Rahvusvaheliselt tuntakse seda filmi pealkirjaga «The Good, the Bad and the Ugly», aga et tegu itaalia/hispaania koostööga, siis räägiks asjast ikka originaalpealkirja «Il buono, il brutto, il cattivo» all.
Tegu siis kultusliku dollari-triloogia kolmanda filmiga, mille esimene film on «Per un pugno di dollari» ja teine on «Per qualche dollaro in più». Olen neid kõike kolme kunagi miskilt saksa taevakanalilt näinud, ka olen üsna palju kuulanud Ennio Morricone muusikat neile filmidele ning sestap oligi filmi vaatamine otsekui taaskohtumine toreda vana tuttavaga. Hea film annab igal vaatamisel reeglina pisut teistsuguse elamuse... mäletan, et kunagi ammu seda filmi vaadates nautisin ma eelkõige süžee põimumist ja üsnagi morbiidset atmosfääri. Seekord lummas pigem filmi realism ja küüniline huumor. Elamus on sedavõrd võimas, et ma jätsin kõikvõimalikud lisad esialgu teadlikult vaatamata.
Filmi muusikast ei pea vist rääkima: dollari-triloogia heliriba kuulub ilmselgelt filmikunsti ajaloo TOP 10-sse. Küll aga tahaks ära mainida näitlejatööd! Praktiliselt iga kõrvalosatäitja tegi oma «sutsu» väärikalt ära, kuid see polnud nende film. Clint Eastwood (Joe ehk Blondie), Lee Van Cleef (Sentenza ehk Inglisilmad) ja Eli Wallach (Tuco) on need Hea, Paha ja Inetu ehk siis need, kelle najal see film seisab. Loomulikult ei saa unustada Sergio Leone lavastajatööd.
Taustaks: Fields Of The Nephilim «Volcane (Mr. Jealousy Has Returned)»
No comments:
Post a Comment