Kenpû denki baruseruku (1997)

«Kenpû denki baruseruku» on 25-osaline animesari, mida inglisekeelne maailm tunneb pealkirja «Berserk» all. Põhineb megahästi müüva manga esimesel kolmeteistkümnel vihikul ning väidetavasti on anime kehvem kui manga. Ei tea, manga on alles teel, aga anime meeldis küll...

Kuna ma vaatasin filmi jaapani keeles ja inglise subtiitritega, siis kasutan ma filmist kirjutades inglise tõlke nimesid (ning sulgudes jaapani originaali omasid, kui tean).

Filmi tegevuskohaks on Midland, mis peaks olema siis midagi keskaegse Euroopa moodi. Valitsejate ülbus, ignorants ja vägivald ... lihtrahva õigusteta seisund ... lõputud sõjad ning saagihimulised palgasõdurite jõugud. Selline pilt vaatajale animes ette manatakse ja tuleb tunnistada, et sedasama teeb ka peaaegu iga keskaegset Euroopat kujutav film. Asjale annab oma jõnksu, et sari on tehtud Jaapanis ja joonistatud jaapanlaste poolt... seega mõjub see nö. Euroopa üsna kummastavalt.

Peategelaseks on ülisuure mõõgaga palgasõdur Guts (Gatsu), kes «ühineb» palgasõdurite üksusega The Band of the Hawk, mida juhib enigmaatiline ja karismaatiline Griffith (Gurifisu). Kolmanda olulise tegelasena tuleb kindlasti ära märkida eepool mainitud sõjasalga üks väepealikke Casca (Kyasuka). Just tema on see, kes teataval moel pingestab kahe sõdalase suhteid. Traditsioonilist armukolmnurka siin muidugi pole, sest sellele pole sedavõrd verises ja kõike inimlikku jalge alla tallavas keskkonnas lihtsalt kohta. Armastuse nimi on siin lojaalsus ning sõprust asendab kaaslase vahe tera, mis sageli päästab hullemast...

Pikalt pole mõtet eriti kirjutada, sest Nightfall Berserk annab asjast põhjaliku pildi. Isegi Wikipedia ütleb üsna kaaluka sõna sekka. Kes inglise keelest tüdinenud, see leiab asjaliku ülevaate eestikeelsest animeportaalist baka.ee.

Isiklikult mulle meeldib see animesari just karakterite tõttu, sest neis on sügavust ning need arenevad kogu sarja jooksul. Lühidalt: Elu on täis ootamatusi! Loomulikult meeldib ka sarjast vastu uhkav sünge fatalism. Kõikse enam meeldib mulle aga sarja ülesehitus: lugu on keeruline ning sarja läbivaatamise järel oleks otstarbekas esimene osa veelkord üle vaadata. Paljusid see häirib, aga minuarust on see pigem pluss. Muusika on suhteliselt popikas rock, kuid lõpulaul «Waiting So Long» sunnib paljut andestama. Samuti meeldib ulmelise elemendi kasutamine... mis suuremalt seisneb selles, et ulmet ekraanil polegi... kusagil on miskid suured ja pahad, aga elu käib omasoodu edasi... kuniks...

Kaunishingedel vaadata ei soovita. Pigem vältida, sest sarjas on veri ja vägivald, seks ja vägivald, poliitika ja vägivald, deemonid ja vägivald. jne.

Taustaks: Silver Fins «Waiting So Long»

Which Hogwarts House Would You be Put in?

Harry Potteriga seonduv on taas vist aktuaalseks saanud, sestap siis ka test: Which Hogwarts House Would You be Put in?

Tulemus:

You belong in Slytherin... Your house colors are green and grey, and it is lead by Professor Snape, and only the purest of blood are let in. Members include Draco Malfoy, Crabbe, Goyle, and Pansy Parkinson. The House, founded by Salazar Slytherin, is full of the darkest witches and wizards...in close contact with the Dark Lord. Remember, every dark witch or wizard has been produced by the house of Slytherin, and no other...
I would love it if you rate :)

Ei tea miks, aga tulemus mind miskipärast ei üllatanud..?

Taustaks: The Mission «Like A Child Again»

Naechureol siti (2003)

«Naechureol siti» (2003) on Lõuna-Korea film, mida inglisekeelne maailm tunneb pealkirjaga «Natural City» ja venekeelne pealkirjaga «Мегаполис». See viimane siia igaks juhuks, sest siinmail liigub videolevis ka rohkelt vene päritoluga kassette.

Kui mulle seda filmi soovitati, siis öeldi, et korealaste «Blade Runner» (1982). Soovituseks selline ütelus sobib, samas tuleb siiski tunnistada, et seos on pigem väline ja vägagi pealispindne. «Naechyureol siti» on eelkõige Aasia film, mis tähendab, et hoolimata ulmest (ja suisa küberpungist) on rohkelt pandud rõhku meeleolule ja melodraamale. Filmi raskuspunkt pole veristes löömingutes politsei eriüksuste ja küborgide vahel, ulmelisel ideel, ega isegi mitte sünkmorni düstoopia kujutamisel ... film on siiski eluummikust, kuhu on jõudnud peategelaseks olev politseinik R. Just sellistel kaalutlustel panin ma ka käesoleva postituse illustratsiooniks pildi, millel R-i ja küborg Ria tundehetk. Minuarust annab see suurepäraselt edasi filmi meeleolu, sest eks see üks kõrgtehnoloogilise taustaga kummalise armastuse lugu olegi.

Loomulikult on filmis kõrgtehnoloogilist märulit ja sünkmorni ulmet, tõestuseks kasvõi selline pildigalerii. Küberpungi austaja peaks samuti filmist midagi leidma... vähemasti siis, kui ta vaid Gibson & Co. peale kinni pole kiilunud. Küberpungi austaja võiks lugeda seda arvustust, sest minuarust annab see filmist vägagi adekvaatse ülevaate. Ning veel üks arvustus.

Kindlasti pole see film miski epohhiloov taies filmikunsti ajaloos, aga siiski ületab see paljut seda väikese- ja suure-eelarvelist paska, mis meile siit- ja sealtpoolt Atlandit kaela lahmab. Filmi soovitada ma muidugi ei julge, sest elu on näidanud, et paljud mulle meeldivad filmid jätavad enamuse rahvast külmaks. Inimesed, kes aga hindavad filmis meeleolu (eriti seda traagilisemat), võiksid asja ära vaadata. Hea ulme, mille tegemisel on kasutatud nii aju kui ka südant!

Taustaks: London After Midnight «Sacrifice (Single Version)»

Tremors (2003)

TV3 näitab juba kolmandat nädalat telesarja «Tremors» (2003), mida fännid selguse huvides nimetavad sageli ka tööpealkirjaga «Tremors: The Series». Noh, et mitte ajada segi filmiga «Tremors» (1990), millest kogu see hiidusside saaga alguse sai.

Telesari on 13 seeriat pikk ja kestis kahjuks vaid ühe hooaja. Sobib vaatamiseks neile, kellele ka filmid meeldisid ning kes oskavad nautida suurte usside, lendavate elajate, peerupõletite ja relvamaniakist Burti (pildil) võlusid. Kuulun ka ise huvigruppi! Elanikkonna ülejäänud kihtidele on filmid ja telesari rangelt vastunäidustatud. Friikidel aga soovitaks kiigata kohta, mil nimeks International Tremors Fans.

Tahtmata olla õel inimene, tuleb mul siiski tunnistada, et sarja tõlkija Tuuli Seinbergi silmaring jätab pisut soovida. Kolmanda seeria tõlge paljastas, et tütarlapse teadmistes esineb Aldous Huxley teemalisi lünkasid...

Taustaks: Terminal Choice «Totes Fleisch»

Jüri Kallast võib alati usaldada

Kultuurilehe «Sirp» reedene number trükkis ära Kivisildniku vastused kriitikagallupile. Need vastused pidid ilmuma nädal varem, aga tehniliste probleemide tõttu jäid lehest välja. Ilmselt oli tegu vandenõuga!

Antud kirjatükk sisaldab ka käesoleva postituse pealkirjas olevat, aga ega ma sellepärast siis...

Sõber Lauri Lõhmus väitis kunagi Maniakkide Tänava nime kuuldes, et keegi tõenäoliselt peab sellist pseudonüümi raamatu kaanel hoopis pealkirjaks. Läinudreedeses kultuurilehes see siis toimetuse sõbraliku abiga juhtuski:

Kristjan Sanderi "Maniakkide tänava" romaani käsitlus

Loomulikult ei arva ma, et see on Kivisildniku äpardus. Ilmselt (keele)toimetaja vaatas, et romaani pealkiri ning asendas perekonnanime esitähe väiketähega ja pani «pealkirjale» korralikult jutumärgid ümber. Lugu ise siin.

Taustaks: Rammstein «Benzin»

Sputnikupettumus

Kui ma Krafinnaga reedel Tallinnasse sõitsin, siis kusagil linnapiiri lähedal helistas Pahainimene ja küsis, et kas me tahaksime õhtul Sputnikut vaatama minna... et võtab meile piletid ära. Loomulikult tahtsime! Jah, ma teadsin, et tegelikult esineb Martin Degville & Sigue Sigue Sputnik 2, aga mõtlesin, et kui palju see ikka siis tava-Sputnikust erineb...

SSS lauljaks valiti hullumeelne MARTIN DEGVILLE.
Mees oli oma väljanägemiselt nagu ufo ja sobis antud konteksti ideaalselt. Aga SSS ei arenenud sest Tony James'i pirtsakus ning arenematus ei luba seda ja nüüd võttis Martin kätte ja saatis kogu iganenud SSS p***** ja sünnitas järgmise generatsiooni Sputniku (kuigi pole veel sündinud nende muusika jaoks veel esimest genaretsiooni. Universum on selleks veel noor!)
SIGUE SIGUE SPUTNIK II sündis rajum ja ilma igasuguste kombluspiirideta. Elvis maeti maha ning lõpetati Miki Hiire mängimine. Kui punk siis punk ja ilma piiranguteta. Nüüd võib Tony James enda SSS pista kuhu iganes, sest SCI-FI MARTIN on ja jääb meheks teiselt planeedilt ning SPUTNIK on tema külge kinni kasvanud ja seda ei muuda keegi.

Nõnda kuulutas reklaam, aga kohapeal avanes sootuks teine pilt...

Bänd, mis tegelikult koosnes mikrijalaga maadlevast Martin Degville'st ning kidarastist, kes oli ilmne «keha». Kui öelda SSS, siis tuleb kohe silme ette futuristlik look ja Sci-Fi camp... vaatemäng siis! Nägime aga vananevat vokalisti tema mitte-kõige-paremal-päeval ja kidarasti, kel polnud isegi vahetuspilli ning kes siis kiiruga keset lugu katkiläinud keelt vahetas. Heli oli ka vilets! Kui see asi lõpuks mööda sai, siis hingasid ilmselt kõik kergendatult, sest ühtegi lisalugu ei soovitud ning ka «bänd» püüdis kähku lavalt minema saada.

250 EEKu oli sellise käki eest ikka ilmne priiskamine! Aga pole halba heata, sest käisime meeldivate inimestega väljas, nägime ära Rock Café (kuhu me maakatena polnud enne sattunud) ning kohtusime seal ka Hiirekese ja Lauraga. Kõik peale nn. bändi oli tore...

Taustaks: Sigue Sigue Sputnik «Albinoni Vs. Star Wars»

Auklik magu ja katkine kõvaketas

Pühapäev algas karmilt! Üks jama teise otsa...

Lülitasin arvuti sisse ning käivitamisel jooksis see kokku. Korduvkäivitamine ei õnnestunud: masin jäigi sellisesse kummalisse tsüklisse, et ajab end käima ja siis kui see värviline akna pilt mööda saab, siis stardib uuesti...

Ilmselt on kõvakettal miski jama selle koha peal, kus asub midagi käivitamiseks vajalikku. Eks uus kõvaketas oli ammu plaanis, aga mulle pole kunagi meeldinud sundostud ning sellest tränast on ka kahju, mis võibolla sinna kõvakettale jääb... võibolla saab sealt ka midagi kätte. Raisk, ma veel eelmine päev mõtlesin, et paneks koomiksid ja tekstid plaatidele! Siit moraal: ära mõtle, tee!!! Seda enam, et üks kõvaketas on mul juba koos hea ja paremaga õhtale läinud...

Justkui oleks sellest arvutijamast veel vähe, siis hakkas ka magu jukerdama! Tõttöelda ongi täna esimene päev, kus ma end suht inimesena tunnen. Eks edaspidi tuleb mingil ajal ikka end haiglasse sondi neelama möllida... saab vähemalt selguse kätte, et mida see magu tahab!

Et asi ainult miski nutt ja hala poleks, siis lõppu ka midagi positiivsemat. Meil nüüd külm ja soe vesi majas! Üsna harjumatu pärast seda kahte aastat pangedega kolistamist... et ei peagi enam jälgima, et kas vett veel on panges ja kas solgipang ajab juba üle...

Taustaks: J.M.K.E. «Kuniks elul on antud veel olla»

Cat People (1982)

Täitsin lünga hariduses ja vaatasin TV3 rohkete reklaamide kiuste ära filmi «Cat People» (1982).

Minu jaoks on tegu suhteliselt olulise filmiga... kuigi nägin seda filmi esmakordselt. Olles maast-madalast David Bowie loomingu austaja, olin ma vägagi teadlik sellise filmi olemasolust. Enam veel, mul oli juba 1983. aastal ka selle filmi soundtrack kassetil olemas. Aga vaat filmiga mu teed kuidagi ei ristunud...

1983. aastal ma muidugi ei teadnud, et see film on 1942. aasta filmi «Cat People» nn. remake. Samas ei maksaks seda remakeimõtet eriti tõsimeelselt veeretada, sest 40 aastat on pikk aeg ning 1982. aasta film on ikka täiesti sõltumatu kunstiteos... ning tegelikult ka suhteliselt absoluutne 1980ndate vaimu peegeldus filmis. Sedavõrd absoluutne, et siin pole juttu enam plastmasskõrvarõngastest ja mulletsoengutest... siin on midagi tõeliselt olemuslikku ja isegi sedavõrd ebareaalset, et ajuti tundub, et film kannab sellise ajastu vaimu, mida pole kunagi olemas olnudki. Võimalik, et sellise tunde tekitab see film vaid tänu Giorgio Moroderi taustamuusikale? Kes teab, kes teab..?

Eraldi tuleb kiita muidugi näitlejate valikut: Malcolm McDowell, Annette O'Toole, Ruby Dee. Siiski on see film eelkõige ikkagi Nastassja Kinski soolo ning sealjuures võimas soolo!

Tegelikult oli mul seda filmi huvitav vaadata juba kasvõi seetõttu, et kõigest kaudinfost oli filmist hoopis teistsugune ja (mis seal salata) ka labasem mulje jäänud. Filmi kiputakse nii meil kui ka mujal reklaamima kui miskit banaalset õudukat: muistse aja jubedused ja nende võrsed tänases päevas. Film ise on aga hoopis meeleolukas, kena pildi, mõjuva muusika ja hästikeritud looga vaatemäng, kus on sees rohkem kui alguses paistab. Sellist filmi vaadates saab erilise valuga selgeks, et millist vähikäiku on teinud ajaviitekino viimase paarikümne aastaga. Kui keegi tänapäeaval USAs sellist fimi teeks, siis oleks ekraanil rohkelt olematute näitlejavõimetega tibisid, kes kiljuksid ja kogu aeg nõmedalt napilt riides oleks... siis oleks palju mõtetut rabelemist... siis aetaks kindlasti paar autot sodiks... siis kindlasti midagi plahvataks. Ja kindlasti poleks meil mõistulugu noore naise nö. seksuaalsest ärkamisest, vaid oleks miski kättemaksudraama, kus bitch läheb üle laipade ja läbi voodite ning kindlasti oleks meeleoluloova heliriba asemel plaaditäis Ameerika muusikatööstuse nõmedaid vilju.

Erilise «tänu» pälvib aga TV3, kus keegi arusaamatu tegelane otsustas lõputiitrite pealt kokku hoida ja jättis enamuse lõputiitreid näitamata... aga neid tiitreid saatis ju David Bowie laul! Ah, küsimus pole ju laulus... selline käitumine on lihtsalt rõlge.

Taustaks: David Bowie «Cat People (Putting Out Fire)»

Which book of the Bible are you?

Krahvi ja Tari aja-raamatu kommentaariumi lugedes jäi silma järjekordne test.

Which book of the Bible are you?

Tulemused ei hüüdnud tulles, pigem nutsid, sest:

You are Lamentations.
28877 other people got this result!
This quiz has been taken 400980 times.
7% of people had this result.

Kel midagi segaseks jäi, see klõpsaku pildil ning lugegu täpsemalt.

Taustaks: Diary of Dreams «Holier than thou approach»

Clifford D. Simak «The Goblin Reservation»

Ilmselt ma ei liialda väites, et antud Clifford D. Simaki romaan on mu üks absoluutseid lemmikuid... võtan aluseks just selle, et kuivõrd sageli kipun ma seda üle lugema.

Ülalpool olevatest kaanepiltidest esimese autoriks on Richard Powers ja see kaunistab romaani esmatrükki. Tüüpiliselt Powersile on tegu abstraktse pildiga, kus seos romaani sisuga jääb enam kui hämaraks... vähemasti antud juhul, sest tal on ka märksa adekvaatsemaid kaanepilte. Teine pärineb venekeelselt kogult «Заповедник гоблинов» (1972), mis sisaldab lisaks nimiromaanile ka kolm juttu. Selle kaanepildi autoriks on vene-hispaania päritolu kunstnik Francisco Infante-Arana, kellele Simaki illustreerimine oli tollastes oludes lihtsalt võimaluseks endal ja perel hinge sees hoida. Teisalt oli see kunstnikule ka loominguliselt ilmutuslik, sest «оформляя книгу Клиффорда Саймака «Заповедник гоблинов», я впервые для себя проникся смыслом слова «артефакт»». Kolmanda kaanepildi autorit ma ei tea, aga see on üks täpsemaid kaanepilte sellele romaanile. Vähemasti nendest, mida ma näinud olen. Täpsuse all pean ma silmas just seda, et kunstnik pole trampinud ei totaka vaimutsemise sohu, ega pole teinud ka miskit fantasybanaalsust. See viimatinimetatu on siiski pigem uuema aja postsotsialistlike riikide kirjastusmaailma probleem.

Romaani omapäraks ongi ju teadusliku fantastika (kosmoselennud, ajarännud, biomehhanismid) ja fantaasiakirjanduse (kõikvõimalikud mütoloogilised olevused) perfektne süntees. Inglisekeelses maailmas on sedasorti segažanri jaoks isegi eraldi termin science fantasy. Kindlasti ei väida ma siinkohal, et nagu oleks Simak olnud sedasorti ulme alaliikide sulami leiutaja. Kindlasti mitte, sest science fantasyt on kirjutatud praktiliselt niisama kaua, kui kaua on kirjutatud moodsat ulmet. On ju üsna populaarne olnud idee, et anda üleloomulikele nähtustele mingeid teaduslikke põhjendusi. Sedasorti kirjanduses käib mäng siiski pigem nö. ühte väravasse ning Simaki romaani peamine võlu on just see, et autor ei püüa ei science fictionit, ega ka fantasyt teise arvel esile tõsta... mõlemad on mõnusalt omavahel läbipõimunud.

Eestikeelse raamatu «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» (1989) pealkiri teeb kohe selgeks, et samade kaante vahelt leiab romaanid «They Walked Like Men» (1962) ja «The Goblin Reservation» (1968). Ei teagi, et millistel kaalutlustel need romaanid sedamoodi ühtede kaante vahele kokku pandi... arukad need kaalutlused igatahes polnud, sest niimoodi kahjuks paistab esimene romaan teise kõrval viletsam, kui see tegelikult on. Tekib lihtsalt mittevajalik võrdlusmoment. «Libainimesed» on kindlasti ka objektiivselt võttes nõrgem romaan, kui on seda «Härjapõlvlaste kaitseala», aga eraldi ilmununa poleks see kindlasti sedavõrd igerikuna mõjunud. Eestikeelne kogumik sai kohe ilmumishetkel kultusraamatuks ja sai seda eelkõige tänu romaanile «Härjapõlvlaste kaitseala». Olen kohanud viiteid ja vihjeid sellele romaanile isegi vägagi ulmekaugetes ringkondades. Paljud inimesed tsiteerivad terveid lõike isegi peast ning seda ilmselt ka tänu Krista Kaera suupärasele ja hurmavale tõlkele. Ei saa ka märkimata jätta Bella Grodinski toredaid illustratsioone.

Eks minagi hindan romaani kõrgelt, kuigi minu jaoks midagi vapustavat ilmumishetkel sellel minu jaoks polnud. Põhjusi oli mitu, millest tähtsamaks vast see, et ma olin seda romaani juba lugenud eespoolmainitud venekeelses kogus ning sestap polnud romaani lugemine ehk mitte sedavõrd ilmutuslik. Samas tuleb tunnistada, et vene tõlge jätab ka pisut teise mulje... mitte, et halvem oleks, lihtsalt humoorika teose tõlkimisel on alati võimalikud mitmed lahendused ning lustlikus plaanis on Krista Kaera tehtu kindlasti parem. Küsimus polegi minu keeleoskuses või rahvuslikus omapäras, sest kunagi väitis üks venekeelses keskkonnas kasvanud tütarlaps, et ka tema eelistab seda romaani lugeda eesti tõlkes, et sedapidi on parem.

Taustaks: Sanctum «Dragonfly»

Novembrikuine «Algernon»

Novembrikuu «Algernon» läks üles.

Selle posti põhjuseks pole aga mitte minu veerg selles numbris... kuigi ka sellest piisaks...

Tahaks hoopis juhtida mu blogi lugejate tähelepanu katkendile Meelis Friedenthali peatselt ilmuvast romaanist «Kuldne aeg» ning Kristjan Sanderi arvustusele. Olen ise käsikirjas lugenud selle romaani ühte varasemat ja lühemat versiooni ning julgen väita, et tegu on tõesti tuumaka tekstiga. Romaanivõistluse kolmas koht tuli ikka täitsa asja eest!

Taustaks: Das Zeichen «Fallen AngeL»

High Fidelity (2000)

Filmist «High Fidelity» olin ma midagi kuulnud. Täpsemini öeldes olin ma peaasjalikult kuulnud tunnustavat üminat selle raamatu kohta, millel film põhineb... kõrgkultuursete pretensioonidega tuttavad teinekord ikka räägivad kellestki, kel nimeks Nick Hornby. Õnneks polnud ma nende juttu sel teemal eriti kuulanud ning sestap sain filmi suht puhta lehena jälgida.

Kui tahta asja lühidalt paika panna, siis ütleks: Bridget Jones meestele.

Kui pikalt kirjutada, siis tuleks seda teha sellises mahus, mida siin küll ei viitsi. Mainiks vaid seda, et filmi vaadates tundus mulle, et romaani tegevuskohaks võiks olla Inglismaa, sest materjal oli läbinisti british. Vaadates oli just selline tunne, et suurema menu huvides oli tegevus mehaaniliselt USAsse üle kantud. Teisalt võin ma siin selle britilikkuse teemal lihtsalt pada ajada ning võibolla peenemad Jänkistani kultuuritegelased just sedasorti kraami teevadki?

Muusika oli filmis kohutav, aga sellest hoolimata vaatan ma ilmselt seda filmi kunagi veel ning võibolla loen isegi romaani läbi...

Taustaks: Sex Pistols «(I'm Not Your) Steppin' Stone»

Which famous (or infamous) person are you a reincarnation of?

Seekordne küsitlus: Which famous (or infamous) person are you a reincarnation of?

You're Adolf Hitler!
You are rascist and you judge people. You weren't always like that though, you /really/ wanted to be an artist....too bad the world turned you down. But that doesn't mean you should kill a certain race and try to take over the world...

13315 other people got this result!
This quiz has been taken 120468 times.
11% of people had this result.

Tulemus tegi tuju heaks ning eriti üllatav oli see antud vastuste valguses. Asjale annab erilise jõnksu, et ma olengi kapral Aaduga ühel päeval sündinud...

Taustaks: Generaator M «Kaugõpe»

Deine Lakaien & Vanilla Ninja

Huvitav, et need eestlased ikka oskavad? Kes teeb juveelipoe tühjaks, kes tegeleb börsimahhinatsioonidega, kes varastab võõra video...

Olgu, ilmselt ei olnud Vanilla Ninja liikmed ise selle asja taga, sest minuteada nende muusikaline piiratus välistab ansambli Deine Lakaien olemasolu.

Chrom Recordsi lehelt leiab kahe videoklipi võrdluse ning ka labelipoolse seisukohavõtu:

Die "Eurovision"-Band "Vanilla Ninja" has copied essential parts and "looks" from the "Deine Lakaien "Mindmachine" -Video from 1994. Without permission.
They simply cut out Alexander and Ernst and replaced them by their singer. Director Nico Beyer is also stunned, and so are we: We have not seen such a copyright infringement in 17 years.
We think that this is not only audacious but also stupid and lack of own phantasie and imagination.
But it can be seen also as a great respect for the video art of Deine Lakaien and Video director Nico Beyer in "Mindmachine".
We prepare to sue these guys now.

Asjal on ilmselt ka pisuke positiivne külg: nüüd saab hulk eestlasi teada, et on olemas ansambel Deine Lakaien. Iseküsimus, et mida nad selle teadmisega oma muusikamaitse valguses peale hakkavad?

Taustaks: Deine Lakaien «Mindmachine»

Waterworld (1995)

TV3 näitas eile taas filmi «Waterworld». Vaatasin ja nautisin!

Loomulikult pole tegu miski kinokunsti šedöövriga, aga nii halb see film ka pole, kui on kombeks arvata. Tunnistan, et poleks ma eile sedavõrd tõbine olnud, siis poleks ma ilmselt neid reklaamipause taluda viitsinud, sest ma olen seda filmi juba vähemasti kaks korda näinud. Aga kõlbas ka kolmas kord vaadata. Nauditavaks teevadki filmi kaks asja: dekoratsioonid ja näitlejad. Loomulikult ei leia sellisest filmist miskeid Shakespeare'i tragöödiat väärivaid sooritusi, aga neid saab sellisest filmist otsida vaid idioot ja filmikriitik.

Dekoratsioonid olid omaette tase, sest neil oli sügavust... st. ei olnud mingit papist seinad jne. Eks nende dekoratsioonide pärast filmi kirutaksegi, sest perfektsionistidest filmitegijad ehitasid asjad täies elusuuruses üles... minu mäletamist mööda kuhugi Havai kanti. Siis tuli orkaan ja hävitas orjalaagri, millest tänu sellele vaid filmis räägiti ning ka muu kraam sai kõvasti räsida. Põikpäised filmitegijad ehitasid hädavajalikud asjad uuesti ülesse ning filmimaailma äpardustest elatuv kõmupress kukkus filmi usinalt materdama. Film kuulutati läbikukkunuks juba enne esilinastust! Aja jooksul on kõik filmi maetud raha tagasi tulnud, isegi kasumit on saadud... see, et kohe megakasum ei tulnud, see on rohkem produtsentide, mitte vaatajate mure. Kahjuks on juba nõnda, et kui film kassaootusi ei täida, siis meedia ka kohe vee peale tõmbab. Filmi sisu ja teostuse lõpptase on sellisel juhul kolmandajärgulise väärtusega. Mis iseenesest kurb...

Taustaks: Delerium «Faith»

Tööline äigas kangiga

Elektrikatkestuseks polegi tormi vaja... piisab, kui tööline korra kangiga äigab.

Täna just nõnda juhtuski. Meil pandi majja vett, aia taga ristmikul pusisid ka mingid mehed midagi teha. Mingil hetkel elekter kadus, lambid veel pisut hõõgusid ning kustusid siis. Nentisime Krafinnaga, et ju see faas jälle hulkuma läks...

Mingil hetkel läksin õue ning siis torupanijad ütlesid, et üks mees äigas kangiga ja kohe otse kaablisse. Tore on! Iseenesest muidugi rõõmustav, et kangikangelane ellu ja hinge jäi. Veel toredam, et meie õues tegutsenud kopamees polnud jõudnud oma aparaadiga ära sõita, sest tänu sellele saadi see katkine kaabel rutem kätte.

Üks mees vibutas korraks kangi ning kogu Lümanda küla kohe elektrita. Osas külas taastus elekter pisut varem... meie talu, pood ja osa maju said neli tundi hämarust/pimedust nautida.

Taustaks: Kosmikud «Kuidas tuli pimedus mu tuppa»