© Krafinna
Kiska Kaspar, ehk siis meie pere kõuts on pärast neid kõiki jooksuaegasid ikka väga koduseks muutunud... ja nii juba ligi kuu aega. Loomulikult käib ta õues, teinekord oma neli-viis korda päevas, aga need on sellised lühikesed sutsud... teinekord ainult selleks, et asjal käia. Enamuse aja ta siiski magab, teinekord tuustib ka mööda maja ringi ja kiusab koera. Viimasel ajal on tal hakanud meeldima koos koeraga jalutamas käimine. Ja nii võibki külarahvas kaeda, kuidas Karfinna ja/või mina koos koera ja kassiga jalutame. Hiljuti vajus sellise pildi peale ühel möödasõitval autojuhil alalõug suisa roolile!
Eile öösel oli koerapreili aga eriline «kütt» ja tormas miskil hetkel piki pimedat karjamaad lõrinal minema. Püüdsin küll näha, et mida ta jahib, et kas see ikka jõukohane saak on, sest meie vapper Lilli on ka väga suuri loomi küttima läinud... kuid paljukest sa kottpimedas taskulambiga näed. Kiskale aga mõjus Lillekese jaht ka inspireerivalt ning ta varjus teeäärsesse kuluheina, et siis koera naastes talle külge hüpata. Tegigi seda ning tegi nõnda veendunult, et koeradaam, kohe kodu poole sörkima hakkas.
Ahjaa, Karvakera on Krafinna ema pandud nimi. Siin saarel paistab paksukarvaline kass üldse suur haruldus olevat, sest hiljuti pidas üks külainimene meie Kiskat kaugelt kährikuks.
Taustaks: Secret Discovery «Follow Me»
2 comments:
Ega see ometi selle aasta pilt ei ole? Rohi tundub nii pikk juba, nagu elaksite troopikas. Njah, võib muidugi olla, et meil närivad kitsed ja haned kõik pikemad kõrread jalapealt ära.
Ei ole... eelmise oma ikka... ning tehtud on see pojengipõõsas... seega on see pilt eriti roheline... ausaltöelda on see vaid fragment Krafinna tehtud pildist... ma nimelt proovisin, et kuidas selle Hello jupiga pilte panna on... peab vist pisut omi seisukohti revideerima... polegi nii hull, kui esialgu tundus...
Post a Comment