Haiglamälestused

Olen oma kahest selleaastasest haiglaturneest siin ja siin juba kirjutanud.

Olen lubanud ka pikemalt oma haiglamuljetest kirjutada, aga samas justkui tahtmist pole. Ei, mitte halbades muljetes pole selle vähese tahtmise põhjus... lihtsalt see on möödas ja aitab küll. Samas midagi kirjutama siiski peaks, sest siis oleks kõikvõimalikele uudishimutsejatele MSN-s kohe miski link visata. Nüri ju MSN-s ühte ja sama juttu kümme korda toksida. Eks see blogigi sai ju eelkõige selliste põhjendustega tehtud.

Mõlema haiglaturnee algus oli ühesugune: valud sees, voodirežiim ja tilgutid, ei mingit sööki ja jooki. Ärkveloldud hetkeil lugesin läbi portsu raamatuid (sh. kuus Potterit) ning kuulasin arutul hulgal muusikat.

Teise turnee ajal toimunud operatsioonist oskan ma veelgi vähem kirjutada. Lükati mind kogu voodiga opiblokki, seal ronisin opilauale, siis seoti mind laua külge, parema jala külge pandi maandus, parem käsi seoti külje alla, rindkerele kinnitati miskid südametegevust fikseerivad kleepsud, vasak käsi sirutati miskile abilauale ja sinna pandi kanüül, mille kaudu hakati mulle miskit veeni tilgutama... mäletan, et vastasin anestesioloogi küsimustele ning edasi enam ei mäleta. Ärkasin reanimatsioonis, toru ninas ja teine kõhus. Kui lõplikult pildi ette sain, siis lükati mind taas koos voodiga palatisse tagasi. Olin palatist ära miski kaks ja pool tundi... kurk kuivas ja ilge himu oli juua, aga tohtisin vaid miski niiske pulgaga huuli niisutada. Õhtupoole tõmmati mul ninast toru välja. Selgus, et see oli pikem, kui ma arvasin, sest see ulatus läbi söögitoru makku välja. Igatahes palatinaaber põgenes selle vaatepildi peale palatist.

Paar päeva hiljem tõmmati ka kõhus olev toru välja, kui selgus, et erilist vedelikku selle kaudu enam sealt ei välju.

Operatsiooni tulemusena puudub mul nüüd sapipõis ning kere esiküljel on neli armi... noh, nii nagu ülaloleval illustratsioonil... ainult alumine auk tehti minul ülespoole naba.

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «Get Terminated (Live)»