4.6.07

Põnn ja tema järeltulija(d)


Maikuu alguses kirjutasin ma meie Põnni keisrilõikest. Nüüd, kus pildid käes... nüüd siis oleks sobiv aeg, et kirjutada Põnni tiinusest, sünnitusest ja järeltulija(te)st.

Esimene pilt, mis tegelikult on kõikse värskem, kujutab mind telekat vaatamas. Põnn vedeleb mu kõrval ning Põnni ainus ellujäänud järeltulija Lõvi ukerdab meie tagumike vahel.

Teisest pildist alates on siis kronoloogiline järjekord.

Kõrvaloleval pildil siis viimaseid päevi tiine Põnn, kes maiustab köögis koera toidukausi kallal. Mitte, et ta enda kausis poleks... aga kindlasti on koeral paremad palad. Naljakas, et koer arvab millegipärast just vastupidi.

Pühapäeval, kuuendal mail sündis Põnnil keisrilõike läbi siis neli poega. Kõrvaloleval pildil on need kõik sama päeva õhtul Krafinna süles, sest Põnn alles toibub narkoosist. Põnnil oli tegelikult enam kui ööpäev üsna halb olla, mis kassi puhul tähendab siis kuhugi alla või taha peitupugemist. Eks meil tuli siis poegi lutitada... rohkem siiski minul, sest Krafinna pidi vahepeal linnas tööl käima.

Esmaspäeva õhtuks oli üks heledatest poegadest surnud. Kuna Põnn alles toibus, siis see surm talle vist päriselt kohale ei jõudnudki. Kõrvaolev pilt jäädvustab hetke, mil juba toibunud ja normaalsesse maailma naasev Põnn on tõstetud kasti oma kolme poja juurde. Põnni emotsioone võiks kirjeldada kui segu uudishimust, hämmingust ja hoolivusest.

Kõrvaolev pilt jätaks kui mulje usinalt imetavast Põnnist. Tegelikkus oli muidugi rängem... st. imetasin mina ning tegin seda kunstpiima ja lutiga keskeltläbi iga kahe tunni järel. Pildil toimuv on pigem selline emalt soojuse ja helluse otsimine ja niisama tisside lutsimine.

Esimese elunädala lõpuks surid ka mõlemad hallid pojad... mitte küll korraga. Üks suri pühapäeva hommikul ja teine õhtul. Konsulteerisime asjatundjatega ning loomaarst ütles, et tõenäoliselt olid nad peale vete äratulekut siiski liialt kaua ema kõhus.

Kõrvaloleval pildil on siis ainus ellujääja. Tegelase nimeks on kuidagi märkamatult saanud Lõvi ning eks ta üks lõvi ja pandakaru ristsugutis ka on. Visuaalselt muidugi. Käitumiselt aga kass mis kass. Tüüp on tõsine aktivist ning tänase päeva seisuga on ta võimeline tegema kolm-viis üsna taaruvat, kuid siiski järjestikust sammu. Kolmapäeval saab tegelane ühe kuu vanuseks ning tõenäoliselt osaleb ta sünnipäevapeol juba omal jalul.

Taustaks: Andromeda Complex «Where Has It Gone the Kitten?»

7 comments:

Ingrid said...

Ilus kroonikalugu!
Eks looduses toimib ikkagi looduslik ja mõnes mõttes ka õiglane valik. Nõrgematel saaks ellujäämise korral olema tunduvalt raskem.
Aga ikkagi...nukker lugu.

Ulmeguru said...

Noh, meie jaoks oli see vahepeal suht masendav lugu... aga elu läheb edasi ning praegu on tore Lõvi, kellest rõõmu tunda.

Ingrid said...

Ongi tore Lõvi ja punane veel pealekauba! :-)

Anu said...

ilusad mõlemad! meil ka nii, et koer sööb kassitoitu ja vastupidi /muidugi kui juhtub olema vaba ligipääs teise kausile/. ma nimetaksin seda sündroomiks "võõrast vara nõrkemiseni" :)

Ulmeguru said...

Meie koeral tegelik revanšivõimalus puudub, sest kassi toiduplats on kapi otsas... koeral oli nimelt kalduvus (juba eelmise) kassi kausid tühjaks süüa ning loomaarst soovitas kassi söök panna koerale kättesaamatusse kohta... seda enam, et kassi krõbuskid pole koerale eriti kasulikud süüa... noh, eks me koer elab ajuti end sellega välja, et napsab kassi nina alt ära mõne peenema pala... seda enam, et kass on uimane sööja...

triangel said...

Aga Lõvi on ilus. Hästi huvitavat värvi teine.

Ulmeguru said...

Nüüd on ta vähem punasem ja rohkem selline kreemjas...