade on esinenud ka rohkelt verbaalsete piikide murdmist, küll kirjanurgas, küll juttude arvustustes. Aga see on loomulik, sest kohalikud ulmikud on üldse üks karune kamp. Olles teinekord täheldanud, et kui süütute avalduste pärast tõuseb kisa miskis foorumis... siis olen mõelnud, et sealsed «kaunishinged» oleks ulmelistis või ajakirja «Algernon» vaidluste tagajärjel ilmselt kiirelt vabasurma läinud. Ma ei arva, et ulmikute suhtluskultuur oleks etalon, aga selline on reaalsus. Suure ego ja sageli ka terava ütlemisega isiksused.
Teinekord eksib ulmikute mängumaale ka muud rahvast ning vaadates toimuvat, otsustavad ise ka sõna sekka öelda. Tihti ka ütlevad ning demonstreerivad sealjuures karjuvat ulmealast võhiklikkust. Mispeale sageli neile verbaalselt vastu näppe antakse. Tavaliselt tõuseb siis hädakisa, et kuidas nii ikka tohib... või hakatakse solvunult uksi paugutama. Inimeste valulävi läheb ikka kohe väga olematuks, kui pall pauguga tagasi lüüakse...
Kuid kõiki sogasid ületas Saul Talve, kes 2007. aasta märtsis hakkas järsku nõudma wõrguajakirjast enda lugejakirja eemaldamist. Tobe nõudmine, eriti veel selles valguses, et lugejakiri ilmus 1999. aasta veebruarinumbris. Loomulikult saadeti kodanik pikalt, sest keegi ei hakka miskeid materjale valmis numbrist eemaldama... kuna kodanik oli tüütu ja toimetus temaga jaurata ei viitsinud, siis asendati Saul Talve nimi ajakirja 1999. aasta veebruarinumbri kirjanurgas nimega Anonüümne.
Kuna ma olin ajakirja «Algernon» toimetaja aastail 1998-2004, siis rääkis üks toimetuse liige mulle seda Saul Talve jabura nõudmisega seotud juhtumit ning temaga arutledes jõudsime ka järeldusele, et mis sellise jabura nõudmise taga võiks olla. Kodanik Saul Talve on praeguseks ilmselt omaarust targem ja tõsisem inimene ning seetõttu kisub tema mõtleja ja publitsisti immitsat alla selline klähviv ja sisutühi lugejakiri... kuid, oh häda!, Google annab tema nimega otsingul selle kohe neljanda positsioonina. Ja siin siis see lugajakiri ongi, autoriks juba Anonüümne.
Saul Talve võib ju ise arvata, et ta on arenenud... mina arvan, et isik, kes valetades ja vassides sedasorti nõudmisi esitab... et selline isik ei saa kuigi arukas olla...
Ning Google cache-ist leiab esialgu selle lugejakirja ikka veel ka õige autorinimega.
Taustaks: Koer «Te olete värdjad»
2 comments:
Mul on olnud sarnane teema. Kunagi andis otsingumootor aina mingi 1998 taskutarga või asja kirja, kus ma kirun venelasi. Ma muidugi kusagile pöördunud ei ole, hetkel on see taandunud.
Aga nalja on saanud, kunagi keegi ilusti küsis mult luba mu luule riputamiseks, aga seal läksid lõpuks nimed segi ja mingi aeg mingi tsiki blogis oli Doris Kareva luuletus, minu nimi all :)
Pikantse faktina leidsin ka Delfi Naistelehe Sodiaaginurgast (nimetagem seda DNLSN), kuidas keegi küsis foorumis, mis on mu tähemärk (ise ma seal pole olnud). Kusjuures teine vastas, et ära taha teada, see on nii nõme mees.
Ja kui ma nüüd just korra vaatasin, leidsin Haridusportaalist (HP) kurat teab kelle luuletuse mis on kirjutatud õnnitluseks valgetähe ordeni puhul, all minu nimi! :)
Veiko Heiberg.
Eks sellega ole nõnda, et kui aktiivselt tegutsed, siis vanad asjad mattuvad uute alla... Saul Talve pole vist pärast 1999. a. suurt midagi teinud...
Post a Comment