Üks organ vähem

Kolmapäeval saabusin oma selleaastaselt teiselt haiglaturneelt. Olen nüüd kodus ja paranen...

Algselt pidin ma Tallinnasse minema 26. veebruari õhtul, et siis 27. veebruaril opilauale viskuda. Elu tegi aga siin omad korrektiivid valude näol, mis mul 23. veebruari õhtul ägenesid. Kusagil südaöö paiku oli selge, et need valud vaid suurenevad ning nõnda tuligi sõita öösel Kuressaare haiglasse. Valud olid mul sedavõrd võimsad, et veenivere kättesaamiseks ja tilguti panemiseks kulus tubli tund... need vähesed veenid, mis mul veel näha olid kadusid esimese torke peale lõplikult. Asjast on ka mu küljeluu oma blogis kirjutanud: pealkirjaks «Öine visiit».

Eks ma siis vedelesingi EW aastapäeva ja sellele järgneva nädalavahetuse Kuressaare haiglas tilgutite all. 26. veebruaril viis ämm mu autoga Tallinnasse ning esmaspäeval 27. veebruaril oli siis operatsioon.

Algselt pidi mul vaid sapikivid eemaldatama, kuid operatsiooni käigus selgus, et sapipõis on mädane ja põletikus ning sestap läks see koos kividega. Krafinna kommentaar: «Sapitu Jyrka».

Paranemine oli alguses suht vaevaline... võimalik, et põhjuseks ka antibiootikum Ciprinol, mis mul kõhu kapitaalselt lahti võttis. Antibiootikum vahetati loomulikult teise vastu, aga alles kusagil pühapäeval tundsin ma, et nüüd ma paranen ning enesetunne tegi kohe jõudsa hüppe ülesmäge. Esmaspäev/teisipäev oli juba selline tõeline taastumine... mis iseenesest oli ju hädavajalik, sest ega tagasisõit Saaremaale ju naljaasi pole.

Nüüd igatahes kodus. Taastun, ehk siis käin jalutamas ning püüan suuri raskusi mitte veel tõsta. Söön sageli ja väheseid koguseid. Toidusedel on ka pentsik, aga praegu teisiti ei saa. Karta on, et mõned toidud on nüüdseks igavesti minevikku jäänud...

Taustaks: Black tape for a blue girl «Space Oddity (Live in Salt Lake City)»