Dünyayi kurtaran adam (1982)

«Dünyayi kurtaran adam» (1982) on film, mida võiks nimetada halva filmi sünonüümiks. Kohe sedavõrd halb on! Ja et asi kohe klaar oleks, siis see on just seesama film, mida inglisekeelne maailm teab pealkirjaga «Turkish Star Wars».

Enne filmi vaatamist oleks soovitav ära vaadata «Barbarella» (1968), «Flash Gordon» (1980) ja loomulikult «Star Wars» (1977). Siis peaks enamvähem selge olema, et mis materjalist see tehtud on. Antud Türgi filmi muusika pärineb paljudest anglo-ameerika filmidest ning eriti esimesest Indiana Jonesist. Suhteliselt lõdva randmega on filmi surutud hunnikute viisi juppe filmist «Star Wars» (1977). Inglisekeelne maailm on sellise rämeda autoriõiguse rikkumise peale muidugi pahane, aga tasuks meenutada kasvõi seda, et kuidas filmist «Планета Бурь» (1962) sai film «Voyage to the Planet of Prehistoric Women» (1968). Kui see meelde tuli, siis võiks ka selliste varguste teemal halamise lõpetada, sest USA filmitööstus on muu maailma kino oma äranägemisel kordi rohkem solkinud.

«Dünyayi kurtaran adam» (1982) on rohkem kui pretensioonitu seiklusfilm... sedavõrd tobe, et isegi naerda on kurb. Kaks ehtsa türgi elumehe välimusega kosmosekangelast pudenevad ühele planeedile, kus vähesed ellujäänud ägavad miski võimsa masina ja selle verejanuliste käsilaste rämeda ülemvõimu all. Et kangelastel oleks suurem stiimul kangelastegudeks, siis on rõhutute hulgas ka miski prostituudi välimusega blondiin, keda nähes tõmmu ja lõunamaine (mees)publik kinos ilmselt hullus. Blondiinil kaasa jõlkuv poisiklutt peaks ilmselt juba eos hävitama süüdistused kombelõtvuses ning suunama mõtted pehmetele pereväärtustele. Ja siis nad muudkui võitlevad ja võitlevad ja võitlevad ja võitlevad ja ... Õnneks saab film mingil hetkel otsa, aga enne viimast ja otsustavat võitlust saab veel näha kangelase treeningut, kus paljakäsi kivirahnusid kruusaks tehakse.

Ah, sõna on nõder... seda peab nägema!

Või siis lugeda Nuxxi filmiblogist selleteemalist postitust. Siit ja siit leiab ka kaks inglisekeelset arvustust. Tuleb muidugi tunnistada, et teine arvustus lahmib liialt... oleks tasunud ikkagi inglisekeelse tõlkega koopia leida.

Kui püüda piiritleda inimgruppe, kellele seda filmi soovitada, siis lisaks arulagedatele poisikluttidele, kiimalistele lõunamaa meestele ja rämpsfilmide austajatele... siis lisaks neile tuleks kindlasti soovitada filmi ka fursuitingu fännidele. Neile peaks see film küll kirgastuse ja katarsise tagama, sest enamus suure masina käsilasi võiks samashästi ka pallimängu vaheajal kusagil platsi nurgas töllerdada.

Taustaks: Depeche Mode «Just Can't Get Enough»