Mihhail Puhhov «Окно в Футурозой»

Nädalajagu päevi tagasi kirjutasin siin Mihhail Puhhovi jutust «Спасение жизни», mis ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1979. aasta novembrinumbris. Selles numbris ilmus autorilt veel ka jutt «Окно в Футурозой». Mõlemad jutud olid illustreeritud Juri Makarovi pulplike piltidega. Kui elupäästmise lool oli pilt selleks ajendiks, mis juttu lugema kutsus... siis sel teisel jutul jäigi illustratsioon peamiseks väärtuseks.

Need kaks juttu pidid andma maigu peagiilmuvast kogumikust «Звездные дожди» (1982). Tagantjärele targana võiks öelda, et andsid kah ning mitte ainult jutukogust, vaid autori loomingust tervikuna.

Kui «Спасение жизни» oli selline leidlik ja praktiliselt ideoloogiavaba ideelugu, mille puhul võis suisa imestada tsensuuri leebust, siis «Окно в Футурозой» on hoopis teisest puust tekst. Idee on kahvatum, õigemini polegi teist... põhiline miinus on aga selles, et jutt on täidetud plakatliku lahmimisega ning õõnsa kommunismiehitajaliku paatosega.

Sisu on lihtne. On miski ekspeditsioon, mis valmistab ette Marsi terraformimist. Meeskonnas on esindajaid mõlemalt poolt rindejoont: jutus leiavad nimeliselt mainimist Klimov ja Nikolajenko ning läänesakslane Wilhelm Schtoff, kes venelast ja ukrainlast kommunistideks nimetab. Alguses võib seda pidada selliseks muhedaks lõõbiks, aga kui slaavlased mitu lõiku arutlevad saksa kapitalisti tagurlikkuse üle, siis muutub lugemine juba piinlikuks.

Saksakeelses valikkogus «Sternenregen» (1988) oli teksti pealkirjaks «Das Fenster ins Futurozoikum». Minuteada on see ida-saksa väljaanne ainus tõlge, mis loost tehtud ning siin võib olla ka põhjuseks ideoloogiline kabjahoop, mis antakse jutu lõpus tagurlikule läänesaksa kapitalistile.

Taustaks: Vennaskond «Mälestus tuhmub»