Arthur Conan Doyle «A Study in Scarlet»

Hakkasin eelmine nädal Arthur Conan Doyle'i kaheköitelist kogu «Sherlock Holmesi lood» lugema. Seda kirjastuse «Varrak» oma. Olen enamusi neist romaanidest ja juttudest ka varem ja isegi korduvalt lugenud... kuid mõtlesin nüüd kogu sarja ühe jutiga läbi lugeda.

Esimesena sai loomulikult loetud sarja esimene tekst – romaan «A Study in Scarlet», mille esmatrükk ilmus almanahhi «Beeton's Christmas Annual» 1887. aasta numbris.



Illustratsioonide autoriks oli D. H. Friston ning sestap võib teda pidada esimeseks inimeseks, kes Sherlock Holmesile visuaalse kuju (vt. keskmist pilti) andis. Aasta hiljem ilmus romaan erladi raamatuna ning esimene raamatuväljaanne on seetõttu unikaalne, et selle illustreeris kirjaniku isa Charles Doyle. Näidiseks kolmas pilt siin ülalpool olevas reas.



Ilmselge, et sedavõrd ammu ilmunud ja sedavõrd menuka sarja avateost on kohe hästi korduvalt taastrükitud. Stiilinäideteks kirjastuse Penguin klassikalise väljaande kaanepilt ja sarjas «Penguin Classics» ilmunu. Mina lugesin seda romaani aga esmakordselt 1973. aastal ilmunud eestikeelses romaanidekogus «Baskerville'ide koer». Usun tegelikult, et paljudele sai siinmail see köide esmatutvuseks Sherlock Holmesi lugudega.

Ma ei saa öelda, et tegu oleks parima Arthur Conan Doyle'i tekstiga, kus Sherlock Holmes tegutseb... samas pole põhjust ka kaevelda, sest enamik algajate autorite romaane on ikka kordi hullemad. Romaani «Etüüd punases» lugemiseks end küll sundima ei pea... selline suhteliselt hästi ajaproovile vastu pidanud meelelahutus. Sisust ei viitsi ma siin rääkida, sest kõrvalolev «Sherlock Holmesi lood I» ilmus just äsja kordustrükina ning eestikeelse väljaande saab praegu isegi poest kätte. Kes aga arvuti tagant tõusta ei viitsi, või eelistab originaali, siis see leiab arutul hulgal linke nii tekstile, kui ka taustadele, kui vaid klõpsab selle postituse alguses romaani pealkirjale. Kes aga tahab lugeda illustreeritud inglisekeelset väljaannet, see klõpsaku siia. Pisut infot pakub ka Wikipedia. Sisust ma küll kirjutada ei viitsi, samas mainiks ära, et ilmselt paljude eestlaste ettekujutused mormoonidest pärinevad just sellest romaanist. Jabur!!! Sealjuures võisidki nad XIX sajandi lõpus veel sellised olla, sest siis olid nad ju sektandid... aeg on aga edasi läinud ning tänapäeval on mormoonid suht sellised kesktee-usklikud.



Loomulikult on sellisest tuntud raamatust valminud igasuguseid kõrvaltooteid... koomikseid näiteks. Esimene pilt selles kolmandas reas on miski inglisekeelse ja klassikalise kaanepilt, teine aga märksa eksootilisem ja pärineb Filipiinidelt. Selle 1982. aastal ilmunud koomiksi stsenarist oli Jim Stenstrum ja kunstnikuks Noly Panaligan. Kolmanda kaanepildi autoriks on aga taanlane Nis Jessen, kes on teinud antud romaanile poolteistsada illustaratsiooni. See rohkelt illustreeritud raamat on nüüdseks ka limiteeritud väljaandena ilmunud ning huviline leiab selle kohta info ja näited vastavalt kodulehelt.

Võiks ju veel kirjutada filmidest, kuid ma olen näinud vaid vene filmi «Шерлок Холмс и Доктор Ватсон: Красным по белому» (1979), mis osaliselt ka antud romaanil põhineb. Sele filmi puhul pole ükski kiidusõna liiast, nagu ka kõigi teiste Igor Maslennikovi Holmesi-ekraniseeringute puhul. Filmist kirjutaks siiski kunagi teinekord...

Taustaks: Doresetshire «Die Straße Der Verdammnis»