Robert Lory «The Dracula Horror Series #2: The Hand of Dracula!»

Robert Lory ja tema romaan «The Dracula Horror Series #2: The Hand of Dracula!» (1973) on üllitis, mida võib vähimagi kõhkluseta sopakirjanduseks nimetada. Õhukesse romaani on kokku kuhjatud kõike, mida autor paeluvaks pidas... ununenud on vaid süžee! Stiili ei tasu selliselt raamatult niikuinii oodata. Minuarust panevad juba kaanepildid asja paika: esimene on esmatrüki oma, teine inglise väljaandelt ning kolmas saksa tõlkelt. Tähelepanelik inimene märkab, et inglise väljaandel on pealkirjast hüüumärk puudu ning et vastavuses traditsiooniga on sakslased pealkirja ära muutnud.

Blogis The Groovy Age of Horror on sellest sarjast tehtud kena ja illustreeritud ülevaade. Keegi Hal C. F. Astell on samuti sellest romaanist pisut kirjutanud. Lühidalt öelduna olid (ja ka on) sedasorti (sari)romaanid omaaegsete pulpajakirjade lugude moodsam vorm. Ühtemoodi nürid ja halvasti kirjutatud on need mõlemad: nii klassikaline, kui moodsam pulp. Kuid eks rämpskirjanduselgi ole oma võlu...

Hämmastab hoopis see, et säherdune sopakas on ka eesti keeles ilmunud. Eestikeelne väljaanne tehti kaudtõlkega veelgi rämpslikumaks ning ilmselt on see kaudtõlkelisus ka põhjuseks, miks autoriks on saanud Robert Lorry ja pealkirjaks «Dracula tegutseb jälle». Teisalt see maakeelde tõlkimine mind ei hämmasta, sest antud sarja romaanid on ilmunud ka saksa, hollandi ja vene keeles. Sakslastest saan ma veel aru, sest neil on hästi arenenud sopaõuduse kirjastamise traditsioon. Hollandlased jätsid selle sarja avaldamise aga viienda köite järel katki... et ju siis ei müünud!?

Venelased aga piirdusidki vaid sarja teise köitega. Samas tuleb märkida, et saksa-, hollandi- ja venekeelne kirjastusmaailm on siiski midagi muud kui siinmaine unistus sellest ning sakslased ja hollandlased avaldasid asja siiski reaalajas. Venelased, kes said seda teha alles olude lahedamaks muutudes, ei pidanud vajalikuks teisi köiteid avaldada. Olgu, see anonüümne tegelane, kes selle romaani vene keelde tõlkis, polnud ilmselt teisi köiteid näinudki. Kuid kui see tõlge oleks vähegi menu omanud, siis oleks see (ja teised osad) hiljem uuesti välja antud. Kuid seda pole juhtunud ning «Рука Дракулы» antoloogias «Рука Дракулы» ja «Оживший Дракула» antoloogias «Вампир» ongi jäänud romaani ainsamateks vene väljaanneteks. Mõlemad antoloogiad ilmusid 1992. aastal ja eriliselt küünilise nüansina tasub mainida, et antoloogias «Вампир» oli Robert Loryga samade kaante vahel Bram Stokeri romaan kellestki Draculast! Hoolimata erinevatest pealkirjadest on tegu ühe ja sama tõlkega ning huviline leiab selle tõlke koos sapise kommentaariga siit ja siit.

Kes vene keelt vabalt valdab, sel tasubki romaani vene keeles lugeda, sest eesti tõlge on lihtsalt üks kehv tõlge vene keelest.

Taustaks: Nosferatu «The Night Is Young»